Hirm ei vii edasi

Jaanus Samma Okupatsioonide muuseumi õuel. «Praegune kohavalik võimaldab meil algatada laiemat diskussiooni. Galeriis oleks kindlasti turvalisem, aga usun, et siin kõnetab minu näitus enamaid inimesi.» Foto: Liis Treimann

Jaanus Samma Veneetsia biennaalil laineid löönud näitust «NSFW. Esimehe lugu» saab nüüd vaadata Okupatsioonide muuseumis Tallinnas. Intrigeeriv kombinatsioon – tundliku närviga kunstnik, nõukogude ajast pärinev hirmutav tagakiusamislugu ja vabaduse piiramisele ning taastamisele pühendatud ruum. Kõik see meie ülesklopitud ärevusega avalikus ruumis, kus inimlikkus, sallivus ja mõistmine on tõsiselt proovile pandud. Kas kunstiruumi julge liigutus avab silmad mõistmiseks või kütab vaid pimedat viha?

«Ma ei oska tülitseda,» ütleb Jaanus Samma otsekui vabandamisi. «Konfliktid on ju head, toovad välja erimeelsused ja aitavad neid lahendada, aga üldiselt ma väldin konflikte.»

Kunstprojektis «Esimehe lugu» näeme aga täiesti vastupidist loojanatuuri, kes just konfliktsed ja rasked olukorrad kartmatult, groteskselt ja alasti vaatajate teadvusse tõstab.

Jaanus, miks meile seda näitust vaja on?

Ma arvan, et me ei saa mingitest minevikuasjadest üle, kui pole sellest rääkinud. Ka vaikimisi see elab, piirab ja rusub. Alles lahtimõtestamine annab võimaluse vabaneda ja midagi õppida.

Tajun ka, et teemaga ei saa venitada, see on suuresti suuline ajalugu, mis varsti sureb, ja siis oleks juba hilja. Olen väga rõõmus, et olen suutnud kõnetada paljusid ajaloolasi.

Tuginen ajaloolisele uurimusele, kuid esitan seda kunstipositsioonilt. Lähiajaloo uurimine on väga keeruline, sest mälestused on subjektiivsed ja kellelgi ei saa olla absoluutset tõde. Ka minu näitus ei kehtesta mingit oma tõde.

Kuidas sündis otsus projekt just Okupatsioonide muuseumis vaatajate ette tuua?

Praegune kohavalik võimaldab meil algatada laiemat diskussiooni. Aga see pole üksnes minu valik. Kõik otsused võtame vastu koos meeskonnaga, mu kõrval on kuraator, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja teised kaasatud autorid. Kunstinäituse avamine kusagil galeriis oleks kindlasti turvalisem, aga usun, et siin kõnetab see enamaid inimesi.

Külastasin sinu väljapanekut Veneetsias, see pani vägagi mõtlema. Mis on siin teisiti?

Palju muudatusi Veneetsiaga võrreldes pole me teinud, kuid Eesti vaatajatel on omad eelised.

Siinne väljapanek on kohaspetsiifiline – oleme loonud sujuva ülemineku püsiekspositsioonist minu näitusele, et külastaja saaks tugeva ja tervikliku elamuse.

Tahaksin loota, et see näitus aitab kaasa mõistmisele, et me saame ise valida, millises suunas meie ühiskond liigub – kas avatuse või suletuse poole. Just selle sõnumiga tegeleb ka Okupatsioonide muuseum, meil on suuresti sarnane missioon.

Veneetsias külastas sinu näitust üle 27 000 vaataja, milline on nende tagasiside?

Väga positiivne. Kunstnikule on Veneetsia biennaal kahtlemata parima platvormiga koht oma ideede esitlemiseks. Peamised külastajad on kunstiprofessionaalid, aga omajagu käis ka lihtsalt kunstihuvilisi. Sealne publik on kindlasti Eesti omast erinev, nad on näinud ju asju seinast seina ja neid on väga raske üllatada. Ma arvan, et Eestis piisab tavalise külalise šokeerimiseks palju vähemastki.

Kas «Esimehe lugu» šokeerib?

Sa kindlasti ei jaluta sellest ükskõikselt läbi. Olen rasket teemat komponeerinud kontrastidega – siin on kahtlemata väga groteskseid elemente, aga ka väga ilusaid. On tõepoolest asju, mida on raske vaadata, aga ka hetki, milles on naudingut.

Kas või see tualeti stseen videost – see on tõepoolest groteskne! Aga illustreerib väga hästi tollast tegelikkust – millistele äärealadele oli terve ühiskonnarühm tõrjutud avalikust ruumist. Nõukogude ühiskonnas oli homoseksuaalsus kriminaalkuritegu ja maailmas on seni riike, kus suhtumine pole muutunud. Võib isegi olla näiline vabadus, kuid reaalselt sallivust ei ole. Seadused on erinevad, aga tulem täpselt sama.

Kui vaba ja salliv on geide suhtes tänane Eesti?

Kindlasti vabam kui nõukogude ajal, aga me ei ole kaugeltki seal, kuhu ideaalis võiksime välja jõuda. Ma olen ka teadlik, et seda ei saabugi tõenäoliselt kunagi. Vabadus on soov, mille poole me oleme alati teel.

Mis takistab meil kohale jõuda?

No isegi kui jõuame sinna, kus kõik inimesed on vabad ja aktsepteerivad üksteist sellistena, nagu nad on, ei ole võitlus vabaduse nimel mitte kunagi igaveseks võidetud. Maailm on paratamatult pidevas liikumises, küsimus on ainult suunas. Peame olema tähelepanelikud, et kurss ei hakkaks viltu vedama, et me liiguksime avatuse suunal. Totalitarism võib olla väga hästi maskeeritud populistlike sõnumitega, et riik hoolib, riik võtab vastutuse enda peale… tegelikkuses tähendab see kontrolli, sekkumist ja üksikisikule oma vabadusest loobumist.

Mis motiveerib inimestes kontrollivajadust?

Hirm. Vabadus paneb ju võimupositsioonid kahtluse alla. Tahetakse, et kõik oleksid ühesugused, iga erinevus tekitab hirmu ja hirm omakorda viha. Aga hirmu võimendab teadmatus. Kui me räägime seksuaalvähemustest, on levinud eitav hoiak: «Mina ei tunne küll kedagi, kes sellesse rühma kuuluks.» Kui tunneksime, selguks väga ruttu, et need inimesed on täpselt samasugused – meie pereliikmed ja parimad sõbrad, neid pole üldse vaja karta. Ja probleem haihtuks maailmast.

Mida arvad palju kirgi kütnud kooseluseadusest?

Suur samm aktsepteerimise poole see kahtlemata on. Ma ei arva, et kõik need vihased inimesed annaksid endale aru, mida nad räägivad. Usun pigem, et nad kordavad kellegi loosungeid ja see on lihtsalt poliitiline võitlus, mis on kasu saamise eesmärgil üles puhutud.

See seadus ei võta kelleltki midagi ära, mõnele antakse lihtsalt midagi juurde. Traditsioonilise pere väärtust ei kahanda see, kui ka teistsugustel inimestel on võimalus armastust ja teineteisele pühendumist kinnitada.

Ühiskond on närviline ja viha lõkkelepuhumine näib üldse olevat viimasel ajal päris lihtne.

Selge see, et praegu on poliitilises mõttes ärev aeg, maailmas toimuv tekitab meis ebakindlust ja klammerdutakse väärtushinnangute külge, milles tundub olevat midagi turvalist. Osa poliitilisi jõude on näinud soodsat pinnast äärmuslikult konservatiivse maailmavaate propageerimiseks ja seda rauda nad taovad, aga see on väga lühinägelik, populistlik ja tulistab vaid detaile. Tulevikuplaanid pole üldse läbi mõeldud, eesmärk on üksnes odavat populaarsust võita. Mul on kahju, kui minnakse kaasa manipulaatoritega, rahulik mõtlev inimene seda ei tee. Kellegi vihkamine või eitamine on reaktsioon, see ei saa olla missioon.

Mulle tundub, et näha võib paralleele natside külmaverelise psühhopropagandaga, kus inimeste hirmudele pakutakse projektsioone.

Jah, see võib tunduda ajutine kergendus, kui süüdi on keegi teine, keda saab vihata. Hirm ainult kasvab, kui seda vihana välja elada. See on asjatu enese üleskütmine, mis toodab palju negatiivsust.

Inimesed kardavad muutusi, kuid neid ei tasu karta. Aega peatada ei saa, maailm muutub nii või naa. Võiksime olla avatud erinevustele ja muutustele, inimlikud ja sallivad.

Mida sina ise kardad?

Katsun üldse mitte karta. Võib ju lakkamatult karta, et kaotan tervise või lähedased või igasugu asju, aga... Hirm ei ole edasiviiv jõud. Ma ei arva, et isegi kõige vihasemad netikommentaatorid oleksid tegelikult kurjad inimesed. Tahan loota, et nad käituksid tegelikus olukorras ikkagi inimlikult. See seltskond pole lihtsalt leidnud paremat väljalaskeventiili oma pingete ja stresside kanaliseerimiseks.

Ka teema, mida oma näituses käsitlen – geidevastased jõhkrad repressioonid –, said omal ajal alguse teadmatusest ja hirmust.

Kas selle raske loo edasiandmine oli karm kogemus ka sulle?

Vastupidi – ma tundsin, et sellest on vaja rääkida ja seetõttu oli projekti väga huvitav teha. See oli selge eesmärgiga liikumine koos meeskonnaga, kus valitses usaldus, üksteisemõistmine ja vastastikune toetus. Sa pead olema avatud, mingitest asjadest lahti laskma, lubama ideel ise edasi areneda. See oli ka minu esimene kogemus teha niivõrd intensiivset koostööd kuraator Eugenio Violaga, väga hea kogemus.

Eugenio on itaallane, sina eestlane, kuidas teineteist leidsite?

Kui ma võitsin Köler Prize’i, oli ta žürii liige, seal me kohtusime. Vajasin kõrvale inimest, kes näeks asju perspektiivis, tunneks kohalikku kunstikonteksti ja oskaks seda rahvusvahelisel areenil tutvustada. Meie koostöö klappis kohe, ehkki oleme temperamendilt täiesti erinevad.

Usun, et meie erineva taustaga tandem aitab loo kõigile mõistetavaks teha. Mis juhtub inimesega siis, kui ühiskond on suletud. Kui isegi inimese privaatsesse ellu sekkub riik ja võim.

«Esimehe lugu» pole kaugeltki kerge vaatamine, vaid kummitava jääv ning isegi hinge kriipiv elamus. Mida sa soovid vaatajale öelda?

Näitus räägib kitsalt ühe mehe lugu ja teeb seda konkreetselt seksuaalvähemuste vaatenurgast, kuid idee on palju laiem. Ma räägin isikuvabadusest ja selle piiramisest, see puudutab iga inimest. Olen mõistnud, et detaili kaudu on palju lihtsam mõista ka suurt pilti.

Kui hakata üldiselt rääkima inimõigustest, siis me moodustame hästi palju tühje lauseid, mis ei ütle midagi. Me oleme tühjade lausete suhtes immuunsed. Kuid meid kõnetavad isiklikud lood.

Minu sõnum on suunatud tulevikku, kuid teen seda ajalukku vaatamise kaudu. Pakun fragmente, annan tõuke mõtlema hakata, aga inimene paneb loo ise kokku. Kaasaegne kunst pole passiivseks vaatamiseks, vaid nõuab aktiivset kaasamõtlemist. Ma loodan, et see paneb meid kõiki mõtlema – mida me saame teha, et sellised asjad ei korduks, et maailm muutuks paremaks ja sallivamaks.

Loodad ükskõiksuse müürist läbi murda?

Jah. Ma ootan külastajaid sisenema avatud meelega. Ning et nad enne järelduste tegemist võtaksid korraks aja maha. Mõistmine kristalliseerub mõttepausi jooksul. Mul on selleks ka koht loodud – ruumiline installatsioon. Veneetsias pakkus see kõigile suure elamuse, aga jätan selle praegu veel saladuseks.

Ma tean, et väga lihtne on vihastada või selga pöörata. Aga inimesele endale annab palju rohkem see, kui lubad oma mõtteruumil laieneda, ideel kohale jõuda. Ühtegi elamust pole võimalik saada, olles ise suletud. Usun, et mitte keegi ei lahku siit näituselt ükskõiksena.

«Esimehe lugu» jääb Okupatsioonide muuseumi (Toompea 8, Tallinn) avatuks oktoobrikuuni.

Näitusel esitatud videod on valminud koostöös režissöör Marko Raadiga ning põhinevad kohtutoimikul ja Esimeest endiselt saatvatel lugudel.

Näituse kuraator on Eugenio Viola, Itaalia kunstiruumi tunnustatud professionaal ja Napoli Madre muuseumi peakuraator.