Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
/nginx/o/2017/01/06/6231449t1h41f3.jpg)
Tartu Kunstnike Liit on viimastel aastatel kutsunud aastalõpunäitusi kureerima tuntud kunstnikke. Õnnestunumateks pean Kiwa (2009), Leo Lapini (2010) ja Andrus Joonase (2013) kujundusi, kuid naiste Mall Nukke (2011) ja Eike Epliku (2015) omad olid veelgi fantaasiarikkamad. Seekord on kujundajaks Jevgeni Zolotko.
Esimene positiivne üllatus on all fuajees nurgake Markus Kasemaa joonistuste ja videoinstallatsiooniga. Peasaal aga nägigi välja just selline, nagu ma Zolotkolt ootasin, midagi salapärast ja peadmurdvat. Alles mitme päeva pärast sain asjale pihta või on järgnev juba minu lugu.
Enamiku ruumist enda alla võtvad metallkarkassid sümboliseerivad tehnilist progressi, hingetut masinlikku maailma, kuhu mahuvad vaid mõned kultuuri, praegusel juhul kunsti oaasid. Optimist annab teise seletuse: ratsionaalsuse kvantitatiivsest ülekaalust hoolimata moodustab kultuur, st kunst Jevgeni Zolotko abiga sidusa võrgustiku.
Mentaalseks keskpunktiks on ukse kohal kõrguv Elo-Mai Mikelsaare palves kätega maal «Ta ei näe üldse, kui ta ei näe iseennast. Kujund 1.8.». Aga pead ei olegi. Samuti ei ole päid Enn Põldroosi maalidel «Punkt» ning «Sügab säärt». Kõigil kolmel maalil näeme ainult kas kahte kätt või jalga. Sääre sügamise humoorikas igapäevasus leevendab pisut Mikelsaare maali fataalsust.
Kolmikust paremale jääb Siiri Jürise «Meds» (rokkansambel Placebo), vasakul pool kuulab ansamblit Maarja Nõmmiku «Kõrv» ja neid liidab Robert Volgi (snd 1921) kujuke «Noorus». Maalidest hargnevad värvikooslused. Ühel pool domineerib soe kollane – Ilmar Kruusamäe «Mandanite pealik Edwin Bensoni portree» ja Edgar Tedresaar «Koordinaadid» –, teisel pool valitsevad külmad toonid.
Olulisemad on sisulised tähendused. Edwin Benson on viimane mandan, kes oskab emakeelt, Piibe Arraku maal «Puu ohe» muretseb keskkonna pärast. Eero Ijavoineni maalil õnneks kasvavad «Kevadised seemned».
Kollane, must ja punane
Kollane on teisel korrusel värv, mis suunab kaugvaateid järgmistesse ruumidesse. Silm liigub mööda Jaan Luige, Robert Volgi ja Tauno Kangro skulptuure ning nende mustad siluetid saavad võimenduse Mei Mündi maaliga «Enne lund», üleminekuks Katrin Maaski kollane-must «Lõpmatus». Mündi ema ja lapse dramaatilised figuurid annavad kogu ruumile hirmutava meelolu, mida süvendavad Tõnis Paberiti valgest kipsist skulptuur «Otsus hukkunute kohta» ning kirst-pingid. Seintel ripuvad maalid kujutavad mitmesuguses tegevuses lapsi ja noori.
Seevastu vastasruum on muudetud hubaseks toaks, kus saab pehmel mööblil istudes imetleda ilusaid, probleemivabu maale. Ainukese ebakõla toob sellesse idülli Imat Suumanni lagunenud maja aadressil «Jaama 12». Peasaali tagasi suunab meid Stanislav Netchvolodovi kollasekoloriidiline maal, heatahtlikult karikeeritud «Kreeklased».
Võib-olla on kõige stiilsem väike galerii oma must-valges koloriidis. Albert Gulgi kaks maast laeni joonistust «Armastus?» näitavad jätkuvalt autori kõrgvormi. Joonistuste aura täidab pea kogu ruumi ja seda naudib tugitooliga ühte sulanud figuur Epp Loo taieses «Kinni». Vaheseina taga näeme Ahti Seppeti eri materjalides (graniit, pronks, kips, segatehnika) teoseid, mis käsitlevad pagulasteemat. Parandžaad kandvad moslemid otsivad endale uut kodumaad, mida annab ainult vastav dokument «Pitsat».
Monumentaalgalerii kandev toon on punane. Kõige ohjeldamatult on seda Ruudu Rahumaru «Tajus», kõige võluvamalt Robert Suvi aktimaalis «Hüpe».
/nginx/o/2017/01/06/6231447t1hc0fa.jpg)
Sellele oleks võimas paariline Kristina Viina sürrealistlik maal lillede ja kalade keskel kõiksuses ja eneseküllasuses lamav naine «Ma olen vaikne järv» (100 x 85). Eriline lüürilisus, helgeid tundeid tekitav fantaasia lisab kunstniku meisterlikku loomingusse uusi nüansse. Žürii pidas teost eksponeerimiskõlbmatuks ja nii on ruumi visuaalseks keskpunktis kirst-pink. Siin ruumis ei konkureeri metall-latid kunstiga, vaid toetavad seda nõrgukest.
Kunstnike liidu juhatus taastas üle mitme aasta žürii. See on aga parem ainult siis, kui tunneb ära hea kunsti. Ning lahti pakkimata teosed on vaataja lollitamine.
NÄITUS
Tartu kunsti aastanäitus
8. jaanuarini Tartu Kunstimajas