Inimsööjad taimed põhjustasid pimedaksjäämist ja surma

"Trifiidide öö" Foto: Hea lugu

Simon Clark «Trifidide öö» kirjastus Hea Lugu 2016

Tõlkinud Raivo Hool, kujundanud Jan Garshnek

Oli aeg, kui Nõukogude biotehnoloogia oli arenenum, kui me eales oskasime arvata. Muuhulgas aretasid Lõssenko järeltulijad imelise taime, millest sai suurepärast õli, nii mootorikütuseks, lubrikandiks kui toiduks. Need kasulikud taimed kasvasid umbes inimese pikkuseks, suutsid juurejätketel ringi liikuda ja omavahel suhelda.

Lisaks sellel evisid need trifiidideks kutsutud taimed hämmastavat astelt, mida nad meetrite kaugusele suutsid paisata ning mille mürk isegi suuremad imetajad hetkega tappis. Aga kunagi 1950ndate aastate alguses lahvatas Maa öötaevas imeline roheline ilustulestik, uhkem, kui mistahes virmalised. Paraku, kõik, kes seda nõiduslikku vaatepilti nägid, olid järgmisel päeval pimedad kui mutid. Ja trifiidid võtsid planeedi üle.

Neid sündmusi kirjeldatakse inglise ulmekirjaniku John Wyndhami 1951. aastal raamatus «Trifiidide päev» (eesti k 1990, tõlkinud  Aivo Lõhmus). 2001. aastal kirjutas Simon Clark sellele järje «Triffiidide öö», mis nüüd Raivo Hooli tõlkes eesti keeles ilmus.

Möödunud on veerand sajandit. Inglismaa lõunarannikul asuval Wighti saarel, kuhu triffiid ligi ei saa,  elab mõnituhat inimest, nägijad ja pimedad läbisegi. Ja ühel päeval näevad kõik, õieti ei näe mitte keegi, sest maale on langenud pilkane pimedus. Nii algab Clarki raamat, mille minategelane on eelmise raamatu kangelase Bill Masoni poeg David Mason. Erinevalt Billist pole ta bioloog, kes trifiididele soola saba peale riputab, vaid piloot, kes teeb lende trifiidide poolt anastatud suurele maale, kus leidub veel inimeste enklaave.

Žanrilt on tegu ulmeõudukaga, vormilt seiklusjutuga, isegi poistekaga. Clark imiteerib päris kenasti Wyndhami ajastukohast stiili, kohati muutub see ehedaks 30ndate aastate pulpiks. Tegelased sõdivad vahvasti trifiididega ja paha türanni käsilastega, lõpp, olgu öeldud, on ikka õnnelik. Inimeste põhiline probleem trifiididega asustatud maailmas liigina säilimiseks on endi taastootmine. Raamatus tutvustatakse meile kaht erinevat mudelit, kuidas piiratud arvult sünnitusvõimelistelt isenditelt maksimaalselt järglasi saada, aga lähemalt niisuguse ilmakorra sotsioloogilisi aspekte eriti ei uurita. Tegemist on ikkagi puhtakujulise põnevikuga, muretu suvelugemisega, mitte filosoofilise düstoopiaga.

Eestindamisel on tõlkija Raivo Hool ja toimetaja Helle Raidla teinud silmarõõmustavalt toredat tööd, eriti sel taustal, kuidas Eestis tihti meelelahutuskirjandust vahendatakse. Siiamaani mäletan, kuidas mu silmad verd jooksid, kui lugesin kirjastuse Ersen poolt välja antud China Miéville’i «Perdido tänava jaama». «Trifiidide öö» on hoopis teine tase, vahe on umbes nagu Instagrami lilla filtriga toidupildil ja  päris restoranieinel.

Hool näiteks on tõlkinud kinnisväljendi «last but not least» kenasti «viimane, kuid mitte hapupiimane», mis sobib konteksti oivaliselt.

Mõned raamatus leiduvad joonealused märkused tekitavad mõnusa «Seiklusjutte maalt ja merelt» tunde. Ma ei saanud ainult aru, on need autori või toimetuse märkmed, samuti nende valikuprintsiibist. Ma tean küll, mis asi on Angkor Wat (raamatus seletatud), aga Oerlikoni kahuri kohta märkust ei olnud ja pidin minema seda spetsiaalselt järele vaatama. Ise veel pean end tehnikahuviliseks.

Rõõmsa üllatuse valmistas raamatu kujundaja Jan Garshnek, kes paigutas gootilike väänkasvude (mis küll kuidagi trifiide ei meenuta) Inglise hävitaja Gloster Javelin silueti, mille iga aeronautikahuviline kohe ära tunneb. See lennuk teeb romaanis ka väikese rolli, aga kuulus Boeing 314 Clipper vesilennuk oleks veelgi enam omal kohal. Kõige lahedam oleks muidugi, kui vorm peegeldaks sisu ja kaanel oleks 30-50ndate aastate pulp-stiilis kujundus. Aga küllap kartis kirjastus publiku pärast.

Tõsine trifiidihuviline ei tohiks unustada, et Wyndhami algupärand on ajanud oma mürgiseid võrseid filmidesse, kuuldemängudesse, arvutimängudesse ja eeskätt BBC 1981. aasta teleseriaali, mida omal ajal oli võimalik Soome TVst vaadata. Viimasest on 2009. aastal tehtud ka uusversioon, mida siinkirjutaja ei ole näinud.