Singer Vingeri juubelikontsert Õllesummeril, 9. juulil
Vana hea Pärakas võttis silmad märjaks
11. juuli 2016, 13:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õllesummeri lõpetas tegelikult ikkagi Singer Vingeri 30. sünnipäevaks ajastatud kontsert festivali pealaval. Tõsi, sellele järgnes veel samal laval Jüri Pootsmani suur kontsert koos külalisesinejatega, aga vanad peerud nagu siinkirjutaja vedasid oma kondid pärast Sinni-Vinnit enamasti koju tuttu.
Kontsert oli üles ehitatud nii, nagu need asjad siin maailmas seatud on (jällegi siinkirjutaja näitel): reformierakonna valija istus loožis ning sotsid nagu Mihkel Raud ja Hardi Volmer lahutasid laval meelt. Enam kui tunni aja jooksul esitatud materjal kattis kenasti bändi tegutsemisaastate olulisemad etapid, ehkki varasemat materjali oleks võinud enamgi olla. Sellest edaspidi.
Üllatusena lülitas Singer Vinger programmi külalisesinejad ja just selle pärast olen rõõmus, et end kohale vedasin. Üldiselt on ju SV looming lihtne ning sirgjooneline nagu raudkang. Juubelikontserdil aga olid jõulised rokilood pisikesteks, ohtra kitarrivingutamisega proge-oopusteks venitatud. Kõik, eesotsas muusikutega lustisid sajaga.
Suurim külalisstaar oli muidugi Riho Sibul, kes suurepärase muusikuna teadis täpselt, mida ta tegema on kutsutud. Aga kui bändi loomingut hakkasid esitama Elina Born, Marten Kuningas (kes võttis lavale kaasa hea portsu oma Bowie-tribuudi aurat) ning Getter Jaani, läks tõeliselt lõbusaks. Noored lihtsalt ei olnud kursis kultuuriloolise tõigaga, et SV looming on mõeldud paberilt retsiteerimiseks ja hakkasid seda LAULMA! Kui te laupäeval kohal ei olnud, ei suuda te seda ilmselt ette kujutada. Äärmiselt kummastav kogemus.
Õhtu nael oli muidugi hetk, kui ettekandele tuli suurejooneline kantaat «Kalkar». Kui te ei tea, siis tegemist on filmimuusikaga, mis mõeldud saatma Tarkovski «Stalkerist» inspireeritud Pära Trusti filmi «Kalkar». Kahjuks filmi ennast laval ei näidatud, ehkki selleks oli olemas lausa kolm suurt ekraani. Üks versioon on ka YouTube’is olemas, veebilugeja lugeja võib seda Postimehe kultuuriportaalist vaadata.
Sel hetkel puges vana peeru kalestunud ja kortsulisele põsele härduspisar, sest tuli meelde noorus kaugetel 1980. aastatel, kui toimusid legendaarsed kunstiinstituudi peod. Pära Trust (proto-SV) rokkis end ribadeks ja Insta aula laest tilkus «Kalkari» kõlades sinna kondenseerunud inimhigi. Hiljem sai Pära Trustist ansambel Turist, siis Singer Vinger ja nüüd on kõhud, poliitika ja Õllesummeri pealava.
Poliitikaga on see kultuuritootmiskollektiiv seotud algusest peale. Kunagi keskkooli ajal osalesin Eesti Raadio noorte reporterite klubi töös. Ühe esimese asjana tegin legendaarse Helgi Erilaiu juhitavasse Keskööprogrammi loo kunstiinstituudi ansamblist Pära Trust. See oli ka mu esimene ajakirjanduslik teos, mis ära keelati. Lugu oli kokku lõigatud, aga eetrisse ei jõudnudki. Pole nõukogude raadiosse vaja selliseid kahtlasi elemente!
Ma ei tea, kuidas Singer Vinger ise oma ametlikku ajalugu loeb, aga minu jaoks rokkis Õllesummeril ikka vana hea Pärakas. Aitäh, tüübid.