Jääb kirgastav tänulikkus

Ellen Niit. Foto: Toomas Huik

See kevad, mis oma küllusliku päikesepaistega meid hellitas, meenutades meile pigem suveharja, päeva, mil Ellen Niit kaheksakümmend kaheksa aastat tagasi siia ilma sündis, jäi talle viimseks. Et me nüüd oleme määratud selles valguses leinale; et eesti lasteluule on kaotanud oma ema, nagu on Elleni lapsed ja lapselapsed kaotanud ema ja vanaema – iga surm tundub kättejõudmisel ülekohtune, ema surm iseäranis.

Kuid ka pikim elu saab otsa. Ent seda pikem ta on, mida rikkalikumalt elatud ning jagatud.

1988. aastal on Ellen Niit pihtinud: «Kogu aeg on niisugune tunne, et kõik on millegi ettevalmistamine, et päris töötegemise aeg alles tuleb, kui lapsed on koolidest väljas. Ja siis ühel heal päeval leiad, et suurem osa elust hakkab mööda saama. Kõik on olnud nagu heinategu vihmasel suvel. Mitme vihmahoo vahel teed ikka jälle jupikese ja lõpuks selgub, et midagi on ikka tehtud ka. Kui hea hein just, seda on raske öelda.»

Temale võis selle headuse kaalumine tunduda pealetükkiv, meie teame, et see, mis kuhjas, on viimse kõrreni kvaliteetne, kosutav, alati võtta järgnevatelegi põlvedele. «Rongisõit», «Suur maalritöö», «Pille-Riin», «Triinu ja Taavi», «Krõll» – iga lapsepõlv laulab ja loeb Ellen Niidu värsside või lugudega.

Ja mis jääb meile, täiskasvanuile? Meile on ta pärandanud «Linnuvoolija», «Vee peal käija», «Maailma pidevuse», «Paekivi laulu», luule, mis helab kõrvus nagu lapsi koju hõikava ema hääl. Või nagu hellitav pöördumine armsama poole: «Las ma olen lind, kes teeb pesa su põue.» Ellen Niit on pärandanud meile eestikeelse Petőfi. Tema tõlkes loeme Jesseninit, Sinervot, Turtiainenit ja teisigi piiritaguseid loojaid. Kõik see tähendab ühtlasi, et meile jääb kirgastav tänulikkus.

Muidugi teame ka imelisest armastusloost, mis liitis Ellen Niidu ja Jaan Krossi, liidust, millest omakorda on tärganud andekaid järeltulijaid. Seda hoolt, mis neid on ümbritsenud, võisime kogeda meiegi, kes Ellen Niidu isiku või sõnaga kokku puutunud. Kui valisin viis aastat tagasi raamatusse «101 Eesti kirjandusteost» Ellen Niidult luuleteost, mis väljendaks kõige ilmekamalt armastust ja hoolivust, nii et tajud seda koguni saatusena, siis leidsin selle 2008. aasta juuli Loomingust, pühendusega Jaan Krossile.

Selles luuletuses öeldakse «armastus, see ongi jumal». Aga seal öeldakse kahes viimases salmis ka midagi niisugust, mida mina ei saa ilmselt kunagi lugeda ilma liigutuseta ja mis nüüd, Ellen Niidu lahkumise valus mõjub korraga lohutuse ja ülendusena:

Kaks tolmukübet ühte sulatus

ja teine teise varal äkki adus

maailma lõpmatuse ulatust.

Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail

meid saadab üha armastuse valgus

ja surma hirmutavail ahelail

on küllap lõppki, kui neil kord on algus.