«Uhkus ja eelarve» #absurd

Laura Arum-Lääts
Laura Arum-Lääts
:

Mehis Pihla räägib absurdist ja Lavakunstikooli XXVII lennu diplomilavastusest «Uhkus ja eelarve».

Lavakunstikooli XXVII lend valab juba sel reedel, 22. jaanuaril Pärnu Endla teatri lava üle absurdiga ning lubab värvikirevat näitlejatööd, sest vastuoludest ja äratuntavatest argisituatsioonidest kihav sotsiaalkriitilise alatooniga absurdidramöödia tegelaskujude ampluaa olla väga lai.  

Teost «Uhkus ja eelarve» ega selle varasemate instseneeringute arvustusi pole mõtet otsida, sest tegemist on trupi ühisloominguna valminud lavastusega. Saanud inspiratsiooni igapäevastest kentsakatest olukordadest ja 20. sajandi vene absurdiautorite loomingust, on lavale jõudmas Lavakunstikooli tudengite diplomitöö, mille kujunemisele ja süžeele heitis valgust lavastaja ja dramaturg, 2014. aasta Panso preemia laureaat ja Lavakunstikooli üliõpilane Mehis Pihla.

Mis see on, mille lavale toote? Tänavapildis plagu silmates seostab nii mõnigi kodanik tükki Jane Austeni kurikuulsa romaaniga «Uhkus ja eelarvamus». Lähemal vaatlusel aga selgub, et asi on sellest väga kaugel.

Pealkiri tuli vastavalt sisule ja kuna lavastuse üks olulisi komponente on sõnamängud, siis tundus õige, et ka pealkirjas oleks teatav sõnamäng. «Uhkus ja eelarvamus» on tõesti tuntud ja selle parafraseerimine «Uhkus ja eelarve» annab mõnes mõttes edasi ka lavastuse stilistikat. Lisaks on seal tore vastuolu uhkuse ja eelarve vahel. Lavastuse üks suuri teemasid on see, kust maalt jookseb piir: kõik inimesed tahavad uhked olla, aga ühel hetkel eelarve ei luba enam uhkemaks minna. See on asi, mis jagab inimesed mõnes mõttes klassidesse: kui uhkeid asju keegi endale lubada saab.

Dramatiseering ei põhine valmismaterjalil, kogu lugu on kursuse ühislooming. Kas tegemist oli kooli poolt antud ülesandega, mis pidi näiteks toimuma mingist koostegemise printsiibist lähtuvalt – et protsess läbitakse otsast lõpuni koos, tekstiloomest kuni viimase etenduseni välja?

See ei olnud koolipoolne ülesanne, see oli ülesanne, mille me võtsime endale ise, kui meil avanes võimalus isekeskis üks lavastus teha. Meie ülejäänud diplomilavastused on olnud mingi konkreetse materjali lavastamine. Alati oli mingi originaaltekst, millest me tõukusime. Nüüd me justnimelt tahtsimegi proovida seda, mida me ise tahame öelda. Tekstiloome trupitööna tundus ainuõige variant. Kuna mina tegelikult õpin dramaturgiks mitte lavastajaks, siis oli see ka mulle kui dramaturgile väga heaks väljakutseks.

Räägi pisut selle teksti kujunemise teekonnast. Oleks põnev istuda ruumis ja seda kõrvalt vaadata, teid on ju päris palju koos.

Alustasime üldse sellest, et istusime maha ja arutasime omavahel, mis see siis on, mida me teha tahame, mis on need asjad, mida öelda tahame, mis on see, mis meid ühiskonnas häirib, mida me tahaks laval kujutada ja selle teostamiseks tundus absurdižanr väga sobiv. See on üks minu lemmikžanr juba pikemat aega. Eks ma selle ise ka välja käisin, et võiksime absurdivõtmes teha.

Esmalt olid mul mingid stseenid endal valmis kirjutatud. Tõin need lagedale stiilinäidetena ja need tundusid teistele köitvad. Hakkasime arutama, mis oleksid need olukorrad, mida tahaksime kujutada, misasi see absurd üldse on, tutvusime erinevate absurdiautoritega ja teemadel, mis tundusid eriti põletavad. Seejärel hakkasime tegema etüüde, üritasime teha neid absurdi stilistikaga - esmalt hästi eluliselt, pärast absurdivõtmes, võimendades groteski. Selle põhjal, mis etüüdides toimus, kirjutasin ise stseenid kokku, fikseerisin mingisuguse materjalina. Koos olid meil ka ajurünnakuid, kuidas lugu võiks edasi liikuda, kuidas asju omavahel siduda. Selles mõttes käis kõik väga dünaamiliselt ja kollektiivselt.

Miks valisite ikkagi absurdi?

Millegi pärast on nii, et tänapäeval kipud avastama end ütlemast mingite asjade kohta «absurd» päris tihti. Paned teleka käima ja mõtled: «See on ju absurd, mis toimub! Kuidas see võimalik on?» Absurdi on palju ümberringi, alates sellest, kui Eesti poliitik lahkub korvpallimängult, kuna lastakse venekeelset laulu, ja postitab sotsiaalmeediasse #absurd. Seda tõesti jagub. Ja need vene absurdiautorid 1920. aastaest on olnud südamelähedased juba pikemat aega. Kursusel on veel inimesi, kellele need autorid meeldivad ja selles mõttes läks kõik loomulikku ja loogilist teed.

Keda me selle kollektiivse töö tulemusena laval näha saame?

Tegelaste ampluaa on päris lai, neid ikka jagub – on ühiskonna kõrgklassi kuuluvaid tegelasi, tähtsaid mehi, kes otsuseid langetavad, on ka absurdiklassikasse kuuluvaid vanamutikesi.

Pöörduksin vene klassikute juurde. Miks just nemad?

Räägiksin konkreetsemalt Daniil Harmsist. Tema on üks minu lemmikautoreid. Milles seisneb tema absurd? Ta tihtipeale toob selle olmeküsimuse. Näiteks väike lugu sellest, kuidas tädikesed käisid poes kurke ostmas: «Oi, oi, kui suuri kurke meil müüakse.» Need on hästi olmelised argisituatsioonid, aga ta suudab neid kõrvutada suurte teemadega nagu elu, surm, aeg. See annab täiesti teise banaalse üldistuse. Ta annab inimesele iseenda üle naermise võimaluse.

Lisaks on 1920. aastate autorite looming seepärast huvitav, et kui me mõtleme, mis Venemaal sel ajal toimus, millises seisus Peterburis elati, pidevalt käisid mustad autod ja viisid inimesi minema, kõik kartsid koputamist nii väga. See teatav hirmutundest vabanemine läbi selle absurdi on neile midagi väga omast. Ka tänapäeva ühiskonnas, kus meil on sõjaoht ja ebakindel majandus, on hirmutunne päris suur. Meil on ebakindlus tuleviku osas. Meil (lavaka tudengeil – toim.) on hirmud indiviidi tasandil - kas me saame tulevikus tööd, kes ja mis meist saab. Aga on ka mingi kollektiivne hirm, et võib juhtuda midagi suurt ja murrangulist ajaloolises plaanis. See on praegu tugevalt õhus ja tõmbab absurdi lähemale.

Kuidas tegelaskujudega samastumine toimus? Tuli see kõigil lihtsalt või oli ka suuremat maadlemist karakteriga?

See on nii ja naa, sest nende tegelastega on lugu keerulisem: absurdi võti tähendab, et sa ei saa nendega lõpuni samastuda. Sa justkui kehastad tihtipeale mingit kujundit ja see jutt, mida nad räägivad, ei ole üldse realistlik. Selles mõttes see samastumine käib nagu läbi teise võtme ja seda õppeprotsessi on olnud kõvasti.

Nüüd, kui lavastus on kohe-kohe esietendumas, kuidas sa hindad olukorda? Kas sai valitud õige materjal või oleks võinud millegi muu kasuks siiski otsustada?

Eks seda näitab esietendus. Praegu tundub, et ta on õige – me saame nüüd rääkida seda teatavat oma asja. Seda võimalust pole meil veel laval olnud.

Kas esietendusel istud publiku seas või veedad selle aja lava taga?

Küllap ikka publiku seas, sest huvitav on jälgida, kuidas publik käitub. Tahaks ikkagi näha, kuidas publik näitlejatele reageerib. See on alati väga huvitav protsessi osa.

Tegemist ei ole viimase diplomilavastusega. Mis teid veel ees ootab?

Meil tuleb Anu Lambi lavastatuna välja veebruari lõpul Draamateatris Moliere «Misantroop». See on tegelikult ühest lavakooli eksamist väljakasvanud lavastus.

Kas see tähendab hetkel eriti pingelist aega, mil kaks lavastust on töös?

Praegu olemegi saanud hea võimaluse tulla Pärnusse. Oleme siin olnud 3 nädalat jutti. Oleme saanud siin vaid ühele asjale keskenduda ja eks see nüüd ongi olnud väga õnneks sellele protsessile – oleme olnud eraelust ja kurikuulsast olmest eemal. Saamegi ühele asjale keskenduda. Kui laupäeval on teine etendus ära, siis sõidame Tallinnasse tagasi, hakkavad uued ja teised toimetused peale, kool läheb edasi. Praegu on fookus konkreetselt sellel, et esika saaks korralikult ära teha. Endla teater on meid väga lahkelt vastu võtnud, selle üle on ainult hea meel.

Kool hakkab läbi saama, juunis lähete kõik oma teed. Kui vaatad lavakas õpitud ajale tagasi, millised eredamad momendid kohe pähe tulevad?

See on keeruline, neid asju on palju. Kindlasti tuleb meelde, kuidas käisime kursaga Londonis ja nägime superhead teatrit; esimesed eriala tunnid, kuidas kõik püüdsid väga püüdlikud olla ja õigesti käituda; see lavanärv, muidugi esimesed eksamid ja publiku ette pääsemine. Kindlasti tulevad meelde omatehtud projektid. Ka see, kuidas käisime kursaga Lottemaa avamisel ja olime esimesed tegelased seal, aitasime selle asja käima lükata. See oli väga tore. Sealne suvelavastus on endatehtud asjades vist see, mida inimesed on kõige rohkem näinud.

Tõsi küll. «Uhkus ja eelarve» pole ju sugugi esimene, mille ise valmis olete mõelnud.

See oli samuti meie koostehtud asi (püstjalakomöödia «Puhkamisest väsinud» – toim.). Lottemaa pakkus, et saame lava kasutada ja nii otsustasime teha ja vaadata, mis saab.

Oled saanud lavaka ajal erinevaid asju katsetada, erinevates žanrites end leidnud. Mida oled selle aja jooksul iseenda kohta teada saanud?

Erinevate asjade katsetamine ongi eneseotsimise eesmärgil ka olnud. Eks mulle erinevad huumorižanrid ikka meeldivad – see on küll üks asi, mida ma olen teada saanud.

«Uhkus ja eelarve»

EMTA Lavakunstikooli 27. Lennu ühislooming

Lavastaja Mehis Pihla (EMTA Lavakunstikooli üliõpilane)

Kunstnikud Terje Kähr ja Bibi-Ann Kahk (Eesti Kunstiakadeemia üliõpilased)

Muusikaline kujundus Johan Randvere

Laval EMTA Lavakunstikooli 27. lennu üliõpilased Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel ja Risto Vaidla

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnaddiplomitööemtaendla teateresietenduslottemaapanso preemia laureaatPihlasee on keerulinesõnamäng
In memoriam
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
Flow festival
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE