Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/11/535550t1hfb34.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/03/16/3875139t1h3221.jpg)
Näritud õunaga vastu pead saada ei ole just see, mida ka kõige aktiivsemat vaatajaosalust pakkuvas muuseumis ootaks. Liiatigi kui loopijaks on ingel madonnamaalilt ja õun pätsatud kõrvalolevalt natüürmordilt. Aga just see juhtub Kairi Looga uues raamatus. Juhtub muudki. Aadam ja Eva käivad laupäeviti oma ussiga jalutamas, põlev kaelkirjak tõttab kempsu end kustutama, rott restaureerib maale jne.
Kõigepealt tulevad pildid. Salapärased, kummastavad, tõepärased, kuid kiiksuga, teevad rahutuks ja on kõige selle juures lummavalt ilusad. Need ei lase teksti lugeda enne, kui on sabasulgede sahinal vaataja silme ees tuuri või paar teinud. Aga siis tahaks teada küll. Et millest siis lugu räägib, millest jutt käib. Käivitav sündmus on koolilaste õppekäik kunstimuuseumisse, härra Klaasi omasse nimelt. Igaaaav! Ei. Puhta pöörane hoopis.