Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vanaema elutants kummituste kabarees

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hetk Ugala lavastusest «Vanaema ja Issand Jumal». Vanaema hinge lahtimuukimisel kujuneb võtmetegelaseks Nathan, fotol Vavanema mängiv Luule Komissarovi ja Nathanit kehastav Vallo Kirs. | FOTO: Foto: Gabriela Liivamägi

«Rootsi perekonnasaaga» lavaloo žanrimääratlusena ei kõla just julgustavalt. Skandinaavia eripalgelises, jõulises kirjanduses kipuvad rootslased näitama inimelu patoloogilises kõverpeeglis, kujutis võib olla sugestiivne, aga ka heidutav, peletav. Hjalmar Bergmani 1921. aasta romaan «Vanaema ja Issand Jumal» mõjub vaimusugulasena nii ta kaasaegse August Strindbergi draamade kui hilisema nimekaimu Ingmar Bergmani filmidega.

Seda rõõmsam oli mu üllatus 4. novembri etenduse vaheajal Ugalas, et noorlavastaja Sander Pukk on nii riskantset materjali tõlgendades vana hea psühholoogilise teatri paindlikult nihestanud fantasmagooriaks. Unenäolisust võimendab Annika Lindemanni napp stsenograafia, kus suurejoonelise Borckide mõisa illusioon luuakse tühjal laval valge seina ja pika lauaga, sündmusi vaimusilmas vaatlevale vanaemale kuulub säng eeslaval.

Irreaalseid vinjette loovad valguskunstnik Rene Liivamägi ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov; videokujundaja Katre Sulane lisab perekonnaportreede retrokoloriiti. Kostüümide mustvalge stilistika, tegelaste vaimukas ja kerge liikumisjoonis, operetlikud poosid, vallatlev karakteerne ansamblimäng – kõik moodustab stiliseeritud terviku, mis paradoksleval kombel seostub Sander Puki lavastatud Ravenhilli näitemänguga «Bassein (vett ei ole)» (Ugala 2013).

Nood mõtted külastasid mind etenduse vaheajal. Teises vaatuses kahjuks ei suudetud või ei tahetudki enam hoida samaväärset stiilipuhtust. Vanaema sünnipäev rahaahnete lastega mõjus trafaretsemalt, justkui oleks mustvalge film asja eest, teist taga, värviliseks restaureeritud. Või nagu oleks lõviosa lihvmislusti ja prooviaega kulunud esimesele vaatusele.

Peategelast Agnest mängivad kaks näitlejat, kes grimeeritud samanäoliseks. Noort Agnest, kes otsusekindlalt kujundab oma saatust, kehastab tarmuka eneseuhkusega Jaana Kena – oma elutantsu vaagivat, raugematult vintsket vanaema Luule Komissarov.

Jumalaga kõnelevat vanaema võiks  võrrelda piimamees Tevjega «Viiuldajas katusel», endasse sügavuti vaatavaid naisi kohtab laval harvemini kui mehi. Ent vaatuste kontrast töötab noorema Agnese kasuks, kripeldama jääb lõpetamatus vana Agnese tuuma paotamisel. Pole päris klaar, kuis kerkivad ja langevad vanaema eluvalede ja ainult talle endale teada oleva tõeluse vaekaalud. See küsitavus näikse lähtuvat lavastajaülesandest – kui võrrelda Agnese rolli Luule Komissarovi eelmise tugeva iseloomuga naise, Kõrboja Madliga «Kõrboja perenaises» (lavastaja Vallo Kirs), on Madli hingeilm ja kestmise vägi vägagi loetavalt väljavalgustatud.

Kõrvaltegelaste galeriis visandatakse mõnuga rollišarže: Andres Tabun, Tanel Ingi, Triinu Meriste, Vilma Luik, Kiiri Tamm, Tarvo Vridolin, Margus Vaher sooritavad vahvaid mängupiruette, osatavad stereotüüpe, vajadusel näitavad hingekillukesigi.

Esimese vaatuse päris peategelaseks kujuneb Janek Vadi veidrik Jonathan Borck, mõisahärra, kes kosib väikepreili Agnese ja siis paljutõotavast partiist abituks meeslapseks mureneb. Vadi on  absurdinärviga näitleja, tema hoiab karge mängurõõmu ja soojatoonilise distantsitajuga lavastuse õhulist stiili. Rollijoonis on nõtke, lendlev: füüsiliselt – Jonathani langetõvehoog mõjub kui tantsusoolo; miimiliselt – tragikoomiline eluimestus pärani silmis; intonatsiooniliselt – Jonathani sõnavõtud on nagu klouni köielkõnd, sekundi murdosaga muutub intelligentsus süüdimatuseks, leplikkus jonnakuseks, hirmunud abitus tuhisevaks fantaasiapuhanguks. Jonathan on tegelane, kes mõisa projekteeritud arusaamatu pimeruumi kuulutab põrguks ja seejärel määrab lastele häbikambriks, mis kasvab mõjusaks kujundiks.

Teise vaatuse raskepärasem laad lähtub suuresti Jonathani puudumisest, kuigi lapsed isa aina meenutavad: lõin juba oma pisuhänna, kuis Vadi roll võiks kummitusena pidevalt sisse-välja tantsiskledes kõiki eksitada!

Jonathani järglasena etendab manduvat meesliini ema lemmikpoeg Gabriel – Rait Õunapuu doseerib nooruki pahelisust ja kõrkust, lisab milligrammi üksildust. Gabrieli sohipoega Nathanit, rikutud verega kabareeartisti, mängib Vallo Kirs helliku lapsdändina – Nathani sarmis peitub isa Gabrieli pahelisuse all salasopike vanaisa Jonathani heituva lapsemeele jaoks.

Vanaema hinge lahtimuukimisel kujuneb võtmetegelaseks Nathan, Luule Komissarovi ja Vallo Kirsi finaalistseen taastab lahtunud ekvilibristika. Häbikambri uks laitmatult valges seinas vajuks nagu kutsudes paokile, kui Agnese lapsepõlveloos saab karistusehirmust ülemaks võidurõõm isa tüssamisest. Aeg antud küünal ära puhuda. Vihtugu kummitused põrgupimeduses kabareetantse.

ARVUSTUS

Hjalmar Bergman, «Vanaema ja Issand Jumal»

Tõlkija Anu Saluäär, dramatiseerinud Liis Aedmaa ja Sander Pukk

Lavastaja Sander Pukk

Esietendus Ugala black box’is 15. oktoobril

Tagasi üles