Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lund sajab – mis mõte sel on...

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ingomar Vihmari lavastuses "Olga, Irina ja mina" mängivad Kadri Adamson, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor. | FOTO: Siim Vahur

Olmeline tragikomöödia on kentsakas žanrimääratlus, mis aga väga täpselt sobib Ingomar Vihmari lavastusele «Olga, Irina ja mina». Vana kogenud teatrihundi Ralf Långbacka näidendi plussiks on rollid kolmele parimais aastais naisnäitlejale, aga tõele au andes pole lavatekst just Tennessee Williamsi mõõtu kõrgdramaturgia, vaid üpris trafaretne ja kohati liigsesse melodraamasse libisev.

Ingomar Vihmari lavastuses "Olga, Irina ja mina" mängivad Kadri Adamson, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor. | FOTO: Siim Vahur
Ingomar Vihmari lavastuses "Olga, Irina ja mina" mängivad Kadri Adamson, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor. | FOTO: Siim Vahur

Kolm naist tähistavad kahekümne aasta möödumist «Kolme õe» lavastusest, kus nad mängisid Olgat, Irinat ja Mašat. Kui nostalgiline koosviibimine kogub tuure, kutsutakse kampa ka tollane südametemurdja Veršinin. Tšehhovi igatsusmotiivid ja kolme naise troostituvõitu argielu segunevad. Dramaturg Martin Algus on sokutanud teksti kohalikke vihjeid, mis rõhuvad pigem olmetasandile. Minu jaoks mõjusid lokaalsed naljakesed natuke häirivalt, ehkki nähtud etenduse publik püüdis kinni pigem need naljad kui viited Tšehhovile – eks niipidi olegi tänapäeval ootuspärane, kuigi natuke kurvaks teeb ka.

Aga Williamsi nime mainisin seetõttu, et üks hetk lavastusest tõi eredalt meelde Vihmari «Tramm nimega Iha», kuna jätkas sama teemat: naiste katkiminekut ja õdede ühtehoidmist. Kolme naise kobarkallistustes aimasin viiteid Adolf Šapiro unustamatule «Kolme õe» lavastusele. Tšehhovi tsitaate märkab siin-seal veel, näiteks läbi ruumi visatud kahvel tõi meelde Nataša.

Vihmari lavastuses osalevad näitlejad sundimatult, maitsekalt, selge tervikutunnetusega. Kleer Maibaum-Vihmar teatrist mehe survel lahkunud Maria rollis ja Kadri Adamson alkoholilembese Liisuna mängivad võrdlemisi neutraalselt, hetketi ka tuttavlike näitlejavahenditega, ent selles pole midagi laiduväärset. Carmen Mikiver külalisi võõrustava Beritina rõõmustab pehmelt tragikoomilise ümberkehastumisega, viimistletud on rolli kehakeel, võrratud intonatsioonid, üldse iga detailike lavaelus. Beriti osa näib kõige tänamatum nagu ka «Kolme õe» Olga, aga Carmen Mikiver annab tegelasele läbipaistvuse, südamliku isikupära. Mõjub lootusrikkana, et finaalis kuulub just Beritile lõpurepliik, mängust väljumise ja mängu tagasi pääsemise nõtke moment.

Toredalt koomiline on naiste elevus ja nakatav rütmimuutus meest külla oodates, tundub, et kuuleme saalis naiste ärevil südametukseid, tahaks ise ka peegli ette söösta... Jaan Rekkor kehastab taktitundeliselt naistemeest Kallet, ei mingeid donžuanlikke stampe. Ega Kallel pole kolme purjus graatsiaga kerge, Rekkor suhtub oma tegelasse mõistva muigega, tšehhovlikult, jätab partneritele galantselt mänguruumi. Kerge aasiv koosmänguslepp hakkab silma just Kalle ja Beriti üürikestel duettviivudel: Carmen Mikiveri köögist huikav hääl on heledam kui Vargamäe Krõõdal, Jaan Rekkor matkib seda kui armunud Oru Pearu.

Kaval võõritus, mis lavategevuse olmelisusest puhastab, on joomine ja söömine. Kõik nood erinevad napsumargid, mida naised nõnda innukalt pruugivad, on laval läbipaistev vesi. Ja pidusöögid on kujuteldavad, samas aurab nähtamatu roog päriselt! Sedalaadi teatritinglikkus annab hoobilt hoopis teise meeleolu ja teine vaatus lisab veel paar krutskit.

Beriti korterist ei puudu ka Vihmari lavastuste firmamärk – vinüülplaadimängija. Esimeses vaatuses oli üks imelik, lausa maagiline hetk, mil plaadimuusika ootamatult teiseks muutus ja akna taga hakkas langema lund. Sel viivul tundsin, et Liina Undi näiliselt ontlikus olmekomöödia laadis lavaruum tõusis lendu, muundus kujutlusruumiks. Kõigele lisaks seostuvad hääletud lumehelbed aknaklaasi taga kahe tsitaadiga Tšehhovi «Kolmest õest». Esmalt Maša kibeiroonilise repliigiga «Elad niisuguses kliimas, kus iga hetk võib lund tulla, ja siis veel need jutud...»; seejärel Tusenbachi filosofeerimisi lendu lastud retoorilise küsimusega: «Lund sajab – mis mõte sel on...».

Kui teatrilavastuses on kas või üksainus niisugune hetk, analüüsimatu, lenduv ja vabastav, teeb see hinge rõõmsaks. Ja tahaks elada.

ARVUSTUS

Ralf Långbacka «Olga, Irina ja mina»

Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, tõlge Ülev Aaloe.

Esietendus 13. veebruaril Endla Küünis.

Tagasi üles