Luulehetk – hetk luules

Uks (Jaan Kross)

                                   Maailma elanikkond suureneb minutis
                                               üheksakümne inimese võrra

Kõige harilikum valgeks võõbatud uks,
natuke kulunud
ja hoolega üle pintseldatud,
natuke määrdunud
ja hoolega puhtaks pestud,
sadadest kätest läikima hõõrdunud vaskse lingiga,
            sulgus sinu järel.

Kõige igapäevasem uks,
kust nagu tuhandeist teistestki,
ei tule välja kõik,
kes sisse lähevad,
            sulgus sinu järel.

Kõige imelisem uks,
kust tulevad välja need, kes pole sisse läinud,
            sulgus sinu järel.

Ja valge tädi, niisama harilik
ja hoolega puhtaks pestud nagu ukski,
ütles naeratades:
Hommikuks on kõik nagu peab!

Ning ma mõtlesin: enne hommikut tuleb MINUT,
kus  on sinu kanda
üks üheksakümnendik inimsoo surematust.
Nagu peab.

Jaan Krossi (1920–2007) luules olen leidnud palju hetke ülendamisi, olgu armastuses, maailmatunnetuses või argieluseisundeis. Neis on arbujalikku vaimujõudu, pateetilist tulevikuusku ja eetilist idealismi. Krestomaatiliseks on saanud luuletused «Söerikastaja», «Sel künkal algas imeline aas», «Asjad, mida ma tahaksin», «Me oleme lendaval saarel», «Veekell», «Hetk», poeem «Maailma avastamine». Kogus «Kivist viiulid» (1964) ilmunud vabavärsilist «Ust» on Märt Väljataga pidanud täiuselähedaseks palaks. See on oma naist sünnitusmajja viinud mehe mõtlushetk,  selle äratundmine, et kohustus inimkonna ees kätkeb ühtlasi imet. Uksest saab siin igavikuvärava kujund.