«Rootsi perekonnasaaga» lavaloo žanrimääratlusena ei kõla just julgustavalt. Skandinaavia eripalgelises, jõulises kirjanduses kipuvad rootslased näitama inimelu patoloogilises kõverpeeglis, kujutis võib olla sugestiivne, aga ka heidutav, peletav. Hjalmar Bergmani 1921. aasta romaan «Vanaema ja Issand Jumal» mõjub vaimusugulasena nii ta kaasaegse August Strindbergi draamade kui hilisema nimekaimu Ingmar Bergmani filmidega.
Seda rõõmsam oli mu üllatus 4. novembri etenduse vaheajal Ugalas, et noorlavastaja Sander Pukk on nii riskantset materjali tõlgendades vana hea psühholoogilise teatri paindlikult nihestanud fantasmagooriaks. Unenäolisust võimendab Annika Lindemanni napp stsenograafia, kus suurejoonelise Borckide mõisa illusioon luuakse tühjal laval valge seina ja pika lauaga, sündmusi vaimusilmas vaatlevale vanaemale kuulub säng eeslaval.