Silmitsi isaduse koormaga

Lee Chandleril (Casey Affleck, vasakul) tuleb hakata ootamatult vastutama vennapoeg Patricku (Lucas Hedges) eest. Foto: Kaader filmist

Me kõik oleme nõrkemiseni näinud filme sellest, kuidas elumees peab saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu hakkama kasuisaks mõnele keerulise iseloomuga jõnglasele ning kuidas too pööre paneb seni vaid iseendale elanud mehe prioriteedid õiges järjekorras paika. Eriti armastavad sääraseid filme teha just USA tootjad. Ka Ameerikast pärit režissööri Kenneth Lonergani «Manchester by the Sea» tundub esmapilgul just selline olevat.

Bostonis kojamehena töötav Lee Chandler (Casey Affleck) näib alguses lihtsalt ebameeldiva iseloomuga tülinorijana. Kui me näeme teda vastu võtmas telefonikõnet, mis annab teada venda tabanud terviserikkest, võib küünilisem vaataja ohata, et «jah, teame-teame, kuidas see lugu edasi läheb».

Publiku õnneks on aga filmi linaletoojad intelligentsed loovinimesed, kes ei alahinda grammivõrdki vaatajat ega ka oma filmi peategelasi. Jah, Lee jõuab oma kodulinna Manchester-by-the-Sea’sse liiga hilja – ta vend on surnud mõni tund tagasi , ning saades teada, et kadunuke on ta oma 16-aastase poja Patricku (Lucas Hedges) hooldajaks määranud, tabab Casey Afflecki kehastatud tegelast korraga nii õudus kui meeleheide.