Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

10 filmi, mida vaadata Docpointi festivalil

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pjotr Pavlenski aktsioonis. | FOTO: Reuters / Scanpix

Artur Talvik, Immo Mihkelson, Elen Lotman, Anders Härm, Aurelia Aasa, Kaur Maran, Kadri Veermäe, Eva Kübar ja Tiit Tuumalu noppisid eile Tallinnas alanud dokumentaalfilmide festivali Docpoint kavast välja linateosed, mis väärivad tähelepanu.

«Pavlenski  inimene ja võim»

Režissöör Irene Langemann

Saksamaa

Pjotr Pavlenski on teise põlvkonna vene kunstiradikaal, kelle aktsioonid on ka Eestis meediakünnise ületanud. Kui 1990ndatel tekitas palju kära selles filmis samuti figureeriv Oleg Kulik, siis Pavlenski kuulub sel sajandil esile kerkinud Putini-vastaste radikaalide hulka koos rühmituste Voina ja Pussy Riot liikmetega. Üks Pavlenski esimesi aktsioone oligi oma suu kinniõmblemine vangistatud Pussy Rioti liikmete toetuseks, millele järgnesid nii enese munepidi Punasele väljakule naelutamise kui ka FSB peavalitsuse ukse süütamise aktsioon.

Kuigi film jääb keskpärase teledokumentaali tasemele, annab see kohati huvitava sissevaate introvertse isiksuse maailma, näidates kunstniku kafkalikku, üksildast võitlust autonoomia eest ja Võimu kui sellise repressiivsuse vastu. Samas ei saa vaataja peaaegu midagi teada Pavlenski taustast ja kujunemisest enne esimest aktsiooni 2012. aastal.

Filmi kõige häirivam ja teatud mõttes ka võtmemoment on hoopis üks tema abikaasa tunnistus, kus ta räägib verisest žestist, mille ta toime pani, et ühel eluhetkel abikaasa usaldust tagasi võita. Ainuüksi selle radikaalse lojaalsusžesti aktsepteerimine kõneleb Pavlenski kohta võib-olla rohkem kui terve film kokku. Ja ainuüksi selle hetke pärast tasub see film vaatamist. Anders Härm

29. jaanuaril kell 20 kinos Artis

«Papa Alajevi imeline kuningriik»

Režissöörid Tal Barda ja Noam Pinchas

Iisrael

Oletame, et armastate muusikat. Iga- ja mitmesugust. Kui heli ja rütmid kütkestavad ning teis on piisavalt uudishimu, et kas või korraks heita kõrv peale ka sellele, mida pole varem kuulnud või kogenud, siis on see elujaatav film just teile.

Praegu auväärselt eakas taat Allo (alias Papa) Alajev oli nõukogude ajal Buhhaara trummivirtuoos, kes tiirutas oma kunstiga mööda laia ilma. Kui see trumm 1990ndatel lõhki plärtsatas, võttis Papa naise ja lapsed ning läks Iisraeli, kus lõi oma väikese maailma. Kogu see pere kuni põlvepikkusteni välja pandi koos muusikat mängima, esinema, elatist teenima. Suures katlas podiseb praeguseni kirev ja elurõõmus muusikaline puder, mis teeb paljudel tuju heaks.

Kaamera käib Papa majas ringi ja peatub vahel ka lava ees. Kehtivad selged patriarhaalse elukorralduse reeglid. Elu on kui muusika ja kokkuhoidev pere nagu orkester igas olukorras. Talent voolab seal põlvest põlve nagu jõgi ja kõigel on kindel keskpunt. Oleks kogu maailm selline... Immo Mihkelson

28. jaanuaril kell 18 kinos Artis

«Ukraina šerifid»

Režissöör Roman Bondartšuk

Ukraina

Soovitan vaadata kõigil, kes on huvitatud elust sõjast räsitud Ukrainas. Elu sõjakolde vahetus läheduses, kus riiki peaaegu ei eksisteeri, kus peab ise kuidagi hakkama saama. Kus politsei puududes peavad korda kohalikud «šerifid».

Huvitav on seda kõike küll jälgida mugavas kinotoolis, aga tegelastega samastuda raske, kujutada ennast ette sama küla elanikuna. Nii kaugeks on meist jäänud kunagi üsna lähedal olevana tundunud Ukraina, nüüd juba aastaid sõjas riik, mille rahvas on oma muredega peaaegu et üksi jäetud.

Roman Bondartšuk on jälginud oma värvikaid tegelasi pikka aega, mis annab filmile sügavama mõõtme. Mina nimetaksin seda koguni eksistentsiaalseks. Artur Talvik

29. jaanuaril kell 18 kinos Artis

«Algajad kosmoses»

Režissöör Max Kestner

Taani

Ajal, mil pea kõik kosmoseagentuurid maailmas on pööranud pilgu ja sihikud Marsile, tuleb Taani filmitegijalt Max Kestnerilt meie ekraanile film igamehe kodukootud kosmoseunelmast.

Filmi peategelased Kristian ja Peter on tõelised tehnoloogiaentusiastid, kes võtavad endale sihiks ei midagi vähemat kui ehitada oma käte ja igaühele kaubandusvõrgust kättesaadavate vahenditega valmis kosmosesüstik, tehes nii Taanist neljanda tõelise kosmoseriigi planeedil.

Rakettide ehitamises suudetakse aegamööda saavutada märkimisväärset edu, kuid mida aeg edasi, seda enam takerduvad kosmilised plaanid maisemate inimsuhete puntrasse. Kuidas saavutada koostöös ühised eesmärgid?

Tahtjam silm võib siin näha isegi paralleeli üheskoos öötaevasse vaatava, kuid siiski pidevalt isekeskis jageleva inimkonnaga. Kaur Maran

27. jaanuaril kell 19.15 kinos Artis

«Terroristi viimane vajutus»

Režissöör Paul Salahadin Refsdal

Norra

See lugu aitab kaasa elada Süürias enesetapurünnaku ootuses elavatele al-Nursa islamistidele. Kuigi Süüria konflikt käib filmis nii nähtavalt kui kuuldavalt, tekib peamine lahkheli siiski salafistide endi sees.

Eeldatavast surmast räägitakse nii, et jääb mulje, nagu oleks tegu täiesti normaalse asjaga ning ülejäänud elu koondub loogiliselt selle ümber. Näiteks Saudi Araabiast pärit mees pole oma väikest tütart näinudki, sest lahkus enne tema sündi, kuid laulab sellele vaatamata, et kui selles elus ei kohtu, õnnestub seda teha hiljem. Pole probleemi.

Vähemalt sama huvitav on vaadata britist konvertiidi siseheitlusi. Ta tsiteerib koraani kohalikest võitluskaaslastest innukamaltki, kuid leiab siis Süüriast naise, abiellub ega tahagi nii väga end õhku laskma minna.

Intrigeeriv hinnangutevaba film, tasub vaadata. Kadri Veermäe

28. jaanuaril kell 21 kinos Artis

«Tule tagasi vabana»

Režissöör Ksenija Ohhapkina

Eesti

Film paljukannatanud tšetšeeni rahvast. Riigist, kus on mitte väga ammu käinud julm sõda. Ei, mitu sõda.

Kasutatud on juba teistest Tšetšeenia-teemalistest filmidest tuttavaid kujundeid – jõulisi religioosseid tantse, haudade kaevamist, pulmi, lapsi, kes mängivad sõjakate mänguasjadega, tõsiste nägudega naisi jne –, aga need on punutud ilusaks ja mõtlemapanevaks sõnadeta jutustuseks.

Soovitan seda poeetilist filmi neile, kes Tšetšeenia eluga sina peal ei ole. Artur Talvik

29. jaanuaril kell 14 kinos Artis

«Inimene kaamera taga»

Režissöör Kirsten Johnson

USA

Käsi, mis nokib kaadrist rohulible; operaatori aevastus ning selle tagasihoidmise heli; kaamera taga oleva inimese nutt, kui ta kuulab intervjueeritava mälestust pommiplahvatusest.  Need on hetked filmist «Inimene kaamera taga», mis avavad meile nii filmioperaatori omailma üleüldiselt kui ka Kirsten Johnsoni, muuhulgas ka Oscari võitnud dokumentaalfilmi «Citizenfour» operaatori isiksust.

Filmi vaadates meenus mulle hetk sõjafotograaf James Nachtwey eluloofilmist «War photographer», mille ühes stseenis on näha, kuidas James tänavalahingus seina ääres seisab ja käsi silme ees hoiab – tõenäoliselt õhus oleva mürgise suitsu või gaasi pärast. Kaadrid on pikad. James võitleb ja püüab nägu taskurätikuga varjates edasi pildistada. Kuid kogu selle stseeni on ju üles filminud operaator – täpselt samades tingimustes, ainult selle vahega, et tema ei saa seina äärde pikali vajuda. Operaator on keegi, kelle olemasolu tavavaataja teadvusesse ei jõua, ega peakski jõudma.

Film avab peale põnevate dokumentaalkaadrite ka natuke seda maailma, mis on peidus nende sünni taga – midagi otseselt näitamata, aga sellele vaatamata väga ilmekalt. Elen Lotman

26. jaanuaril kell 18.30 kinos Sõprus

«La Chana – flamenkokuninganna»

Režissöör Lucija Stojević

Hispaania

Kui haiged jalad sel flamenkokuningannal enam tantsida ei luba, istub ta toolile. Ja tantsib kõigest hoolimata edasi. Mustlasverd Antonia Santiago Amadori ehk La Chana jaoks on tants nagu labürint, mille abil siseneb ta šamaani kombel teise dimensiooni.

Hispaanias elav tantsija on naiseliku jõu ja enesekindluse kehastus. Ühelt poolt üle laipade mineja, kes otsustab veel pensionieas, et peab hoolimata oma haigetest jalgadest ja diabeedist andma viimase kontserdi. Istudes. Et rahvas teda mäletaks. Sellest kujuneb üks linateose meeldejäävamaid ja pingelisemaid stseene. Ühtaegu kurb ja ülev.

Teiselt poolt on La Chana aga habras vananev naine, kes oma maja tagaaias abikaasaga hommikukohvi joob, mask maas. Nii nagu ta päriselt on. Ta räägib oma elust suure kire ja sisemise põlemisega. See on kaasahaarav lugu värvikast ja põneva elukäiguga isiksusest. Eva Kübar

28. jaanuaril kell 18 kinos Artis

«Safari»

Režissöör Ulrich Seidl

Austria

Ulrich Seidli groteskse esteetikaga maalitud dokumentaalfilm safariturismi verisest varjupoolest. Film jälgib turiste Namiibias Leopard Lodge’i jahifarmis. Seidlile omaselt on noorte «küttide» kõrval fookuses tüsedad, jahipostil õlut lürpivad tegelased. Mahlakale satiirile vaatamata ei mõju toimuv lõbustavalt. Hetkelise adrenaliinilaengu ja täitmatu trofeeiha eest maksavad lõivu loomad. Jahipargi omanik võib küll kõneleda vastutusest üksteise, looduse ja loomariigi ees, ent kus on inimeste vastutustunne? Tarbimisharjumuste tõttu on paljud meist kaudselt vastutavad.

Tõik, et «safarikütid» pärast looma surmamist uhkeldavalt pildistama asuvad, tõestab veelgi masendavama ilmekusega, kui kaugele on inimene loodusest kandunud. Pole empaatiavõimet ega aukartust. Püss annab võimaluse tunda end kuningana. Jääb vaid üle mõelda, kui palju kaugemale suudab inimene loodusest oma egokeskses mina-mina-maailmas rännata. Aurelia Aasa

28. jaanuaril kell 14 kinos Sõprus

«Lumi Punasel Lagedal»

Režissöör Aljona Suržikova

Eesti

Tundeküllane lugu Eesti Aiakesest – Sotši lähedal asuvast põlisest eesti külast, mis asub nõnda kauni looduse keskel, et jäi jalgu olümpiamängudele.

Film jälgib, kuidas seda maist paradiisi, mis püsis sellisena üle sajandi, suudeti vaid mõne aastaga muuta tundmatuseni - loodusesse sobituvast ja sellega arvestavast külast, mille uhkuseks olid lopsakad aiad, on pärast olümpiat saanud mingi ebamäärane moodne kuurort, poolenisti maa, poolenisti linn, mille majadel ja maatükkidel ripuvad sildid «Müüa!».

Aljona Suržikova tabab seda protsessi, kahe maailma, uue ja vana, ka inimese ja võimu kokkupõrget samamoodi, nagu ta tegi juba oma filmis «Suur-Sõjamäe». Siiski hakkab kohati silma kauge vahemaa, mis autorit ja ainest on lahutanud ega ole lubanud välja töötada kujundlikult veelgi jõulisemat kunstiteost. Aga kokkuvõte on ilus: küll loodus võtab jälle oma, küll ta uuesti selle kõik tagasi pöörab, kuni saja aasta pärast tuleb… uus olümpia. Tiit Tuumalu

28. jaanuaril kell 14 kinos Artis

Tagasi üles