/nginx/o/2012/05/11/1099754t1ha71e.jpg)
Kirjastuse Varrak väljaandel ilus värskelt kirjaniku ja tõlkija Kai Aareleidi raamat «Linnade põletamine».
«Linnade põletamine»: loe katkendit Kai Aareleidi uusimast romaanist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Romaani sünopsis: hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.
Autori loal avaldame siinkohal katkendi uuest romaanist.
/nginx/o/2016/04/07/5237811t1hb5a8.jpg)
Šokolaadisaared
1953
On hiline sügisene pärastlõuna. Päike paistab tuppa, maalib elutoa põrandale kardinamustrilisi saari ja mandreid, jõgesid ja maanteid. Tiina ootab, et isa ärkaks, aga isa muudkui lamab ja nohiseb. Ta on käteräti ümber pea mässinud.
Tiina on kõhuli põrandavaibal ja sätib mõlema poole narmad kenasti rivisse. Saared ja mandrid muudavad aeg-ajalt kuju, Tiina peaaegu tukastab, aga põrand on siiski kõva. Tiina tõuseb vaikselt püsti ja toob puhvetist kommikarbi. Ta võtab kaks kommi, paneb endale silmadeks, keerab pead siia ja sinna, aga keegi ei vaata tema pungis šokolaadisilmi. Tiina pistab ühe kommi suhu, ohkab.
Ida ütleb, et ohkamine teeb inimesele head.
«Mis sa ohkad, Ida?» küsib Tiina vahel.
«Niisama, ventileerin kopsusid.»
«Kas see on hea?»
«See on inimesele väga hea. Teeb olemise palju selgemaks.»
Tiina proovib ka ohata. On tõesti hea. Aga igav on ikka.
Tiinale ei maitse šokolaadikommid. Talle maitsevad Ahti ema kartulid ja tädi Juuli pekk. Ja natuke jäätis, kui see on ostetud salaja, nii et keegi ei tea, et ta on üksi jäätiseputka juures käinud. Isa annab Tiinale mõnikord kopikaid, aga üksi tänavale teda ikka veel ei lubata. Kuigi midagi ju ei juhtunud, kui Taalin ära suri. Ei tulnud sõda, nagu Ida kartis, ega rahutust, nagu kartis ema. Tuli uus juht. Ja ülevalt onu Osvald sai vangist vabaks.
Tiina pistab loiult veel ühe kommi suhu.
«Kas sa kommi tahad?» küsib ta vaikselt.
Isa ei liiguta.
«Isa...» Tiina läheb isa juurde, katsub teda õlast. Isa maigutab suud.
«Kas sa kommi tahad?» Tiina nügib isa veel natuke.
«Mh.»
«Kas ma annan?»
«Mh,» pomiseb isa.
«Tee siis suu lahti.»
«Mh.»
Tiina venitab isa suu lahti ja topib kommi isale suhu. Isa ümatab.
«Tahad veel?» küsib Tiina natukese aja pärast.
Isa ainult mõmiseb, ja Tiina paneb talle veel kaks kommi suhu. Rohkem ei mahu. Isa ümatab uuesti, maigutab suud, aga ei ärka.
Lõpuks paneb Tiina kommikarbi kappi tagasi. Midagi pole teha. Asju on nende kodus palju, aga isa on aina vähem. Isal on töö, ta on peaaegu kogu aeg ära, vahel sätib ennast veel õhtul hilja välja minema, nagu oleks mõne töö tegemata unustanud. Ja isegi kui ta on olemas, on ta ainult pooleldi kohal ja teda ei tohi segada.
Tiina ei teagi ühtegi teist täiskasvanut, kellel oleks nii vähe vaba aega kui isal. Tema meelest suurtel inimestel tavaliselt on aega. Isegi emal, kuigi ka tema käib tööl ja laulukooris, ja pühapäevakutel peavad käima kõik. Ikkagi on tal aega istuda ja juttu ajada. Raadiot kuulata. Mitte igal pool ei ole raadio selline ilus puust kast nagu nende kodus, luukarva klahvide ja punase tulukesega. Ühel päeval ilmus see imeasi nende koju nagu kõik uued asjad: isa sai otse laost osta. Aga isegi Tiina saab aru, et tähtsam kui raadiokasti suurus või väljanägemine, tähtsam kui see, mida sealt kuulatakse, on see, kellega koos kuulata. Juuli väikese toa sahisev «Moskvitš» kogub enda ümber nii palju naisi, kui laua äärde ja voodile istuma mahub. Aga nende suur elutuba on tühi ja raadio enamasti tumm.
Tumm nagu isa praegu.
Isaga tuleb olla väga ettevaatlik. Kui ta on kodus ja sa tahad, et ta kuhugi ei kaoks, on kõige parem olla hea, olla vaikne, peaaegu mitte olla.
Ükskord juhtus nii, et Tiina kallas isale õhtuse uinaku ajal kogemata odekolonni kõrva. See oli tõesti kogemata. Odekolonn oli tegelikult mõeldud pisikestele patsidele, mis ta oli raske vaevaga pununud isa üle pea kammitud juustesse. Mõnikord on nii, et inimesel on head kavatsused, aga teine ei tea neist midagi, ja kõik läheb raisku. Isa keeras valel ajal pead, odekolonn voolas kõrva, Peeter kargas nagu vedrust üles, hüüdis: «Ei saa rahu, no ei saa!», ja läks kodust ära, mantlit ka ei võtnud kaasa.
Olla hea, olla vaikne, peaaegu mitte olla. Tiinal tuleb see aina paremini välja. Tal on kahju, et emal ei tule. Vahel tuleb isa hilja, on lõbus ja tahab hullata. Siis on Tiinal hea meel. Aga emal läheb hoopis tuju ära, ta seisab nagu kivikuju, ütleb: ära joo nii palju, muidu sust pole meest. Siis on isa ja ema mõlemad vait, aga see ei ole rahulik vaikus. Tiina kardab, et kohe võib isa varnast mantli ja kaabu võtta ja uuesti minna.
Tiina vaatab ukselt tagasi, isa matsutab unes suud ega ole seda nägugi, et hakkaks ärkama. Tiina ohkab kopsud tühjaks ja läheb õue.
Onu Osvald kraamib kuuri. Ta on tõstnud välja ukseta linnupuuri, Jüri vanad kelgud, tööriistakasti, jalgadel käia, katkise riidega sirmi. Osvald lubab Tiinal nendega mängida, isegi muru peal natuke kelgutada. Ainult linnupuuri tüdruk ei puutu, sest see tuletab meelde uhket kollast pesakasti, mille isa lasi teha ja eelmisel kevadel hoovi kuuse otsa üles panna. Koerad ja kassid ajasid isa aevastama, neid koju ei võetud, nüüd siis oli Tiinal vähemalt oma pesakast. Majake oli nii ilus ja Tiina ootas elevusega esimest lindu. Aga lindu ei tulnud ega tulnud, ja kui pesakast suve poole alla võeti, selgus, et üks kuldnokk oli polsterduseks pandud taku sisse kinni jäänud ja ära surnud. Tiina mattis takupuntra «Estica» maja suurde tagaaeda oma lemmikkohta ja hoolitses kääpa eest terve suve.
Kui Tiina kuuri juures mängimisest ära tüdineb ja tagasi tuppa läheb, on ema koju jõudnud. Ta paneb köögis isa riideid likku.
«Kas sul aru peas on?» ütleb ema. «Ära praegu isa juurde mine.»
Tiina vaatab pruunikirjuks muutunud valget särki.
Ma tahtsin ainult head. Ma tahtsin ainult, et ta ärkaks, ma tahtsin ainult head, ma tahtsin seltsi, ma tahtsin oma isa.
Šokolaadiplekid valgel särgil on nagu üksikud saared maakaardil, niisama üksikud kui tema.