Viljandi folgi avapäev turgutas karastava vihma ja folk-reiviga

XXVI Viljandi pärimusmuusika festival. Foto: VALDO OTS/Sakala

Eile võis kõikjalt kuulda XXVI Viljandi pärimusmuusika festivali tabanud äikesasajust ja muutlikust ilmast. Päeva pärliks polnud aga mitte vihmas tantsiv publik, vaid hilisõhtune Ukraina folk-reiv, mis tõmbas käima isegi festivali avapäeva, mis sageli juhtub olema unine soojenduskuur, mitte energiast pulbitsev tantsutrall.

Pärastlõunal vihmasesse Viljandisse saabudes näis festival siiski suikuvat. Ees ootasid üksikud vihmakeepide alla peitunud inimesed ning ainus muusika, mida võis kuulda, oli vihmasabin puulehtedel. Suur osa rahvast oli pagenud Pärimusmuusika aita, kus lõi meeleolusid traditsioonilist Türgi muusikat viljelev ansambel Türk Müziği Topluluğu Lale Gül. Sobitudes tänavuse, «Naiste häälele»,  pühendatud temaatikaga, viibisid laval viis, uhkelt kulla-karraga ehitud türgi naist. Viisik mõjus rahustavalt, isegi sulnilt, meenutades veidi õhtuse teeaja muusikat luksuslikus buduaaris. Kergele unelusemotsioonile vaatamata, suutsid naised publiku emotsionaalselt kaasa tõmmata ja tuua saali osakese Türgist. Puudu olid vaid tee ja küpsised.

Türgi helide meditatsioonile järgnes Eesti trio, Lepaseree. Mõnus etteaste, mida värskendasid õue saabunud päikesepaiste ja hordides vihmavarjust väljapääsu leidnud inimesi. Klassikalise, tasaselt õõtsutava folkansambli põhifookuses oli klassikaline eesti rahvalaul, mistõttu ei puudunud kontserdilt ei regiviisid ega tantsumängud. Tõeline folgiklassika! Rahulikumat laadi kui folk-pop kooslused, aga korralik põlveõõtsutamismuusika.

Kontserdijärgselt nägin noort poissi, kes läks puu kõrvale, võttis selle ümbert tugevalt kinni ja lausus oma vennale liigutava siirusega:  «Mina kallistan seda puud». Tore, et folk on endiselt koht tõelistele looduslastele. Inimestele, kes seisavad keset linna ja kallistavad pargis kõrguvat puud, ilma valehäbi või barjäärita. Lihtsalt seepärast, et puu vajab kallistust. Ja vastupidi.

Pärimusmuusika ja ümbritseva melu kõrval võimaldab folk aga suunduda ka pärimusmaastiku sügavikku, folkmuusika inspiratsiooniallikateni. Avapäeval sai kuulata folklorist Merili Metsvahi ja jutuvestja Piret Pääri vestlus-jutlust «Naine rahvajutus», mis keskendus libahuntide traditsioonile Eesti rahvapärimuses. Teadmiste-töötoa käigus vesteti nii muistendeid kui muinasjutte ning pakuti lõbusaid seiku pärimuslugudest.

Folgi üheks põnevaimaks osaks ongi ehk inimeste seos pärimuskultuuriga. Kahtlemata on neid, kellele folk on paik rahvamuusikaga esmakohtumiseks, aga suur osa publikust on teemaga väga lähedalt seotud. Rahvalaulude sõnad on peas, regilauluviisid suus ja rahvusfolkloorigagi ollakse üllatavalt hästi kursis. Viimast võiks vähemalt öelda nende kohta, kes leidsid päikesepaistelise tunni ajal aega ja tahtmist pärimuslugude maailmas veeta ja intellektuaalset vaimu silitada.

Naiste hääle ja Eesti folkloori juurest viis teekond Korea pärimuse juurde. Kaevumäe laval esines kümneliikmeline Korea ansambel JEBI, kes sattus folgile Korea «Kultuurkapitali» poolt korraldatud konkurssi kaudu. Bändi nimi tuleneb korea-keelsest sõnast, mis viitab inimesele, kes mängib ise nii instrumenti kui tantsib ja laulab. Tantsija rolli oli meesansamblil siiski valitud geišalik tantsijanna. JEBI muusikas on müütilist hõngu, sügavust, zen-tunnetust. Erinevalt eestlaslikust rahvamuusika traditsioonist, kus rahu antakse edasi pigem läbi vaikse metsistunud ümina või pikkade, stoiliste muusikaliste mõttepauside, on aasialik pärismusmuusika helilisem, ehk isegi enam sissepoole suunatud. Eriti selgelt tuli see esile noorukitest koosneva JEBI puhul, kes süvenesid oma instrumentidele ja vastukaaluks kirevavärvilisele folgipublikule, seisid laval, valged hõlstid lehvimas.

Festivali tõeline avapauk saabus siiski pimeneva õhtu eel, Kirsimäe laval, kus astusid üles Eesti folk-muusika skeene hetke populaarseimad tähed. Oma võrokeele oskusi näitas publikule trio «Upa-Upa Ubinakõnõ» aka Mari Kalkun, Tuulikki Bartosik ja Ramo Teder. Lõbus trio oli mõnus sissejuhatus sügava, voolava häälekõlaga viiulivirtuoosile Maarja Nuudile, kelle esitus mõjus justkui läbi paksu, tiheda metsa rändav unenägu. Melanhoolsele meloodilisusele järgnes Trad.Attack!, kelle rahvalauludest läbi põimunud groovy elektrooniline-folk-pop-rock töötas nagu alati. Lisaks lasti rahva poolt helisema sünnipäevalaul festivali pealikule ja Viljandi linnapeale, Ando Kivibergile.

Pärast suurte pidustuste algust saabus aga veelgi suurem pidustus. Lavale astus Ukraina bänd HulyaiHorod. Tavaliselt traditsioonilist folkmuusikat viljelev kooslus kaasas õhtuseks kontserdiks elektroonilised rütmid ja dj-d. Kõik mõjus parajalt absurdselt, liikudes kohati hea ja halva maitse piiril. Ajuti oli tunne, justkui folgiala oleks transformeerunud kõrvulukustava muusikaga slaavi underground klubiks. Pole küll kahtlustki, et HulyaiHorod teeb silmad ette enamikele slaavi techno-klubidele. Viimane pole kahtlemata bändile eesmärk omaette. Kogu kooslus oli selleks liialt irooniline, meelega mööda, veidi üle võlli. Sinna juurde satiirilised kommentaarid vene valitsuse kulul ja lavalviibijate ammendamatu energia, mida umbes viiskümmend lava ees karglejat täiel hingel nautisid. HulyaiHorod on parajalt kitš ja samas läbinisti siiras ning slaavilikust energiast pakatav.

Kokkuvõtvalt võib folgi esimese päeva logiraamatusse kirjutada järgnevad märksõnad: vihmadušš, hipilapsed, uneluspalad, techno-funk-hip-folk.

Täna, 29.07, saab taas kuulata Maarja Nuudi esitust, seekord koos Hendrik Kaljujärvega. Homme, 30.07 astuvad taas üles Lepaseree, JEBI, Mari Kalkun, Tuulikki Bartosik, Ramo Teder, HulyaiHorod ja Trad.Attack!. Täpset kava vaata siit.