:format(webp)/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
/nginx/o/2016/03/31/5212185t1h6a89.jpg)
Mats Olsson on hea näide sellest, et Skandinaavia suurte krimikirjanike jälg põnevikuookeanis on niipaljukest võimas, et isegi nende kiiluvees võib vähegi kirjutada oskav inimene žanriga ühinedes soovi korral päris kaugele jõuda.
Sisuturundus
Karl Martin Sinijärv tutvustab: kõmuline ja vürtsikas „Karista ja lase surra“
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uut üleilmset Stieg Larssoni efekti siit võib-olla ei ennustaks, aga Eesti randa on laine tõlkelaevukese õõtsutanud. „Karista ja lase surra“ on märksa omanäolisem kui mõnegi tuntuma autori kohati vooluliinilt tulnuna mõjuvad voolujoonelised tooted.
Elukogenud ajakirjanik Olsson ei leiuta jalgratast mõne uutmoodi superkangelase näol, vaid ehitab oma kangelaseks samuti elukogenud ajakirjaniku, kel, tõsi küll, on mõned kiiksud. Mis täiesti juhtumisi mõnevõrra sarnanevad põhipahulase mõningate kiiksudega. Üksjagu juhuslikkust on kogu selle kummalise sündmusjada käivitumises, ent seda loomulikum ja elulisem see tundub. Tuntud põhjamaised klišeed jäävad suuremalt jaolt kõrvale, kuigi tuttavlik taust on tajutav ning sellele lisandub uusi üksikasju. Näidates, kui eriilmeliselt on võimalik me lähinaabruse eluolu kirja panna ning kui suur ja kirju maailm on tegelikult see, mida me kergema mõttega teinekord üheülbaliseks, kuivaks ja igavaks peame. Ja isegi kui pahategeliku oluviisi juured viivad taas üks kord nö raske lapsepõlve teemani, siis mitte tavapärasel moraliseerival moel, vaid märksa puudutavamalt omas lihtsuses. Andes ikkagi märku, et inimest ei tasu sisemises mõttes katki teha, sest inimese parandamine ei pruugi võimalik olla. Mis omakorda võib vana vindunud vägivalla tuua heasse uude ilma, kuhu see ausalt öeldes sugugi ei sobi.
Karvane tunne on, et Olsson kirjutas „Karista ja lase surra“ lõpu selliseks, et siit võib veel järg tulla või mitugi. Mistõttu peaks ehk tagasi tõmbama skeptitsismi osas üleilmse edu koha pealt – hüvaoluühiskonnas on seitsmekümnele liginev autor veel piisavalt noor, et pakkuda üllatusi. Eeskätt aga siiski head lugemist.
Hea nordicu huvilisele pakuvad kindlasti head lugemist ka taanlane Michael Katz Krefeldt, kelle rühk maailma krimitippude sekka näikse praegu üsna pidurdamatu olevat. Temalt on hetkel võtta kaks põnevat raamatut. Ja äraspidise huumoriga antikangelase Evert Bäckströmi looja Leif G.W. Persson, kes paistab end samuti Eesti lugeja juures vägagi hästi tundvat - tänase seisuga juba kolme raamatuga.