Kunstist intelligentsete masinate ajastul

Katja Novitskova Marssi okupeerimas. Ta räägib, et pole olemas mingit küber-põlvkonda. "Olen väga inimlik. Eskapist, aga inimlik." Foto: China Hopson

Intervjuuks valmistudes printisin küsimused välja. Üks küsimustest oli jäänud juhuslikule lisalehele. Printerist lehti võttes avastasin, et seda küsimust pole. Hea küll, las ta olla, mõtlesin. Järgmisel päeval tuleb kolleeg, käes valge paberileht, ülal väikeses kirjas küsimus, millal maailma lõpp tuleb, ja räägib, et leidis sellise asja, et müsteerium, salapärane šiffer. Tunnistan omaks. Tundus õige seda Novitskovalt, kelle kunst tegeleb sünteetiliste maailmadega, sünteetilise mõttega, seda küsida. Jäi siiski küsimata.

Temast räägitakse üha rohkem. Möödunud aasta lõpus pajatas uudismeedia, et Katja Novitskova osaleb New Yorgis Momas grupinäitusel, mis on juba suur asi ühe kunstniku CVsse. Mõne nädala eest selgus, et tema ja kuraator Kati Ilvese projekt on valitud esindama Eestit järgmisel aastal toimuval Veneetsia biennaalil. Ka valmistub ta kohe-kohe esinema mainekal Berliini biennaalil. Novitskova aktiveerumismuster töötab täie hooga.

Ta elab ja töötab Amsterdamis, loob installatsioone, mille inspiratsiooniks ja algallikaks on visuaalid internetist. Tema loomingut seostatakse sellise kõlava nimega nagu internetijärgne kunst. Me küsime, mis see on. Katja Novitskova toimetab tulevikus. Me küsime, kus see on.