Loovuse kadu ja pragmatismi pealetung Eesti uues arhitektuuris

Fahle maja. Foto: Marina Puškar

Eesti uus arhitektuur on viimase kümnendiga kaotanud nii värskust kui ka loovust. Mõnestki ambitsioonikast noorest arhitektist, kes tulid areenile 2000ndate aastate ehitusbuumi ajal – nimetagem neid tinglikult buumipõlvkonnaks – on nüüdseks saanud pigem äriedule orienteeritud ettevõtjad, kelle silmis ei näi arhitektuuri esmane ülesanne seisnevat mitte loomingus, vaid ambitsioonis pakkuda kliendile kvaliteetset teenust.

Miks on mitu siinset andekat arhitekti loobunud enda kui ruumikunstniku rollist ja soovist mõtestada ruumiliste vahenditega inimkogemust, meie ühiskonna praegusaegset elutunnetust?