Tema projekteeritud olulisematest hoonetest võib mainida sovhoosi keskust Ümandal, Saaremaal (1984), korterelamut Haapsalus (1982), Tallinna peaväljaku - Vabaduse väljaku - rekonstruktsiooni (koos A. Alveri ja T. Trummaliga, 2009) ja eesti postmodernismi klassika parima näitena nn venna maja Tallinnas (1975) ja eramut Tartus Arhitekti tänaval (1982).
Veljo Kaasiku nimega seostatakse ka pööret EKA arhitektuuriõpetuses, noorte juhtimist linnaehituse tähtsustamise radadele. Teda on nimetatud ka suureks ideoloogiks, kes esimesena ühena esimestest mõtestas lahti postmodernismi mõiste. Ka on kirjutatud nii: „Ta on arhitektuurse ruumi teemal alati sotsiaalselt erksa meelega olnud ja linnast palju kirjutanud, armastab pigem halli kui valget, pigem ebamäärasust kui korrastatust.”