Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tõdemused ja seosed Indrek Koffi loomingus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Riiklikku kirjanikupalka saav Indrek Koff on sel aastal olnud erakordselt produktiivne. | FOTO: Tairo Lutter

Tahame või mitte (tahab ta või mitte), aga kirjaniku ja tõlkija Indrek Koffi nimega seostub rüütlitiitel ja kirjanikupalk. Viimane sõna on tüütuks muutunud – nagu viisijupp, mida unustada püüad, aga mis ikka ja jälle kusagil kõlab ning mida tahtmatult kaasa ümisema hakkad. Ei oleks oma üminat lisanud, kui Indrek Koff ise poleks eelmisel aastal avaldanud «Poeemi».

See on lühikokkuvõte kirjaniku elust ja tööst, algab (aabitsa?) Anna ja Aadama esimeste luulealaste katsetustega, lõpus langeb muld poeedi sargakaanele. Vahepeale jääb looja kõhklusi-kahtlusi, tunnustuse magusust ja (k)arvustuste kibedust, argielu, uusi ideid, kinnijooksmist. Ja muidugi palgajuttu. Väheke (enese)irooniliste tõdemuste taga aimub tõsidust, kurbustki.

Loeme, kuidas lastekirjanik kirjutab toredat lasteraamatut, aga laps kogu aeg segab (lk 10) ja mis sellest niimoodi saab. Saame mõndagi teada ajaviitekirjanikest ja ajaviiteromaanidest (lk 47), istume tagareas, kui kirjanik kohtub lugejatega ning meie kõrval tõuseb püsti vana ja targa mehe välimusega lugeja, kellel on küsimus, miks kõik kirjanikud nii palju ropendavad (lk 39). Elame kaasa kirjaniku tunnustusvajadusele – «Ei päevagi reata. Ei ridagi kiitust ootamata.» (lk 49) – ja kümnendiku tööealise elanikkonna kirjandusse pürgimisele (lk 36).

«Saja rahva lugude» sisu koosneb tõdemuste ja seoste jadast. Autor kätkeb veel kirjutamata muinasjuttude sisu lausesse või paari. Tekst trügib lugeja peas tema (lühema või pikema) elu jooksul loetu, õpitu ja kogetu poolt sisustatud ruumi ja hakkab seal mööblit ümber tõstma. Mõnevõrra peetud ja harjumuspärasest sisustusest saab üllatavaid ja rõõmustavaid kooslusi tekitada. Ehmatavaid ka. Mida rohkem oled lugenud, seda kõnekamaks muutub tekst.

Koffil õnnestub äratada lugejas jutuvestja. Jah, too teeb kirjanikuhärra eest pool (või kolmveerand) tööd ära, sest need lood, mida see õhuke raamat äratab, võiksid olla romaani mõõtu. «Kurb, nii kurb muinasjutt igavast lauljast» … ja juba mõtled, mis juhtuma hakkab. Sekka leidub vihjelisi tõdemusi elust endast, mille võib pärast äramuigamist sinnapaika jätta: «Õnnetu lõpuga muinasjutt sellest, kuidas meil on kõik kohutavalt hästi ja kuidas rumal inimene ei taha sellest aru saada.» (lk 10)

«Muinasjutt labürindist» tekitab lisalause vahetamisega hulga uusi seoseid, uute lugude algusi. «Muinasjutt labürindist. Rändaja õhtulaul.», «Muinasjutt labürindist. Head teed teil minna.», «Muinasjutt labürindist. Raamatukogu.», «Muinasjutt labürindist. Suurlinna tuled.» jne (lk 51). Kõnealused raamatud on illustreerinud Jüri Mildeberg, kes pole pilte tehes kunagi lasknud ennast tekstil segada. Lugeja vaatab pilti, loeb, mõtleb pingsalt ja, oi rõõmu, leiab või tekitab seose.

Indrek Koff jagas end mullu laste ja täiskasvanute raamatuid kirjutades õiglaselt – kirjutas mõlemale sihtgrupile kaks raamatut. Oleme kindlasti tõdenud, et vaatamata headele kavatsustele kisub mõnikord kõik miskipärast kiiva. Lasteraamatus «Ilusti» võtavad õde-venda nõuks ühel päeval kõik ilusti teha – hambapesust kokkamise ja koristamiseni. Ollakse peaaegu üksi kodus. Vanaema on ka, aga tema saab enesega ise ilusti hakkama – kuulab raadiot ja vaatab telerit ning laseb lastel omapäi tegutseda. Kui teksti ilma piltideta manustada, on see lihtne lugu tegusatest lastest ja lontis täiskasvanuist. Viimastest ei saagi aru, on nad kõigest väsinud või terves oma elus pettunud ja otsivad püüdlikult, mil moel mustast august välja saada.

Siin tulevad mängu Ulla Saare pildid. Need ei mängi teksti sulase rolli, vaid on loole partneriks ja esinevad lausa kandvas osas. Pildid näitavad laste optimistlikku tegusat värvilist maailma, vanainimese paralleelset pruuni ja kojusaabunud emale lehekülg haaval avanevat toon-toonis katastroofi. Loo lõpus tõdeb ema, et vaatamata liigsele tublidusele (loe: kaost põhjustavale agarusele) on tema lapsed talle hirmus armsad. Piltidele peitis Saar veel mitmeid nõkse ja vigureid, mille avastamine pakub suurt rõõmu. Näiteks pesuvahend Puhtax ja Püha Maria nimeline maitseaine.

«Ma elan hästi» kõneleb ootaja aja pikkusest ja sõpruse püsimisest. Sander ja Paul on head sõbrad, kes saadavad teineteisele kirju n-ö tigupostiga. Napp lugu, mille taga on rohkem, kui pealt paistab. Palju emotsioone – ootus ja ärevus, äkki sõber on enesele uued seltsilised leidnud või on temaga midagi halba juhtunud. Hoolimist ja mõistmist – ehk tuli sõbrale midagi tähtsat ette. Seda suurem rõõm vallandub kirja saabumisel. Tõtt-öelda on kirjad just nii napid kui laste kirjad ikka – stiilis: terekuidassinaeladminaelanhästi. Kirjade eesmärk pole päevasündmuste ümberjutustamine, vaid teada andmine, et ollakse teineteise jaoks olemas. Koffi tekst jätab kunstnikule peategelaste kujutamisel vabad käed, Ulla Saare tahtel on Paul part ja Sander jänes. Taas kord täiendab pilt lugu omal kombel, mitte ei visualiseeri tekstis kirjeldatud olukordi.

Sõnadega kokkuhoidlik Koff ei koonerda sisu ega sõnumi pealt. Tema kirjutamislaad on parimas mõttes kaasav.

ARVUSTUS

Indrek Koff

«Ilusti»; «Ma elan hästi»

Pildid Ulla Saar

«Saja rahva lood»; «Poeem»

Pildid Jüri Mildeberg

Härra Tee & proua Kohvi, 2016

Tagasi üles