Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
/nginx/o/2016/01/04/4850869t1h94d2.jpg)
Näitusele annab ilme ja sära kujundaja. Tartu viimaste aastakunstinäituste tegijatest on kõige rohkem meelde jäänud Leo Lapini suursugusus ja Mall Nukke kelmikus, tänavust näitust Eike Epliku seades võiks iseloomustada kui vormi- ja värvitundlikult ekstravagantset.
Esimene üllatus on hiigelsuur kasvuhoonekarkass Ago Teedema väikese maaliga «Angie». See viib mõtted mitmesse suunda: nn kasvuhoone efekt, mis hävitab loodust, kasvuhoone, mis toidab taimi ja kunsti.
Paremale pöörates näeme järjekordselt Ilmar Kruusamäe kortsulist ja vinnilist vanameest, seekord Joel Sanga. Teisel pool ust on tavaformaadis portreed, kus on parim Margus Meinarti oma. Rauno Thomas Mossi portree Enn Tartost ei olegi nii akadeemiline, kui eeldaks modelli staatuse järgi.
Fotolikumad portreed on paigutatud mustvalgesse ruumi, kus on efektselt värvikaim Olivia Parmasto «Vanad sõbrad» ning valusalt eneseiroonilised Aare Puusi fotod «Kardioloogiline naeratus».
Ruumi ja kogu näituse hiilgavaim taies on Albert Gulgi maast laeni joonistus «Varjutused», eriliselt maaliline, õrn ja suurejooneline, kus kompositsiooni selgroo moodustab malelaua moodi heleda ja tumeda vaheldumine. Heleda ja tumeda salapära jätkub Peeter Krosmanni joonistuses ning hellus Nadežda Tšernobai (28.04.1985–21.12.2015) kahe kirikuga Vilniuse vaates. Ahti Seppeti sünge skulptuur «Hommikused uudised» on seal ruumis süsimusta aktsendi, mitte sisu pärast loodetavasti.
Teise korruse vasakul poolel domineerib punane koloriit ja maalina eesti absurdimeistri Peeter Alliku «Lipud-vapid», millel on autori lemmikkangelane jänes. Kaks hirmunud naist on selle mõõgaga vehkleva arguse sümboli kõrgele tõstnud ning ka ise jänesteks muutumas.
Anton von Kazendorfi kaheksast lehest koosnevat pidurdamatut kiremöllu on täiesti sobimatu «Jõulunädalaks» nimetada, kuigi punast värvi on palju. Stiilselt punane kvartett kuulub Martti Ruusi ja Artur Kuuse teostele, kohe peaukse juures.
Järgmine ruum on jälle põnev, kolmele tühjale seinale kontrastiks on üks sein üleni maalidega kaetud. Esimesel hetkel mõjub see metsana, teisel aga korrastatud pargina, kuhu Eplik on rajanud teed üllatustega: kord miniatuur, kord suur liblikas. Üks rada algab vasakult Alo ja Maire Aarsalu rohelisega, mis läheb sujuvalt üle pruuniks (Kalli Kalde «Okaap») ja see pruun hargneb eri vormides mitmesse suunda. Ükski maal ei tapa teist.
Väikesele galeriile annab sära Per Peterseni punane kandiline pea «Ajupesu» koos eelmise näituse kujundaja Andris Vītoliņši installatsiooniga «Dealing with Arabs», kus võlub intrigeeriv mäng ruumi ja tasapinnaga. Põrandal on käpuli Kiwa kolm teismelist plikat. Kui tema isikunäitusel kunstimuuseumis oli neil pedofiilne sõnum, siis nüüd lisandub kõigile toakaaslastele «tagumiku näitamine».
Pagulaste teema jätkub monumentaalgaleriis Robert Suvi maaliga kaetud nägudega põlvitavast armastajapaarist. Õnneks tekitavad maali kindel, tasakaalus kompositsioon ja soe koloriit meis kõigis optimismi, seetõttu ei ole nõus pealkirjaga «Segadus». Küll on segadust selle ruumi teiste taiestega.
Elo-Mai Mikelsaar ja Meiu Münt on oma lillemaalidega suutnud pakkuda midagi uut selles äraleierdatud temaatikas. Maale ühendab napp värvivalik: Mikelsaare «Kingitusel» on mustad õied sinakasvalgel, Mündi «Lilleseadjal» valged õied mustal. Mõlemad väga hingestatud, kuid vastupidises emotsionaalsuses: «Lilleseadja» on traagiline, sest neiu tegelikult ei suudagi oma ripakil kätega lilli seada, Mikelsaare teos aga pidulik ja tugevad käed mitte ainult ei hoia lilli, vaid ka joodavad.
Hea fantast näeb neis kahes maalis sinimustvalget ja see on kaunis näituse lõpp.
NÄITUS
Tartu kunsti aastanäitus
10. jaanuarini Tartu kunstimajas