Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/05/16/5394393t1h29e0.jpg)
Tänapäeval tundub, et kaduma minna on ühelt poolt peaaegu võimatu – oma jälgi internetist kustutada ei saa, enda kohta levivat infot on võimatu hallata, kuid teiselt poolt võib kadumine toimuda hirmutava kergusega. Isegi praegusel jälgimise ajastul. Näitus kadumisest on kaardistav ja (irooniliselt) õpetlik, tegeledes nii heaoluühiskonna kui ka vähem-privilegeeritutega, vaadeldes kadumist kui vabatahtlikku otsust, kui midagi põnevat, kui traagilist sündmust ning kui midagi, mida me ise tähelegi ei pane.
Kuidas?