Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Luulehetk – hetk luules

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Kersti Merilaas «Lõpuks»

Kaasa on tõtand tallad

igale tuulehoole,

nüüd aga rõskes lohus

õhtut ootavad hallad.

Ussike kulurohus

sirutab katsesarvi

kahvatu päikese poole.

Kuidas su meeltes tuskab,

saates rändlinnuparvi

Lõunamaa taevaste sinna.

Raske on varju minna

sel, kes endas ei tunne

ülestõusmise-lootust,

siis kui pihlakas ruskab

sügise surmaunne

uue kevade ootust.

Veel kord pingutand käed

kiuste, kahtluste peiteks,

veel kord meelitand mäed

kõrguste kiviheiteks;

seisad tummalt ja näed

vette vaibuvaid ringe.

Õpeta oma hinge

kõige kadumist kandma,

et kui kord udurätt

varjutab õhtused tähed,

siis sina vaikselt lähed

elule sõbrakätt

hüvastijätuks andma.

Arbujate põlvkond, kelle hulka kuulub ka Kersti Merilaas (1913–1986), on eesti luuleloo majakas, näidates teed nii lahkunutele kui ka uutele tulijatele. Nende loomingus kehastub eetilise ja esteetilise täiuselähedane ühtsus. Siinne luuletus on viimane Merilaasi esikkogus «Maantee tuuled» (1938). Merilaas on selle ilmudes 25-aastane. Luuletaja biograaf  Sirje Kiin on iseloomustanud seda kui teost, mis sisaldab «erakordselt kunstiküpses vormis programmiliselt leebet elutunnetust, mida hilisem Merilaas sügavuti arendab». Tõesti, seda lugenud, tahaks tänada loojat aplausiga tema usaldava ligimeseläheduse eest, sest eks ole mõte kõige kadumisest raskeim hingekoorem. Ta mõistab seda. Aga selle ületamise õpetus on vaid igaühe enda päralt. Ent sõnumi kõrval nauditagu ka luuletuse vormi, ühte hingetõmbesse mahtuvaid salme, värsisiirdeid, looduspiltide teisenemist meeleseisunditeks, haruldasi riimumisi.

Tagasi üles