Kui looming ühes, vaevalt miljon kõnelejat hõlmavas keeles on loogikavastane, siis veel absurdsem näib olevat tegelemine selle kultuuri emakeelse enesekirjeldusega, kogu eestikeelse humanitaariaga. Unduski kolmekümne aasta sisse mahtuv metatekstiline looming (ja kaugeltki mitte kõik) on nüüd ligi tuhandel leheküljel kokku võetud. Kuigi selle pealkiri «Eesti kirjanike ilmavaatest» viitab üksnes osategevusele à la «lisandused või ääremärkused», siis tegelikult on meie ees seni hõlmavaim ja sügavuti minevaim eesti kirjandusliku semioosi (autorid, tekstid, kontekst, retseptsioon, tähendus) käsitlus. Siin saavad kokku kolm ajalugu, esiteks, üldine ajarida alates varakeskajast kuni 20. sajandi lõpuni ja sellega seotud (Euroopa) kultuurilugu; teiseks, ideede (vaimu) ajalugu, ning kolmandaks, paljuski eelnevaga seotud tekstide ajalugu. Lisanduvad kirjandusteoreetilised (resp filosoofilised), isikupsühholoogilised vaatenurgad (portreteerimine).
Raamatu sisukorrast ilmneb, et Unduski teose struktuuri markeerivadki isiksused (kultuurikangelased), kelleta poleks «ei tänane Eesti riik ega ajas edasi kestev eesti vaim mõeldav.» (lk 16) Igaüks neist kujutab endast väikest universumit, lõpmatust, mille keskmes ongi nimi (Henrik, Kristian Jaak, Faehlmann, Kreutzwald, Merkel, Jakobson, Hurt, Koidula, Grenzstein, Tuglas, Aavik, Luts, Tammsaare, Oras, Ivask, Smuul, Ristikivi, Kross, Jaks, Vanem Tuulik, Runnel, Unt – kõik nimed trükituna versaalis, rõhutamaks nende tuumsust, pärisnimelisust) ja mille kui «kättesaamatu teise lõpmatuse» tunnistamine tähendab selle teise seadmist «iseendaga ühele pulgale.» (lk 11). Unduski hõlmavus ja süvitsiminek tulenebki nende isikute ja loomingu kontsentrilisest läbikirjutamisest, mis on mingi kihi samaaegne avamine, aga ka lisamine. Võrdluseks sobib mistahes taimevilja koorimine, aga siiski selle erinevusega, et Undusk ei jäta koori laokile, vaid sätib need kõik tuuma ümber tagasi. Tervik ei lähe kaduma, sünnib koguni uus tervik – inimene kogu tema iseduses. Gottfried Wilhelm Leibnitzi «Monadoloogiale» osutades: «Iga hingestatud tervik on monaad, iseendasse suletud maailm. Monaadidel puuduvad aknad. Neisse sisse vaadata ei saa. Leppigem sellega ja austagem üksteises monaadi.» (lk 11) Siinkohal meenub, et ka Lotmani kultuurisemiootikas viidatakse Leibnitzi monaadidele – «kultuur kui eneseküllane universum», «tähendust tekitav struktuur kui omamoodi semiootiline monaad», milleks võib olla nii kultuur tervikuna kui ka üksiti iga tekst (J. Lotman «Semiosfäärist», 1999, lk 41–42).
