Vene uuemat filmikunsti esindav «Õpilane» («Utšenik») on kurnavalt rusuv. Sünkja ahistamistunde kõrval õhkub filmist esteetilist ilu, moodsust, filosoofilist mõttesügavust. «Õpilane» on melanhoolse traagikaga viimistletud draama, religioosne traktaat, dramaatiliselt julge näide sellest, kuhu võib viia usu kriitikata järgimine.
Veniamin (Pjotr Skvortsov) on radikaliseerunud teismeline, kelle eluliseks verstapostiks on piibel – mitte nüüdisaegsed, inimlikud õigeusu põhimõtted, vaid üks ühele interpreteeritud tsitaadid. Veniamin ei tunnista ühiskonnas kehtivaid tavasid, liberaalseid väärtusi, valikuvabadust. Noormehe jaoks on olemas vaid üksainus tõde, millele ta soovib allutada nii teised kui iseenda.