Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arhitekti üleskutse: laske loodus linna lammutama

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Arhitekt Marco Casagrande, | FOTO: Eero Vabamägi

Soome üks tuntumaid arhitekte, keskkonnadisainereid ja arhitektuuriteoreetikuid Marco Casagrande rääkis intervjuus Postimehele kolmanda põlvkonna linnast, loodusega dialoogi astumisest ning Tallinna Linnahalli tulevikust.

Auhinnatud kunstnik Casagrande on huvitava elukäiguga mees. Taiwani ülikooli ökoloogilise linnaplaneerimise professor on näiteks endine palgasõdur, kes olnud sõjakuritegudes kahtlustatavana isegi politsei uurimise all. Tõendite puudumisel uurimine siiski lõpetati. Bosnia sõjas osalenud mees on ise kõik sõjakuriteod sügavalt hukka mõistnud. 44-aastane soomlane võitleb praegu hoopis teises sõjas – looduse poolt ja tööstusliku linnastumise vastu. Tema deviis on «Nature is the only reality» ehk «Loodus on ainus reaalsus».

Tallinn Music Weeki konverentsi «Creativity For Change» paneelis «Migration. Mobility. Future cities» osalenud Casagrande ütleb, et ainus võimalus ongi loodusega dialoogi astumine. Kirgliku linnaplaneerijana rõhutab ta aga seda, et linn peab enne õppima olema jälle osa loodusest.

Tema hinnangul on tänapäeva inimene muutunud nii laisaks, et ei viitsi enam isegi mõelda. «Meil puudub vaimne ja füüsiline aktiviteet, meile söödetakse kõik ette, me ei pea ise millelegi mõtlema ega millegi nimel tegutsema. See laiskus on muutunud saasteks, mille tulemusena oleme ülbel arvamusel justkui oleksime loodusest sõltumatud. Me ei austa enam loodust. Tööstus on looduse asendanud. See on hullumeelne.» Lisades, et laiskuses, ületarbimises ja loodusest kaugenemises on süüdi patriarhaalne ühiskond.

«Tööstuslik tõmblemine on patriarhaatlik rumalus. Oleks meil matriarhaat, oleksime oluliselt suuremas mahus looduse osad. Mine või Venemaale, maapiirkondades on mehed end kas surnuks joonud või linna kolinud, aga seal on alati olnud «baabuškad», kes elu keerlemas hoiavad.»

Casagrande ütleb, et nii Soomes kui Eestis on erakordselt hea elada, aga me ei teadvusta seda. Kulgeme hoopis teadmatult skisofreenilises paralleelmaailmas. Linnastunud riikide kodanikud ei teadvusta linnastumist, sest paljudel on suvekodud ning saunast järvehüppamine on kahe tunni tee kaugusel. «Me ei oska seda rikkust hinnata ja mõista, kui eriline see maailma mõistes on. Millist jõudu sealt metsast, järvest või merest saada võib.»

Casagrande pakub üheks lahenduseks looduse linna lubamist ehk linna looduslikku remontimist. Teoorias on see imelihtne – asfalt praguneb, sinna kasvab rohulible või lilleõis ja algus ongi tehtud. Järgmine samm on juba spontaansed kollektiivsed linnaistandused ja väikesed «anarhistiaiad» ning esimese põlvkonna linna taassünd ongi toimunud.

Head lahendust, et loodus linna tungiks ja raha taganeks, ei ole ka auhinnatud Casagrandel. Juba mainitud mõttelaiskuse tõttu ei räägi tavakodanik ammu enam linnaplaneeringus kaasa. Maailmas on miljoneid «lasnamägesid», sest see on inimeksistentsi odavaim viis. Küll aga loodab ta tudengitele, vangidele ja ka pagulastele. Nimetatuid peab ta akupunktuurseteks nõelteks, kes loodusele linnaväravaid avavad. Üks hakkab kapsaid kasvatama, teine võtab kitse, kolmas korjab metsast marju ja toob need linna müümiseks. Samm-sammult hakkab praegune linn pragunema ja valgus paistma.

Casagrande on Tallinna linnaga tuttav. Ta nimetab kogu mereäärset piirkonda igavaks postmodernismiks ning soovitab ideid ammutada hoopis vanalinnast. «Tallinnal on suur potentsiaal, vanalinna kuvand mõjutab kogu linlaste kollektiivset olekut. Tuleb võtta vastu otsus, et linn ei ole valmis ja anda võimalus inimestel endil see valmis ehitada. Mida muud kui tagasi keskaega, » naerab ta.

Silmnähtavalt põlema läheb mees aga Tallinna Linnahallist rääkides. «See on ideaalne kolmanda põlvkonna linna näide. Laske sellel veelgi enam laguneda, varsti paistab sinna päevavalgus, seal kasvavad puud ja niriseb vesi. Siis ongi loodus jälle linnas.»

Tagasi üles