Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kunstiaasta 2016 ehk kuidas Frodo jõudis Mordorisse

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kadi Estlandi karikatuur seeriast “Minu munn on puhas” | FOTO: Kadi Estland

Lõppev aasta on olnud poliitiliste sündmuste poolest päris hirmuäratav ning internet muidugi selle koha pealt ei vaiki. Juba levivad naljad, kuidas on võimalik lõppevat aastat popkultuuri abil kokku võtta. Näiteks pannakse kõrvuti kaks Frodo pilti: üks on «Sõrmuste isanda» filmi algusest, kus Frodo on veel rõõmsameelne lokkis peaga kääbikupoiss, ja teine filmi lõpust. Seal on Frodo jõudnud Mordorisse, tema nägu on põlenud ja hing ilmselt ka. «2016. aasta algus versus 2016. aasta lõpp,» ütleb piltide all olev kommentaar.

Elmar Kitse rekonstruktsioon-näitus lõi Tartus publikurekordeid | FOTO: Kristjan Teedema
Sarah Maple`i triptühhon „Sharia Law“ näituselt “Kaetud peaga naised” Setu Talumuuseumis | FOTO: Kaari Kivirähk
Kanada transgressiivse popi staar Peaches esinemas Tallinnas Nu Performance Festivalil | FOTO: Toni Läänsalu
Kaunitar ja koletis- Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu, vanameister ja noormeister tegid Kunstihoones menuka ja murrangulise ühisnäituse | FOTO: Karel Koplimets
Tunnetagem tänast ja homset- Katja Novitskova "Neolithic Potential" Berliini biennaalil. | FOTO: katjanovi.net

Ma ei usu, et kunstiväljal keegi 2016. aastat muretu kääbikuna alustas, sest kõigil on nii või teisiti alati sada häda, kuna pole raha, arvatakse, et kunst on igav ja kriitika veel hullem. Siiski mõjutasid Brexitid ja Trumpid kindlasti ka kunstnikke-kuraatoreid. Mäletan, et üks mu norra kuraatorist Facebooki-sõber, kes on suure punase habemega pikk viikingit meenutav mees, kirjutas hommikul pärast Brexiti uudist: «Istun hotellis hommikusöögilauas ja nutan esimest korda elus poliitilise sündmuse pärast.» Meeleolu oligi täpselt selline, et isegi viikingid nutavad. Trumpi võit Ameerika presidendivalimistel tekitas välismaiste ahastavate artiklite tormi, mille läbiv küsimus oli: mida me valesti tegime?

Kunst tundis ennast süüdi. Meie oleme ju alati olnud need rahu, inimõiguste ja vabaduse eest seisjad – ja nüüd selgus, et võidavad hoopis teised jõud. Teatud mõttes kriis isegi mobiliseerib, sest sunnib end kokku võtma ja oma tegevuse üle kriitilisemalt mõtlema. Korraldasime Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses kevadel konverentsi, mille peaesineja oli itaalia filosoof Franco Berardi, kes alustas mõttega, et Thatcheri ajastu on lõppemas ja Donald Trumpi ajastu tulekul. Ta ütles, et ees ootab tume, fašistlik kümnend, ja lõpetas loengu väljakutsega kunstikogukonnale: «Mida saab teha olukorras, kus mitte midagi teha ei saa?» Nüüd, kui Mordor ongi silmapiiril, peakski see olema kogu kunstiavalikkuse väljakutse.

EKREt ei ole täna õhtul olemas

Fašismivastastest meeleavaldustest eesti kunstis on enam meelde jäänud anonüümse (kuid teadaolevalt siiski kunstiga seotud) neiu mäss Odini sõdalaste kogunemise vastu Tammsaare pargis selle aasta veebruaris ning Kadi Estlandi karikatuuride seeria, kus ta riputas Martin Helme kaela pudipõlle kirjaga «Minu munn on puhas», vihjates rassipuhtuse absurdsusele ja patriarhaalsuse võidukäigule.

Kadi Estlandi fotokollaazh "Minu munn on puhas" / Kadi Estland

Muuseas, üks mu tuttav arvas, et Helme kandiski päriselt sellist põllekest, ja pidas teda seetõttu koguni hea huumorimeelega selliks, kuni ma tema illusioonid purustasin ja selgitasin, et see on Photoshop. Karikatuur tekitas vastakaid tundeid ka kunstiväljal, kuna pildi aluseks olnud foto oli tehtud Kumu sünnipäeval ning Helme kõrval seisis tema ema, kunstimuuseumi direktor Sirje Helme. Kuidas kohtuvad Helmede perekonnas vihane rahvuskonservatiivsus ning kaasaegse kunsti väärtused, on ilmselt kõigile üks suur mõistatus.

Sügisel avas eesti kuraator Maria Arusoo Viinis näituse «Winter is Coming (Homage to the Future)». Näitus, kus esines ka kolm eesti kunstnikku, tõukus otseselt Franco Berardi tumeda kümnendi ennustusest ja maailmalõpu tunnetusest. Pealkiri vihjas «Troonide mängu» sarjale, kus samamoodi kui praegusaja poliitikas käib kõva kemplemine poliitiliste jõudude vahel ning keegi ei taha uskuda, et tegelikult on suure müüri tagant tulemas veel palju kurjemad tegelased. Kaasaegses kunstis on praegu üldse õhus apokalüptilised teemad. Ka Eesti järgmine paviljon Veneetsiast, kus esineb Katja Novitskova (rohkem temast allpool), tõotab tulla üsna maailmalõpuline. Seegi on hirmutav, kuna kunstnikud on ju ikka tabanud ajastu vaimu kiiremini kui keegi teine. Maria Arusoo kureeris sel sügisel Tallinnas ka etenduskunstide festivali «Nu Performance», kus esinenud superstaar Peaches tõi rahva sekka siiski üürikese pääsemise poliitikast. «EKREt ei ole täna õhtul olemas!» olevat joovastuses hüüdnud nii mõnigi kontserdil viibinud arvamusliider.

Peaches Tallinnas / Toni Läänsalu

Hittnäitused

Rahvuslastele vastu astumist võib näha ka Jaanus Samma näituses «NSFW. Esimehe lugu», mis avati aprillis okupatsioonide muuseumis. Kes ei tea: näitus jutustab kangelastragöödia võtmes loo kunagisest sõjaveteranist ja kolhoosiesimehest, kes homoseksuaalsuse tõttu Siberisse vangilaagrisse saadeti. Näitus, mis oli eelmisel aastal Veneetsia biennaalil, ei tekitanud muuseas oma biennaalil käiguga konservatiivide seas üldse mingit reaktsiooni. Seda enam oli kuri Markus Järvi pilk, kui ta rangel ilmel, sall siivsalt kaelas, TV3-le muuseumi ees intervjuud andis: «Tegu on väga tõsise kohaga, ja kui nüüd panna siia selline näitus, mis on väga selgelt seksuaalse alatooniga ja portreteerib üht Tartu juhusuhete lantijast homoseksuaali, siis minu arvates on see eelkõige solvav ja taktitundetu.»  Teiselt poolt jällegi avas näituse riigikogu esimees Eiki Nestor. Avamisel oli  peale tavaliste kunstisõprade kohal ka kohalikke inimõiguslasi ning vaatajate arvu poolest oli näitus väga edukas. Sel korral taganes kurjus headuse ees.

Hittnäitustest veel. Kindlasti läheb sellesse nimekirja Kris Lemsalu ja Tiit Pääsukese ühisnäitus kunstihoones (kuraator Tamara Luuk), mille avamisel oli rohkem inimesi kui kunstihoones toimunud avalikul aastavahetuse peol.

Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu / Karel Koplimets

Samuti võitis kevadel populaarsust Rebeka Põldsami kureeritud «Ära ole see, kes sa oled, ole ilus» Vaal-galeriis, mille parimad kajastused ilmusid Kanal2s ja Elu24s. Suvenäituste trend kogub populaarsust ja nii läks kümnesse ka Andy Warholi näitus Pärnu kunstimuuseumis (mitte selles Soosaare omas), kuraatorid Sandra Jõgeva ja Marian Kivila. Aasta lõpu populaarsuse auhind läheb, nagu ma aru saan, Tartusse, kus Tartu kunstimajas toimunud Elmar Kitse 1966. aasta näituse remake ( kuraatorid Peeter Talvistu ja Voldemar Erm) tõi kokku üle 3000 inimese, mis ületas kõik kunstimaja publikurekordid. Huvitav, et näituste taasloomine, nagu seda filminduses juba ammu tehakse, hakkab jõudma ka kunsti.

Külastaja Elmar Kitse remake-näitusel / Kristjan Teedema

Skandaalid

Edu varjutasid muidugi ka mitmesugused skandaalid, kuid kas ilma nendeta saab üldse mingit tervet ja toimivat kunstielu olla? Suvel näiteks sai Kumu direktoriks Kadi Polli, mis tekitas pahameelt seetõttu, et ei korraldatud avalikku konkurssi. Muuseumi põhimäärus küll ei kohusta konkurssi korraldama, kuid läbipaistvuse ja ka olukorra kaardistamise mõttes on sellised ettevõtmised kasulikud. Näiteks vahetus suvel saladuskatte all ka ajakirja Estonian Art peatoimetaja, mis küll skandaali ei tekitanud, kuna ilmselt on ka ajakiri selleks piisavalt salajane. Kas selliseid otsuseid  peaks tõesti tegema siseringis ja mitte avalikult, on küsimus, mille üle võiks järgmisel aastal mõelda.

Mäletan, et eelmisel aastal oli palju jagelemist kunstnikupalga üle. Näiteks palgasaaja kunstnik peab olema loomingulises tippvormis, aga kuidas seda hinnata? Või et mis saab siis teistest kunstnikest, kui ainult viie peale panustatakse? Nn inimene tänavalt ei tahtnud üldse, et kunstnikele midagi makstaks. Seda veidram oli, et pärast sellist verevalamist oleks uus kunstnikupalk üldse äärepealt tulemata jäänud. See siiski tuli ja nüüd on meil siis kokku üheksa toredat kunstnikku, kes palga eest kunsti teevad. Samuti vihastas eriti väljaspool Tallinna tegutsevaid kunstnikke ja kunstitöötajaid kultuuriministeeriumi otsus muuta rahastamist nii, et raha saavad ainult neli Tallinna kesklinna kunstiasutust ning teised enam ministeeriumi toetusele kandideerida ei saa. Jällegi koht, kus tuleb mõelda välja vastus Berardi esitatud küsimusele.

Järgmisel aastal tuleb taas Veneetsia biennaal, kus Eesti paviljonis näeb Katja Novitskova näitust. Novitskova on Tallinnas kasvanud, välismaal õppinud rahvusvaheline kunstnik, tõenäoliselt hetkel kõige kuulsam kunstnik, kes kunagi Eesti paviljonis on esinenud. Ta loob apokalüptilise alatooniga teoseid sellest, milline mõju võib olla internetil ja tehnoloogial. Tolsamal konverentsil, kus Franco Berardi ennustas ette fašistlikku kümnendit, rääkis Katja Novitskova, kes muuseas on ka edukas müügikunstnik, rahvusvahelise kunstivälja survest. Praegu on nimelt aeg, mil üks Eesti kultuuripoliitika suundi on kunstituru elavdamine ja kunstimessidel käimise toetamine. Ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus jagas hiljuti raha kunstialase loomeettevõtluse toetamiseks. Neoliberalistliku hoogsa sagimise kõrval tugevnevad aga kõikjal konservatiivsed jõud: talv on tulekul ja mõnel pool juba kohal.

Katja Novitskova- Neolithic Potential Beliini biennaalil / katjanovi.net

Tagasi Katja Novitskova juurde: ta meenutas, kuidas osales järjest mitmel maailmakuulsal kunstimessil ja kui koju tuli, ütles tema peika naljaga pooleks, et Katjal on selline pilk, nagu oleks ta käinud Mordoris. Ja tema silmis peegeldus miski, mis oli näinud Võimu. Kuid nagu näha, oli ta siiski suutnud tagasi koju tulla. Ma arvan, et Katja ongi ilmselt rohkem nagu Frodo, sest ta on Lasnamäelt ja talle ei mõju Võim nii nagu välismaa kuningatele. Tahaksin mõelda, et olukorras, kus pimedus süveneb ja Sauron koondab vägesid Mordori väravate ette, ongi vaja just selliseid kääbikute moodi inimesi, kes ei hooli nii väga võimusõrmustest, vaid oskavad näha ka muid väärtusi. Tahaksin mõelda, et meie inimesed on ka just sellised.

Tagasi üles