Sooaurud laukalühtri all

Anne Türnpu Metskassi emana Ugala lavastuses "Soo". Foto: Gabriela Liivamägi

Eva Kolditsa lavastus algab Pariisist kodumaale naasnud kunstniku Toomas Haava (Martin Mill) ja tema täditütre Liisi (Kata-Riina Luide) dialoogiga, mille käigus joonistub välja vastandus tajuterava esteedi ning «vaimunüri» soorahva vahel. Vähemalt esmapilgul või vähemalt Tooma heatahtlikult nöökivas sõnastuses.

Kui vestlusega liitub Liisi mees Juku (Aarne Soro), teravdub ka tööka maainimese ja mõneti justkui parasiitliku dekadendi vastandus. Kogu edasine tegevus sunnib aga lavastuse tegelasi oma eelarvamusi ja seniseid elupõhimõtteid muutma ning ka iseenda sisemusest seni avastamata võimeid ja deemoneidki üles leidma.

Lutsu sümbolistlik jutustus on kirjutatud vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist. Ei saa otsesõnu öelda, et teoses kajastuks just sõja eelaimus, küll aga peegeldab see äreva ja üheste tähendusteta aja inimteadvust, mil omaenesegi mõtete mõistmiseni jõutakse ringiga, neid esmalt keerukate psühholoogiliste ja ühiskondlike suhete peeglis testides ja seeläbi eneses peituvat identiteedirägastikku tundma õppides.