Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Akadeemik Jaan Undusk: eks see plahvatuse ootus olegi see, mis elu kunstiks teeb

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk keskuse muuseumiosakonnas Nõmmel. | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Kui Tuglast, kelle loomingu uurimisega algas Jaan Unduski teekond kirjandusteadlasena, on nimetatud eesti kirjanduse paavstiks, siis tänavuse kultuurkapitali aastapreemia laureaati Unduskit on põhjust pidada eesti kirjandusilma Midaseks.

Kirjanikke portreteerides on Jaan Undusk kasutanud ekspressiivseid võrdlusi. Luban nüüd seda ta endagi kohta teha. Minu meelest on Undusk nagu kuningas Midas: kõik, mida ta puudutab, muutub tunnetuslikuks kullaks. Võiks loetleda varasemaid käsitlusi, esseid, novelle ja näidendeid, mida on saatnud tunnustus. Nüüd siis «Eesti kirjanike ilmavaatest», kahtlemata eelmise aasta kultuurisündmus, tähtteos, mis jääb valgustama kauaks meie kirjandusilma.

-Mida sulle endale tähendas selle oopusega valmis saada?

Olen ehk olemuselt novellilise mõtlemisega kirjutaja, mulle meeldib teksti kompositsiooniline jõud, see, kuidas lugu «veab», et ta on astendatud, tunnetusliku puändiga. Seda hoolimata žanrist. Ja eks ma siis aastate vältel neid mitut laadi novelle ole püüdnud kirjutada, muuseas ka eesti kirjanikest, pikkusega paarist leheküljest kuni saja leheküljeni. Mitte istunud ühe pika teksti kallal, vaid kirjutanud nii-öelda peatükke teosesse, mille raamiks on mu enda vaateviis. Kirjastus Ilmamaa, õieti Hando Runnel tegi juba mõne aja eest ettepaneku anda oma panus «Eesti mõtteloo» sarja. Ei tahtnud sinna pakkuda päris rosolje-kogumikku, vaid ikka kontseptuaalselt ühtlustatud valikut. Otsustasin valida põhiliselt kirjanikukesksed traktaadid ja esseed (alates Läti Henrikust kuni Mati Undini), aga viivitasin ikka mõned aastad. Mingil hetkel sai mõõt täis, süvenes teadmine, et teatav monograafiline kehand võiks olla koos. Märkasin rõõmuga, et olen iga kirjaniku puhul leidnud ise märksõnad või tuumsõnad tema «füsiognoomiliseks» kirjeldamiseks, nagu 18. sajandil öeldi, aga et eri tekstide vahele sirutub ka mõisteliselt siduv soonestik. Nii et eks selle raamatuga seostu peamiselt mingi temaatilise tervikuga valmis saamise tunne.

Undusk auhinda vastu võtmas. Foto: Eero Vabamägi

-«Eesti kirjanike ilmavaatest» kujutab endast varem ilmunud käsitluste temaatilist kompendiumi, igaühte saatmas järelsõnas ka kirjutise genees. Üllatusega märkasin, et käsitlust «Meie Unt. Kiites ja kahetsedes» (1985) nimetad oma esimeseks avaldatud esseistlikuks tekstiks, sest enne seda kirjutatud «Etüüde tekstist», milles lootena on sõnastatud nii sinu humanitaarne kreedo kui ka tekstireligioon, keelduti avaldamast Loomingus ning Keeles ja Kirjanduses, nii et see ilmus alles 1992 Akadeemias. Miks?

Kirjutasin aastail 1983‒1986 väitekirja Friedebert Tuglasest kui stiiliteoreetikust ja ametlikult oli selleks antud kolm aastat, et aga 1985. aasta sügisel opereeriti mu soomussüdant (nii seda just nimetatakse), siis sain mõned kuud pikendust. Oma Undi-loo kirjutasingi osalt haiglas uuringuil olles. Aga jah, väitekiri vajas ju teoreetilist sissejuhatust, ning kogenematu, nagu ma olin, püüdsin selle tarvis paberile panna omaenda tekstiteooriat. Seda ei kirjutanud ma säärases vormis, nagu väitekirja sissejuhatust peab kirjutama, nõutavaid autoriteete tsiteerides ja neist oma järeldusi tuletades, vaid Ludwig Wittgensteini «Loogilis-filosoofilise traktaadi» eeskujul nummerdatud lausete kaupa teksti loogiliselt üles ehitades. Sisuliselt tähendas see liikumist väitelt väitele, koos väheste seletustega. Olin vahepeal lugenud ka psühholooge, teinud näiteks Ülo Kaevatsile referaadi Lev Võgotski kunstipsühholoogiast, mistõttu arutlus on osalt sotsiaalpsühholoogilise alatooniga (määratlen näiteks kunstiteost kui teatud tekstide suutlikkust tekitada lugejas «kõrgenenud assimilatsiooni seisund» oma sotsiaalse keskkonnaga kohanemisel). Teisalt on aga äratuntav see kihistus, mille nimetasin hiljem müstiliseks tekstifilosoofiaks: «Ilukirjanduslik tekst ei ole Sõna otsimine. Tema eelduseks on, et Sõna ei ole olemas. Ta püüabki pigem tõestada, et sõna tõepoolest ei ole olemas. Kui ta seda veenvalt suudab, põhjendab ta iseenda olemasolu.» Oli selge, et väitekirja sissejuhatuseks see kõik ei kõlvanud, aga jah, ka avaldada seda ei õnnestunud. Arutlevat proosat peeti tundlikuks ideoloogiliseks valdkonnaks, kus oli vaja täpselt märgistada oma mõtete (õige) algupära. Loomingu toimetus palus arvamust kadunud Mart Mägerilt, aga Mägergi küsis: kellele ma toetun, miks pole viiteid? Vastasin, et toetun loogilisele mõttearendusele, aga see mõjus pigem kahtlaselt. Alles ajakirja Akadeemia käimapanek 1989 lõi võimaluse ka sedalaadi tekstide avaldamiseks, juba neljandas numbris ilmus mult seal «Mõistmine kui pidevus», samuti üks maailmavaateline «lootetekst», nagu sa hästi ütlesid.

-«Tekstireligiooni» ei maini ma siin asjata. Jagan samuti usku, et tekstide taga on Tekst kui substants, ühtaegu kõikvõimalikes vormides esinev (emaneeruv), aistitav ning oma lõpmatuses tabamatu. Sinu teine, möödunud aastal ilmunud teos, segažanriline «Teekond Hispaania» seda edasi-tagasi diagonaalset liikumist iseendasse, loetusse, Hipaaniasse ka suurepäraselt esitab.  Pihtimus, kirglik (enese)otsing on selle «luhtunud reisikirja» käigus hoidev jõud. Seegi teos on kokku saanud osalt varem avaldatud tükkidest. Kas selline fragmentidest terviku loomine sulle sobibki?

Fragment, rebend ei ole vist tegelikult minu sõna, pigem huvitab mind tihke atomaarne tervik ja siis sellistest moodustuv molekul. Asjad võivad pigem takerduda just selle tihkuse taha. Mu kunagine romaan «Kuum» oli ilmselt mingis mõttes piisavalt kompaktne, teisalt on ta romaan novellides. Nii peaksid  ka «Teekonna Hispaania» osad haarduma üksteise sisse, ehkki võiksid loetavad olla ka eraldi, mõni ehk isegi novellina, näiteks «Catalunya, Canet de Mar». Milles siis see tervik sisuliselt võiks seisneda? Võib-olla jõudmises anarhismi (ka armastuse kui anarhismi), aga kahjuks ka terrorismi psühholoogia rannavette. Vähemalt minu enda jaoks. Seetõttu mulle tunduski, et oleks aeg see tekstikorpus avaldada. Terrorismil on mitu palet, tal on oma materiaalne ja sotsiaalne, aga kahtlemata ka ideaalne või idealistlik faktor. Viimane seisneb ihas surma saada elu tipphetkel. Ellujäänud terrorist on selles mõttes nurjunud mees. Ta muutub tavaliseks roimariks. Kui ta vangi pistetakse, et ülejäänud elupäevad turvaliselt Rootsi kardinate taga veeta, siis midagi jubedamat tema jaoks vist polegi olemas.

Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk.Foto: Mihkel Maripuu

Aga nüüd avastan, et olen su küsimusele luhtunud reisikirjast juba aastal 1998 ennetavalt vastanud. Ei peagi enam otsima uusi sõnu. Loen oma raamatust «Maagiline müstiline keel», lehekülg 16, ja imestan ka ise: «Reis on iha külastada teisi ruume, läbida mingeid kohti, jõuda mingisse kohta, väga sageli lihtsalt – ja paradoksaalselt – tagasi koju (ainult reis annab võimaluse tulla koju!), kust ammutada tavaolu­korras varjatud energiat. Mäng, lõputu libisemine, biit­niklus, rollitree­ning on reisi hädavajalik osis, sest reis võib tulla pikk, raske ja võib-olla tulemusteta, aga iga reisi ja iga loomingu veelgi karjuvam eeldus on substantsiiha. See on iha pihta saada, fataalselt pihta saada. Millelegi ja millegagi. Saada oma kehasse hõbekuul, opereerimatu võõrkeha, mis ainsana jääks alles just sellest kehast. Mis jääks alles igas olukorras, üks­kõik siis, mis minust ka ei tehtaks või kus mind ei jahvatataks.»

Pateetiline, aga võib-olla et isegi tõsi.

-«Teekond Hispaania» algab samuti teksti käivitamisest. Võrdled seda ennesõjaaegse diiselmootoriga, mida on  vaja enne käivitamist soojendada ja mis pärast, juba töös olles, ei taha kuidagi seisma jääda. Elukutselt autojuhina olen niisuguste mootoritega kokku puutunud. Sõjaväes teenides tuli külmal ajal MAZide mootoriplokke leeklambiga kuumutada. Polnud harv juhtum, et mõni auto ka seepeale süttis. Eks või ju tekstigagi juhtuda nii, et saad selle käima, aga siis plahvatab ja põleb kiiresti läbi. Kuidas distsiplineerida seda teksti soojendamist ja käigushoidmist? Sul paistab see igatahes õnnestuvat.

Jah, eks minagi ole kunagi talvel lasteaias aialattide vahelt jälginud, kuidas hirmuäratavalt suurele diiselveoautole tuld alla tehakse. Isegi laps saab aru, et seal on plahvatus soolas. Ootasime siis poistega, millal see kärakas käib. Vahepeal hüppasime eemale ja heitsime pikali. Ei tulnud mingit kärakat, ainult lõunasöök hakkas rutiinselt pihta ja pidi jälle tuppa kolima. Aga eks see plahvatuse ootus olegi see, mis elu kunstiks teeb. Kui juba päris pauk käib, siis on lihtsalt tükid taga ja ei mingit kunsti enam. Võimsalt süttivaid tekste on kirjutanud ilmselt paljud inimesed, mõnikord annab ainult imestada neid uhkeid algusi. Kirjanik on ikka isemoodi osav mängumees. Otsib tõde küll, aga samas lavastab seda. Nagu Tuglas, kes nägi und ja ühtlasi komponeeris sellest juba novelli. Seal, kus kunst kompromissitult ellu suubub, saavutab elu oma seljavõidu. See oli minu meelest Mati Undi teema.

-Veel kord tagasi substantsi juurde. Oled Spinozat pidanud enda jaoks prohvetiks. On kuidagi sümboolne, et Spinoza «Eetikagi» ilmus möödunud aastal Margus Oti tõlkes ja järelsõnastatult. Kuidas jõudsid sina Spinoza juurde? Tõnu Luige filosoofialoengutes, mõnd teist mõtlejat lugedes...?

Tõnu Luige loengute konspekti pole hetkel käepärast, aga eredamalt on meeles eeskätt ta hingematvad rassimised Herakleitose ja Immanuel Kanti kallal. Ja muidugi palju muud. Võib-olla ma eksin, kuid mulle tundub, et Spinoza suhtes hoiti teatavat distantsi, sest Spinozaga seostati ju seda tuntud vabaduse definitsiooni, mille nõukogude ühiskond oma ideoloogiliseks briljandiks lihviks: vabadus on tunnetatud paratamatus. Mina jõudsin Spinoza lähedusse siiski vist teda ennast kusagil raamatupoes lugema jäädes. Nii olen ikka avastusi teinud. Eesti keeles teda tollal polnud, aga saksa ja vene keeles sai osta küll. Meenub mitu asja. Kõigepealt tema «Teoloogilis-poliitiline traktaat» ja see, kuidas ta seal vana testamendi teksti lahti harutas. Selles oli suveräänsust, mis avaldas muljet. Teiseks, tema uhke maailmapilt ning sellele täpselt vastav keeleline esitlusviis, mis taotles ühitada abstraktset ja meelelist, rangust ja sallivust. Ja siis see veenev psühholoogiline hoovus tema «Eetikas», inimlike afektide käsitlus. Ilmselt tundub mullegi, et metafüüsilise mõtlemise siht on lõppeks jõuda psühholoogilise tarkuse juurde.

-Sina ise oled oma loominguga jõudnud Lätti, eelmisel aastal ilmus Maima Grinberga tõlkes sinu esseekogu «Boļševisms un kultūra» («Bolševism ja kultuur»).

Kas ja mis keeltes on veel ilmumas sinu loomingut?

Jah, huvitav küll, aga kui Lennart Mere «Hõbevalge» maha arvata, siis vist oli see kaunisti välja antud raamat üldse esimene eesti esseekogu läti keeles. Kõik tänu puha heale tõlkijale, kes aasta varem korraldas ka minu novellikogu ilmumise läti keeles. Need asjad võiksid ka ju eesti keeles olla, nagu mitmed teised, aga pole mahti olnud ise korraldada. Novellikogu on mul ka ungari keeles ja väike esseeraamat saksa keeles ‒ mis ongi valdavalt saksa keeles kirjutatud. Näidend «Goodbye, Vienna» on ilmunud ingliskeelse raamatuna, samuti läti, vene keeles jne. Kui vaadata akadeemilisi publikatsioone, siis on neid ilmunud üsna paljudes kohtades, Koreani välja. Kavatsen järgnevalt kokku panna oma baltisaksa- (niisiis ühtlasi eesti kultuuriloo) aineliste kirjutiste valiku. Selleks tuleks kõigepealt ports tekste saksa keelest eesti keelde tõlkida.

-Sinu uurimishaare on nii sügavutiminev ja erudiitne, et tekib küsimus, kas ja kuivõrd oled saanud jälgida seda tekkivat-vibreerivat kaasaja kirjandusilma.

Ei ole ta nii erudiitne ühti, ehkki mõtlemine võib võtta vastikult palju aega. Ja mis võtab aega, see tekitab kärsitust, kahtlusi, võlgu ja konflikte. Aga küsimus on muidugi õigustatud. Keegi ei kirjuta ainult enda jaoks. Seepärast tuleb ka teistest lugu pidada, eeskätt neid lugedes. Või siis vähemalt kõrva taha pannes. Et sobival ajal ette võtta. Väike laagerdumine tuleb vaid kasuks. Mulle meeldib pilku heita pisut seisnud asjadesse. Üleeile heitsin näiteks taas pilgu Montaigne’i esseedesse: naised vihastavat meeste peale seetõttu, et meestel oleks võimalus ka naiste peale vihastada. Milline õpetlik vennalik filosoofia.

-Aeg-ajalt on ristunud meie teed koeri jalutades. Luba see pisut mänglev küsimus: kas loed end koera- või kassiinimeseks? (Mati Unt lausa vihkas koeri, tema oli läbinisti kassiinimene.)

Mina olen oma abikaasa juhtimisel kasvanud vist koerainimeseks. Ehkki mulle meeldib ka noorte kasside naljakas nutikus. Süllevõtja ma siiski ei ole. Mihkel Mutt juhtis kord tähelepanu sellele, kui räpakalt koerad võrreldes kassidega söövad. Nii see on, aga kassiga ei saa jälle jalutama minna.

-Ei ole olnud kuulda sinu ja su pere puhkusereisidest. Tean küll, et suviti olete olnud Kassari suvekodus. Kuidas sa nende sinu puhul tuleb rõhutada  intensiivsete töötegemiste vahel puhkad?

Meie puhkusereisid on tõesti vaid väikeste eranditega toimunud Hiiu saare suunas. Nagu Antoine Chalvin kord ütles, suvel on Eestis maailma parim. Ja muul ajal pole eriti mahti olnud. Tahaksin kord USAs pisut pikemalt ringi sõita, nagu mu vanaonu seda saja aasta eest tegi. Mulle sai kord Viini linnas, mida ma väga armastan, selgeks, et tuleb püüda võimalikult palju Eestis olla. Aga tööasjus olen ma piisavalt ringi sõitnud, nuusutan alati ka atmosfääri, püüan jalutada. See on vaheldus. Ja vaheldus ongi vist puhkus. Kui mõni kirjatöö hästi edeneb, on see ju samuti meeldiv vaheldus!

Tagasi üles