Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tõnis Niinemets: sisimas meeldib mulle olla sarimõrvar

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kui ütled midagi välja, siis on suur võimalus, et korjad endale mõttevaenlasi.
  • Trumpilt on õppida nahaalsust ja enesekindlust, millega inimeste ette minna.
  • Niinemets ei tee erapidudel mingil juhul Suzi Vesikut ega Kevin-Christianit.
  • Ta annab endale aru, et kõike ei tule teha ja igal pool ei pea esinema.
«Mulle tundub,» avaldab Tõnis Niinemets, «et jääda samale tasemele ja samade teemade peale, mis olid mullu kevadel «Ämbrisse astumise ajastus», oleks enda ja publiku petmine. Alati tuleb minna samm edasi, kaugemale ja kõrgemale.» Seismas Tallinna vanalinnas Lühikese jala treppidel. | FOTO: Sander Ilvest

See mees ei käi mööda mune, vaid nagu öeldakse: tal on mune. Mõelge ise: ta pole kolmkümmendki, pole poliitikki, aga astub lavale ja väidab, et tema teab rahva muredele lahendusi. «Aga praegusel ajal teisiti ei saagi,» kuulutab ta. «Tuleb julgelt võtta endale liidri roll ja vedada.» Võtke siis kinni, kas ta ütleb seda tõemeeli või naljaga pooleks!

Tõnis Niinemets on alles 29, tal pole isegi lavakunstikooli ettevalmistust, ent ometi on temast saanud Eesti nõutumaid ja armastatumaid esinejaid. Mullu pälvis ta nii aasta meelelahutaja kui ka parima seriaalinäitleja tiitli. Tema mängitud särtsakas Suzi Vesik ja maniakaalne Kevin-Christian «Suurest komöödiaõhtust» on kujunenud lausa legendaarseteks tegelasteks. Alles vastu mullust suve lõpetas ta oma stand-up-koomiku debüüttuuri «Ämbrisse astumise ajastu», kuid eelmise kuu lõpul tuli ta välja juba uue tükiga, power-up- ehk jõustamiskomöödiaga «Homme on täna!», millega reisib märtsikuu lõpuni üle Eesti. Lisaks on Niinemets hinnatud ürituste konfereerijana: mullu juhtis ta nii Eesti parimate ettevõtete kui ka parimate sportlaste auhinnagalat.

Uue komöödiaturnee ettevalmistamise vahel leidis Niinemets nädala keskel hommikupooliku, et võõrustada Arterit. Jutuajamine tema üürikorteris Kadriorus – suvest loodab ta koreograafist abikaasa Liisiga kolida päris oma koju – kujunes märkamatult ligi kolmetunniseks, sest ka lapsed, aastane poeg ja kolmene tütar, soovisid aeg-ajalt sõna sekka öelda.

Kas te enesekindlus on lühikese ajaga nii palju suurenenud, et kevadise idukomöödia järel julgesite kõigest veidi rohkem kui poole aasta pärast võtta ette ambitsioonikalt kõlava jõustamiskomöödia?

Ma ei saa öelda, et kõik tegemised on pere arvelt, aga kui selleks aastaks seadsin eesmärgi, et pühapäevad on vabad, ja juba olen kolmest pühapäevast kahel ära olnud, siis see tuleb ikka pere arvelt.

Ma ei tea, kas seda annab enesekindlusega kuidagi mõõta. Lavale minekuks peab enesekindlust nii või naa endas otsima ja leidma. Pigem on maailm meie ümber nii kirev ja muutuv, et jätta see kasutamata, jätta teemad õhku rippuma oleks sama, kui keegi pakuks sulle näitlejana väga hea võimaluse osaleda Hollywoodi filmis, aga sa ütled, et tänan, ei, parem tegeleksin muude asjadega.

Kevadine «Ämbrisse astumise ajastu» tuur läks edukalt, tõi saalidesse üle 12 000 vaataja. Mis kasulikke õppetunde seal saite?

Eks too oli mulle üldse sissejuhatus stand-up-maailma. Nüüd olen materjali loomisel olnud targem, ambitsioonikam, enesekriitilisem ja võib-olla tean ka paremini, kuidas laval peab olema, mis seal toimib ja mis mitte. Kohati tuleb olla hästi täpne, et lauseehitus oleks täpselt niisugune, nagu peab. See ei saa olla nii, et saan mõttest aru ja sõnastan selle oma sõnadega või ütlen nii, nagu ise tahan.

Kui hakkasime seekord materjali ette valmistama ja piletid läksid müüki, ilma et oleks jõudnud turneed veel reklaamidagi – eks see pani mingi surve ja pinge ka peale. Kuna eelmine materjal oli edukas – andsin kokku 33 etendust –, tekitab see ootuse või lootuse ka uue materjali suhtes. Sellest tuleb üle olla; sellel ei tohi lasta laval häirivaks teguriks saada. Kui mõelda, mida iga inimene saalis ootab ja tahab minust, ja hakata selle peale panustama, võib altminek olla väga kiire.

Uue komöödia «Homme on täna!» tutvustuses lubate inimestele, kes ei saa aru, kuhu maailm liigub, ega ole kindlad, kas nad on üldse õigel teel, et teie teate lahendusi. Mille kohta neid teate ja kuidas te neid 29-aastaselt üldse teada saate?

Näiteks probleem, et ei ole piisavalt aega perega veeta; samuti probleem, kuidas saada hakkama stressiga, ärevuse ja pingega; kellesse või millesse uskuda. Nende suurte teemade kaudu pakun lahenduseks viis-kuus tööriista...

... nagu uue Eesti brändiga pidi kaasa tulema mitu tööriista?

Jah. Et inimesed saaks hiljem mõelda, et ühe või teise olukorra saan lahendada selle või teise tööriistaga, läbi teatava nõksu.

Eks see ole julge amps väita, et mina tean meie probleemidele lahendusi. Kuid ega teisiti saagi – pole mõtet väikse asjaga inimeste ette minna.

Päris pretensioonikas, kas pole?

Võib ju mõelda, et kust tekib ühel noorel inimesel julgus niimoodi teiste ette minna. Aga mulle tundub, et jääda samale tasemele ja samade teemade peale, mis olid «Ämbrisse astumise ajastus», oleks enda ja publiku petmine. Alati tuleb minna samm edasi, kaugemale ja kõrgemale.

Ega nali sedapuhku ära kao?

Ei, seda küll mitte! Ma ei lähe inimeste ette oma mure või vaeva rääkima. Tegu on ikkagi stand-up’iga, komöödiaga, aga selle kaudu saan rääkida olulistest ja tõsistest asjadest.

Kas lootuses, et niimoodi, naeruga pooleks, jõuab sõnum paremini pärale?

Olgem ausad, kui inimene tuleb saali, ei taha ta kuulda suurtest teemadest ja probleemidest, mille kohta öeldaks lihtsalt, et näete, nii on. Keegi ei jaksa seda väga vaadata. See on nagu ühe kurva mehe jutt. Ja ma ei oska ka sedasi. Proovin elada nii, et kui on probleem ja ma suudan seda lahendada, siis ei ole vaja selle pärast pabistada, ja kui on probleem, mida ma ei suuda lahendada, siis ei ole vaja selle pärast üldse pabistada. Seega annab kõike võtta läbi huumori, ükskõik kui suur probleem või mure on.

Kuuldavasti oli värske tüki ajendiks ka äratundmine, et eestlastel hakkab jõud raugema ja usk kaduma. Oli nii?

Jah, oli küll. Sest ei tea ju, kuhupoole peaks liikuma, kuna maailm muutub nii kiiresti. Teemad on sellised, mis on viinud arvamused äärmustesse, rahvad ja riigid on lõhestatud. Tundub, nagu kõik oleks nihkes. Seega on vaja neid tõsiseid teemasid lahata, ja huumori kaudu, et inimesi ühtsemaks muuta. See ongi üks eesmärke, et inimesed, kes saalist ära lähevad, läheks sealt ära palju ühtsemana, kui nad sinna tulid.

Kuidas tundub, on teil ergas sotsiaalne närv?

Tahaks öelda, et on küll. Püüan maksimaalselt jälgida, mis ühiskonnas toimub. Muidugi on raske võtta alati poolt või vastu seisukohta. Ma ei näe asju nii mustvalgelt, eriti õrnu teemasid, et see on paha ja too on halb. Nagu [USA president Donald] Trump, et «jah, see on paha, aga tänu sellele, et see on paha, saime teada, et too on hea». (Naerab.) Ma nii radikaalne mõtlemisviisilt ei ole.

Muidugi on olukord keeruline: kui oled teatava ühiskondliku tähelepanu all, annad intervjuud ja ütled midagi välja, siis on väga suur võimalus, et korjad endale mõttevaenlasi. Seepärast peab hoolikalt sõnu valima. Aga seda ei maksa ka liiga palju endal kuklas hoida.

Tajute, et nüüdisajal sõna võttes tuleb mööda mune käia?

Nagu poliitikud tavatsevad öelda: praegu on ärevad ajad. Kui tahad, et sind keegi ei puutuks, oleks hea, kui sa millegi kohta midagi ei arvaks. Aga kui tahad midagi ära teha, siis, nagu ütleb Jevgeni Ossinovski, peab tegema ebapopulaarseid otsuseid. Võib-olla on see jällegi märk sellest, mida praegu on populaarne öelda? (Naerame.) Tundub, et poliitikud on ka segaduses, kuhu peaks Eestit tüürima. Ajad ongi ärevad... Aga kas peaks mööda mune kõndima? Pigem peab väga mõtlema, kuidas ja mida sa ütled, puhtalt sellepärast, et valesti mõistmist on nii palju. Inimesed ärrituvad kergesti. Ükskõik mis sa välja pakud, saab esimesena vastureaktsiooni; alles siis mõeldakse läbi ja saad pooltreaktsiooni. Tundub hästi mures inimese jutt... Mitte et ma mõtleks igal õhtul mures peaga, mis Eestist saab või kuhu liigume või kuidas lapsi tuleviku eest kaitsta. Eks need teemad käivad ka peast läbi, aga ma ei näe, et need oleks mulle nii suur mure. Võib-olla sellepärast julgengi lavalt neid muresid lahata ja lahendusi pakkuda.

Uus valitsus on võtnud käsile palju uusi teemasid, alates alkoholi hinna kergitamisest kuni pensioniarvestuse muutmiseni. Kuidas uus luud teie arvates pühib?

Nähes, kui kiiresti valitsuse muutus toimus ja kui kiiresti kõik sai paika pandud, tundub mulle, et valitsuse vahetamise mõte kees neil peas juba tükk aega ja mingid teemad olid juba varem läbi räägitud. Seega tundub, et on mõeldud, mida tegema hakatakse. Aga raske on ennustada, mis saama hakkab. Eks kõik ongi äraootaval seisukohal. Loodan, et neil parteidel, kes jäid opositsiooni, läheb kibestumine üle. Kui keegi üritab midagi ära teha, siis ei maksa ju esimese asjana öelda, et see on halb mõte, me teeksime palju paremini, me juba tegelesime sellega, miks te meil selle võimaluse käest ära võtsite. Tundub, et seal on ka mingid isiklikud solvumised, aga solvumised on väga suure energiaga, millega annab palju asju kihva keerata.

Mul on lavastuses ka sees mõtteid, mida uus valitsus peaks tegema, et Eesti oleks maailmakaardil parema imagoga, kui ta võib-olla on. Loodan, et nii mõnigi riigikogu ja valitsuse liige satub seda materjali vaatama – võib-olla on sealt midagi kõrva taha panna?

Mis aitab teil Eesti elu paremini ja avaramalt mõista, et te ei kapselduks ainult pealinna kultuurieliidi... ma ei taha öelda «mulli», sest see on hinnanguline sõna... pigem kommuuni?

Eks see on teatrivaldkonnas paratamatu, et kontaktid sõpradega muust vallast lahustuvad natuke. Igapäevane seltskond, kes teatris vastu vaatab, on ka see, kellega valdavalt kuskil õhtul aega veedad. See on probleem. Ja seda oli tajuda ka materjali ette valmistades – äkki mõtleme meeskonnaga liiga ühes suunas, mis on küll hea, aga võib-olla ei näe me pilti piisavalt avarana? Seetõttu kutsusime kohtumistele eri inimesi ja saime teada nii mõndagi. Mõni asi oli paras üllatus.

Näiteks?

Küsisime inimestelt, mis on nende mured, ja esimese vastusena tuli, et linna tänavad on korrast ära: neid remonditakse nii, et kesklinna peab sõitma siksakke tehes. Siis saad aru, et näe, kuidas inimene mõtleb, vaat, mis on tema probleem. Kui me läheme näiteks Mõisakülla ja küsime seal, mis te arvate USA presidendivalimistest, siis inimesed ütlevad, et mis see meie asi on. Nad ei peagi sellega kokku puutuma! Neid see ei puuduta, nemad sellest ei sõltu. See ongi asi, mis Eesti inimeste puhul jõustamist vajab – et ikka puudutab küll.

Need kohtumised avardasid silmi, tõid häid mõtteid ja ütlusi. Siis sain aru, miks ma ei saa stand-up’i materjali üksinda kokku panna – kardan, et näen asju liiga oma mätta otsast või liiga väikselt.

Nii et teil on hulk abilisi, terve meeskond, nagu Ameerika suurtel staaridel?

Meil on viieliikmeline meeskond: [Point teatri juht] Karl Kermes koos abikaasa Birgitiga, Mehis Pihla ja Kertu Moppel. Töömeetod näeb välja selline, et saame kokku, istume vähemalt neli tundi laua ümber (mõnikord ka Niinemetsa kodus – P. P.), räägime teemadest, näeme asju eri nurga alt, arutame naljad läbi, arvutid või telefonid salvestavad. Siis kirjutavad dramaturgid asju ümber. Üksinda läheks selg väga kähku vastu seina. Kui tahad rääkida asjadest suurelt, tuleb see asi professionaalselt ja korralikult ette võtta.

Mis edasi saab? Õpite 32 lehekülge monoteksti pähe ja kannate ilmekalt-elavalt ette?

Ei, tuli jääb kogu aeg hõõguma. See ei ole nii, et seitse või kaheksa kuud vahetasime mõtteid, järgnes neli kuud kirjutamist ja kõik päädib ainult materjali mahamängimisega. Stand-up’is ei saa nii, et kui õhtul on etendus, siis rahulikult alles kell pool seitse viin mõtted selle peale. Sa pead ka samal päeval juhtunud sündmusi laval kasutama. Näiteks «Ämbrisse astumise» ajal, kui õhus oli Mart Helme ja Marina Kaljuranna [rahvuse] skandaal, oleks sellest õhtul laval mitterääkimine viinud mind siin-ja-praegu-olemisest eemale.

Praegused 32 lehekülge materjali võib muutuda veel paksemaks, aga sealt võib osa asju ka välja minna, kui näeme, et miski enam ei kõneta inimesi – ei saa ju rääkida vanadest teemadest. Endal on küll ärev ja põnev, sest toimub nii palju: Trump, Eesti valitsus, vabariigi aastapäev, kohalikud valimised tulevad, Eesti 100 läheneb. Sündmusi tuleb laviinina.

Donald Trumpi esinemisi olete vaadanud?

Jah, olen ikka. (Naerab.)

Esinejana ja meelelahutajana proff, kas pole?

Kindlasti. Müügimehena, šõumehena, kuidas inimesi ära petta ja lollitada – selles on ta ikka väga osav. Tundub, et Ameerika inimesed lähevad selle kõigega hõlpsasti kaasa.

Kas tekil kui šõumehel oleks temalt midagi õppida?

Selles suhtes on ta küll fenomenaalne mees, mis moodi ta teemasid käsitleb – kui lihtsalt seletab, et mingi asi on paha, mingi asi on hea. Ta teeb inimestele kõik puust ja punaseks. Või siis see, kuidas ta valimiskampaania oli üles ehitatud tunnete peale. Justkui rääkides faktidest, rääkis ta tunnetest, ja hiljem sai öelda, et nii ma tundsin ja see on fakt.

Ikka on õppida! Kõige rohkem on õppida nahaalsust ja enesekindlust, millega inimeste ette minna.

Läheb teil ka selliseid omadusi vaja, et rahva ette astuda?

Jah, ikka läheb. Kindlasti. Kui sa ei ole laval enesekindel, lähevad inimesed ära, ütlevad, et tore oli, aga ega ma väga usu, mis ta rääkis. See on enesekindlus, millega Trump võitis. Mitte et ma hakkan kasutama samu võtteid mis Trump, et räägin inimestele nii, et 60 protsenti on puhas vale. Aga see, mida inimestele tuleb lavalt anda, on vaimustus enda materjalist: et kui pakun mingi lahenduse, pean olema kindel, et see lahendus ka toimib. See ongi enesekindlus.

Nahaalsus käib kohati näitlejaametiga kaasas. Võib-olla nahaalsus väljendub pigem sõnas «ambitsioonikus». Olla lihtsalt nahaalne on eksitav või tekitab punase tule, et järelikult on inimene omakasupüüdlik. Näitleja peab olema ambitsioonikas. Üksinda laval olles peab ambitsioon olema väga suur, muidu pole mõtet inimesi ennast pooleteiseks tunniks saali kuulama kutsuda.

Enamik tunneb teid ilmselt «Suurest komöödiaõhtust», kus olete mänginud aeroobikatreener Suzi Vesikut ja koolipoiss Kevin-Christianit. Noid tegelasi vaadates polnud pääsu tõdemusest, et nautisite mängu täiega, nii et teid võis olla isegi raske taltsutada. Miks teile need tüübid nii meeldisid?

Kevin-Christian toimiski selle pealt, et ta võib endale kõike lubada. Tean, et mõned televaatajad olid sellest ärritatud. (Naerab.) Mul on endal ka olnud põgusalt kokkupuuteid, mida tähendab sellise juhtimatu tegelase ohjamine, näiteks [Tallinna 32. keskkoolis näitlemise] õpetajana.

Aga mängida tulebki vaimustuse, õigemini lusti pealt. Kui end tagasi hoiad, on see näha ja nii paned end ainult lukku. Kui tegin ühel hooajal energilise ja elujaatava tegelase, nagu Suzi Vesik, siis oli tajuda inimeste ootust, et järgmine tegelane oleks samuti suure pintsliga tehtud.

Kuidas «Suure komöödiaõhtu» tegelaskujud sündisid?

Nende karakterite puhul on näitleja osalus ikkagi väga suur. Suzi Vesiku puhul tuli ettepanek, et teeksin naist, kellel on lühike seelik. Kes ta on ja kust ta tuleb ja mis on tema ambitsioonid – see tuli endal välja mõelda. Dramaturg oli abiks. Teisel hooajal tegin ise ettepaneku, et peaks tegema väikest poissi, ja sinna juurde tuli siis «Tähesõdade» teema ja maniakaalsus...

... näiteks saatejuhi poole pöördudes: «Tiit! Tiit! Tiit! Tiit!»

Selle tegelasega läksin saatest saatesse julgemaks. Näitleja panust oli ikka palju. Ma ei tahagi, et kõik oleks ette kirjutatud.

Elamas Kevin-Christianina omas mullis ja ajamas oma rida, ükskõik mida saatejuht Tiit Sukk ka ei küsi. / Erlend Štaub

Näitamas Suzi Vesikuna, kankaanilikult, treenitud säärejooksu. / Erlend Štaub

Kas komöödiaõhtu saates saite teha kõike, mis pähe tuli?

Sõltub sellest, kui julgelt ise asja võtad. Toimisin selle põhimõtte järgi, et saate proovides ja läbimängudes kõike välja ei käinud. Kui sul tekib mingi idee, siis hoiad seda salvestuse jaoks, et saaksid partnereid üllatada – see tingib eheda reaktsiooni.

Kas Suzi Vesiku jalgade raseerimine oli ebamugav?

Ei, seda õnneks mitte. (Naerab.) Ma olen nii hädise karvakasvuga. Mul on unistus, et kui vanem laps läheb kooli, siis äkki selleks ajaks on mul habe. Kui vana ma siis olen?... 33.

Kuhu karvakasv jääb?

Kui vaatan oma vanemaid, siis isal hakkas ka habe kasvama alles Vene sõjaväes. Seal pidi kogu aeg habet ajama, sest lõug pidi puhas olema. See lõi kasvu käima.

Mul on terve perekond nii, et keegi pole jalgadest ega kätest eriti karvane.

Kelle looming oli nimi Kevin-Christian?

See on minu mõeldud.

Olen märganud, et nüüdsetel lastel on üha rohkem sellised kahest võõrnimest koosnevad nimed, nagu Kevin-Christian või Kenneth-Markus. Siit saab järeldada, et Kevin-Christianiga osatate nüüdisaja kadakasakslust.

Jah, see oli teadlik valik. Tundub, et sellised nimed on õhus. Koolis õpetades nägin nii Kevin-Christiani tüüpi noori kui ka nime poolest veelgi huvitavamaid. Ja tundub, et praeguste 9-10-aastaste laste vanemad on nooruses fännanud filmi «Üksinda kodus», kust minu arust läks Kevin nimena massidesse.

Kevin-Christiani rollis üllatas mind teie meeletult hea tantsuliikumine. Kas see on ka koreograafist abikaasa Liisi teene või oletegi nii hea plastikaga?

Selles on teene pigem vanematel, kes panid mind peotantsu trenni. Seal sai neli aastat käidud. Oli mitu põhjust, miks ma ära tulin. Tundsin, et ei arene edasi, et peaksin minema kuhugi mujale trenni. Tundsin ka seda, et särgid lähevad eest liiga lahti, püksid liiga kitsaks, soengud liiga sädelevaks. (Naerab.)

Kartsite, et sõbrad hakkavad narrima?

Ei, seda mitte. Tundsin end tolles vanuses kuidagi ebakindlalt. See ei olnud minu mugavustsoon. Mitte et ma oleks olnud nii konservatiivne, et ei, meesterahvas ei tohi teha seda või toda – nüüd olin ise ju telekas naiseriietes. Kuid telekas oli see šõuelement, aga siis olin tõsiselt asja kallal. Võib-olla oli see õrn iga, et ei taha teiste ees olla niimoodi. Narvast, Ida-Virumaalt ja Tallinnast pärit vene tantsupoiste temperament soosis sellist riietust, aga minu oma mitte.

Kooli ajal olite innukas võrkpallur. Kui palju nüüd spordiga tegelete?

Käisin võrkpallitrennis viis või kuus aastat. Aga praegu... Ma ei ole väga uusaastalubaduste inimene, aga äkki peaks siiski andma endale väikse lubaduse, et suveks tuleb vormi saada? Ma ei ole viimased kaks aastat peaaegu üldse trenni teinud. Võhma ei ole. Leian, et näitlejaametis on see vajalik. Ma küll ei taju seda, et mul hakkab 30. eluaasta lähenema, aga ei taha ka seda, et muutuksin lodevaks. Seda enam, et varsti jõuavad lapsed sellisesse vanusesse, kus nendega saaks koos midagi teha.

Olete vähemalt ekraanil jätnud mulje kiiresti mõtlevast, teravalt reageerivast ja edukalt improviseerivast näitlejast. Kust need oskused ja võimed tulevad?

Reageerimis- ja improviseerimisvõimet arendab ülihästi stand-up, arendab igasugune karastamine: paned end näiteks eraüritusel või kus iganes 20 minutiks olukorda, kus pead pakkuma inimestele meelelahutust, või osaled telesaates, kus sul ei ole salvestuse ajal aega, et «kuulge, oodake, ma ei saa siin aru!». Eks näitleja peabki olema kiire mõtlemisega: kui laval midagi juhtub, ega siis aega seisma pane, et mõtleme, mis siin on ja kuidas olukorra lahendame.

Stand-up’is tunneb publik end saalis mõnes mõttes vabamana, aga mitte turvalisena. Vabana selles mõttes, et kui inimestelt midagi küsida, julgevad nad rohkem reageerida; aga mitte turvalisemana selles mõttes, et nad on pimedas saalis ja meie vahel on neljas sein. Mulle meeldib see, et kuulen neid sama palju, kui nemad kuulevad mind. On olnud olukordi, et kellegi telefon heliseb – siis arvatakse, et see on sisse lavastatud, kui selle helina mängu võtad. On olukordi, kui inimene saalis aevastab – siis ütled «Terviseks!» ja lähed edasi; siis saavad inimesed aru, et neid on saalist kosta. Need on olukorrad, mis mulle hästi meeldivad. Mulle meeldib inimesi mängu võtta, meeldib, et publik on – mitte halvas mõttes – kaitsetus positsioonis. Ma ei ütle, et olen selles kogenud ja professionaalne, aga publiku kontrollimine, kui sul on saalis 800 inimest – kuidas saad publiku vaikseks, kuidas saad publiku reageerima –, on hästi mõnus tunne, kui saad selle õhtu jooksul kätte.

Kui läbi te omadega pärast nii intensiivseid etendusi olete?

Ma ei ole seni tundnud väga kehva etendust, et ah, täna ei läinud... Ikka tuled lava pealt maha erksamana, kui sinna läksid. Publik on ju tulnud teadlikult sind vaatama, mis tähendab, et inimesed on positiivselt meelestatud selle suhtes, et sa laval oled, mis omakorda tähendab, et publik hea meelega aitab sind, reageerib sulle. Tegemist on win-win-, hea-hea-suhtega: mina tahan neile head ja õnneks on seni ka nemad tahtnud mulle head.

Seega tunnete, et rahvas toetab, isegi armastab teid?

Ma ei ole siiamaani tajunud vastumeelsust või negatiivset hoiakut. Vähemalt ei ole keegi tulnud ütlema, et kuule, sa ei meeldi mulle. (Muigab.) Mis oleks täitsa okei – ma aktsepteeriks seda. Ega ma ole vabadussammas, mis peaks kõigile istuma. Olen avatud igasugusele tagasisidele. Aga siiamaani on inimesed olnud hästi positiivsed, võtnud vaevaks hiljem kirjutada ja tänada ja kutsunud kohtuma. Paraku on mind üks ja inimesi on alati rohkem, seega kõigega ei jõua kaasa minna.

Ma ei saa öelda, et kõik tegemised on pere arvelt, aga kui selleks aastaks seadsin eesmärgi, et pühapäevad on vabad, ja juba olen kolmest pühapäevast kahel ära olnud, siis see tuleb ikka pere arvelt. Eks meelelahutaja tiitel, mis rahvahääletusega kaela riputati, paneb ka kohati ... ma ei ütleks, et pinge peale, sest ma ise ei mäleta seda nii palju kui ehk teised. Siis ei jõuaks võib-olla väga kaugele, kui iga päev hommikul meelde tuletada, et näe, olen aasta meelelahutaja, vaatan korra auhinnamuna kapi peal üle ja siis lähen kohvi tegema. Ma ei taha seda tiitlit kuritarvitada, aga ei taha ka inimesi alt vedada.

Lubage, et esitan teie kohta ühe teooria. Olete õppinud Viljandi kultuuriakadeemias, mitte Tallinna kuulsas lavakas. Kui lavakas voolib noori suure teatri ansamblimängu jaoks, siis Viljandi kool jätab rohkem vabamaks, loovamaks, algatusvõimelisemaks. Võib siin olla terake tõtt?

Mul on raske võrrelda, sest ma ei ole ju lavakunstikoolis õppinud, aga mäletan väga selgelt, mida ka [vanem koolikaaslane] Sten Karpov ühes saates välja tõi. Nimelt, kui läksime Viljandi kooli, siis Kalju Komissarov ütles esimese asjana, et teid ei oota mitte keegi; Eestis on nii palju näitlejaid, et ilmselt osa teist jääb töötuks.

Väga motiveeriv algus...

Kui oled just saanud teatrikooli sisse, tundub, et jess, minust saab näitleja, mängin end rahva südamesse, tõmbas Komissarov väga kiiresti maa peale tagasi. Aga too lause ongi mind motiveerinud. Distantsilt lavakat vaadates on selle lõpetajatel võib-olla tõesti rohkem eeldusi saada teatrisse tööle. Viljandis seda eeldust ei ole. Sa tead kindlalt, et draamateatrisse ja linnateatrisse sa ilmselt ei jõua, sest nemad on suuresti koostöös lavakunstikooliga ja nad on klassikalise taustaga. Siis teadki, et sind võtab kas mõni provintsiteater või oled vabakutseline ja tuleb ise hakkama saada – ja see on okei. Mul läks isegi hästi, sain Von Krahli.

2015. aasta sügisest olen vabakutseline, ei ole hullu. Alguses on vabakutselisus kindlasti hirmutav, aga kui peas teed krõksu ära, et nii on ja saan hakkama, siis ma ei näe siin midagi halba ega seda, et oleksin hädas.

Eks Viljandi annab natuke rohkem iseseisvust. Vähemalt tundub nii. Väline hoiak näib selline, et kui tuled lavakast, oled juba valmis näitleja; Viljandi on lihtsalt koht, kust on ka mõni näitleja tulnud. Samas ei ole ma kordagi näinud, et keegi eristaks, et tema on lavakast ja tema on Viljandist, ühe võimekus on selline ja teisel teistsugune. Fakt on aga see, et lavakunstikool annab parema platvormi jõuda filmi ja telesarjadesse, sest kus neid tehakse – ikka pealinnas.

Küllap on selleks, et Viljandist pealinna murda, vaja kõvasti energiat. Kas tunnete, et teie energeetika tase on kõrgem kui paljudel teistel?

Tunnen küll, et mul on energiat, mida anda. Pigem tuleb end teatavates olukordades laval tagasi hoida. Sest kui sul on metsik tahe teha, jõud ja energia, kaasneb see, et hakkad kiiremini rääkima, diktsioon läheb kehvemaks, kiirustad, inimesed ei jõua su mõttele järele. Eks näis, kas kümne aasta pärast, kui hakkan saama 40, on patarei täielikult tühi või suudan siis ka hoida samasugust tuld sees. (Naeratab.)

Ennast on muidugi raske analüüsida, mis moodi ma välja paistan, aga kui suvepuhkus on kestnud kaks nädalat, siis tunnen küll, et tahaks juba midagi uut ja põnevat teha. Kärsitus tuleb sisse.

Kuidas on võimalik kogu aeg nii ärgas olla?

Minu vanemad küll sellised rahmeldised ei olnud. Aga kui vaatan oma lapsi, siis näen mingit enda geeni. Võib-olla tuleb [ärksus] sellest, et siiamaani olen saanud teha neid asju, mida on kihvt teha. Olen selles mõttes õnnesärgis sündinud, et on lahedaid pakkumisi tulnud. Pigem olen pidanud mõne neist ära ütlema: kui vaatan olukorda kaine pilguga, siis näen, et füüsiliselt ei jõuaks või olen lubanud olla kodus või mõni muu töö kannataks selle pärast. Siis tuleb endale aru anda, et kõike ei tule teha, igal pool ei pea olema.

Teil olla imeline võime paariks minutiks unne suigatada, et seejärel endise energiaga edasi tegutseda. On see loomulik oskus või õpitud?

Jah, kui õhtul magama lähen, ei kulu mul uinumiseks rohkem kui minut. Piisab sellest, et heidan pikali, kui jään magama. Päeval, kui tunnen, et tahaks magada, ja mul on 15 või 20 vaba minutit, saan samuti magama heita. Näiteks autosõidul [kõrvalistmel]. Jutud sellest, et võin igas asendis magama jääda, peavad ilmselt paika. Mitte et ma seda iga päev teeksin, et siin on kaks, seal viis, siis kümme minutit, et päeva jooksul koguneb tunnike – ei, mitte seda.

Ma ei ole suure unevajadusega. Olen sageli öösel pikalt üleval, kuigi olen hommikuinimene: ärkan koos lastega, teen neile hommikusööki – see on minu rida. Kui lapsed saavad vanemaks ja ei pea nendega koos ärkama, magan kindlasti mingi aja tagantjärele. Aga praegu mulle tegus tempo sobib.

Üks märk, et olete tegija, on see, et Škoda andis teile nimelise auto. Kas teie teate, kui mitmel Eesti näitlejal on samuti nimeline sõiduauto?

Tean, et mõnele näitlejale on samamoodi auto antud, aga neil pole võib-olla nime peal.

Millest see teie arust räägib, et teile anti nimega auto?

Ma ei tea. (Naerab.)

Minu arvates teie muutumisest kaubamärgiks, nagu pakkusin vargsi juba eelmisel kevadel, mäletate?

Olen seda mõtet, mille idu sai meie eelmises vestluses [märtsis 2016] pähe pandud – et kas ma tajun, et muutun brändiks – päris pikalt kuklas hoidnud. Hoidnud selles mõttes, et see on kohati võib-olla aidanud mind mingite valikute tegemisel. Kui tuleb mõni pakkumine, siis mõtlen selle peale, mida ma tahan inimestele öelda ja anda, mis näo tahan inimestele jätta. See aitab mõista, kas üks või teine valik on vajalik ja õige või mitte.

See on siis nagu omamoodi kvaliteedifilter?

Ei tahaks, et inimesed vaataks tulevikus tagasi või ise vaataks tagasi, et näe, olin nagu Bruce Willis teatud vanuses, et tegin kõike. No Bruce Willisega ennast võrrelda on päris suur asi. (Muigab.)

Kui nimi on suurelt auto küljele kirjutatud, siis peate küllap kogu aeg arvestama, et kõik näevad, kui teete mõne lubamatu manöövri, ja isegi kui ei tee, siis ikka tõmbate endale argises olukorras liiga palju tarbetut tähelepanu.

Kindlasti ei ole ma liikluses mingi pühak, elan ikkagi Tallinnas ja Tallinnas on liiklus korralduslikult õudne. Paratamatult teed mõne manöövri, mille peale mõtled, et nüüd kõik nägid. See paneb mingi pinge peale. Samas on väga lahedaid olukordi, kus inimesed tunnevad ära ja lehvitavad. Kord seisin politseiga kõrvuti valgusfoori taga. Politseipaaris oli mees roolis ja naine istus kõrvale. Naine vaatas korraks minu poole. Isegi kui oled sõitnud väga eeskujulikult – ma ei kihuta linnas, sest kui sul on lapsed, siis hindad asju teisiti ja näed ohte igal pool –, tekib ikkagi ärevus, kui politsei seisab kõrval. Nagu siis, kui pead puhuma, kuigi tead, et oled mitu aastat kaine olnud – et äkki midagi on? Vaatasin siis ka naispolitseiniku poole, ta naeratas ja tegi niimoodi (ajas pöidlad püsti – P. P.). Lehvitasin vastu. Oli tore, mõnus hetk.

Näitleja töö sarnaneb selles mõttes muusiku omaga, et kummalgi juhul ei saa end kunagi lõdvaks lasta ja taanduda, sest keegi peab ju lava ära täitma, ja kui sina seda ei tee, teeb seda sinu asemel keegi teine. On see samuti asjaolu, mis ei luba teil peaaegu hetkekski hinge tõmmata?

Eks muidugi teen tööd selle nimel, et olla hea, pakkuda inimestele võimalikult kvaliteetset asja, aga ma ei vaeva end mõttega, et äkki tuleb keegi, kes on parem kui mina, või et äkki ma järgmisel aastal ei olegi aasta meelelahutaja. Ma ei ole poliitik, kes hoiab riigikogu kohast kümne küünega kinni, sest muidu, kui perefirmat või loomafarmi ei ole, ei tea, mis saama hakkab. Kui näen, et mul pole enam tööd või keegi ei kutsu midagi tegema, tuleb miskit muud mõelda. Aga praegu ma ei vaeva end selle küsimusega. Muidu olen ühel hetkel olukorras, kui teen valimatult kõike, olen meeleheitlikult pildis. Meeleheide on läbinähtav, ma ei suudaks seda varjata. Neid inimesi, kui teha kas või Elu24 lahti, on päris palju, kes on sellepärast seal, et seal olla, mitte sellepärast, et neil oleks midagi teha.

Tõnis Niinemets ei vaeva end mõttega, et äkki tuleb kusagilt keegi, kes on parem kui tema. «Neid inimesi,» ütleb ta, «kui teha kas või Elu24 lahti, on päris palju, kes on sellepärast seal, et seal olla, mitte sellepärast, et neil oleks midagi teha.» / Sander Ilvest

Praegu näib küll nõudlus teie järele suur. Sügisel juhtisite Eesti parimate ettevõtete auhinnagalat ning enne aastavahetust parimate sportlaste galat. Kui sageli ja mis palvetega teie poole pöördutakse?

Proovin ikka jälgida seda, kui palju olen kuskil olnud. Muidu olen ühel aastal igas saates ja igas kanalis ning järgmisel aastal ei ole mitte kuskil. Siis võib reality check (tegelikkuse löök pähe – P. P.) tekitada depressiooni.

Kui võrrelda pooleteise aasta taguse ajaga, mil sain üks-kaks kutset paari kuu peale, siis nüüd tuleb neid üks-kaks päevas. Mõnel päeval tuleb koguni viis või kuus ettepanekut, et mis oleks, kui tuleks esinema sinna või juhtima seda. Neid asju, mis teinud olen, on ehk 5–10 protsenti sellest, mis on pakutud. Esiteks igale poole ei jõua. Tihtipeale langevad kutsed ühele ja samale kuupäevale, seega on hea ja aus põhjus öelda, et paraku ei saa. Muidu inimesed mõtlevad, et näe, ta ei taha või üritus on halb. Pärast Suzi Vesiku jõudmist inimeste teadmisse on mind kutsutud Suzit tegema nii era- kui firmapidudele. Aga seda ma ei tee, samuti ei tee Kevin-Christianit ega ühtegi teist tegelast.

Miks?

Need tegelased on sündinud telesaatesse teleekraanile. Tulla sealt nendega välja ja minna inimeste ette – arvan, et see ei ole enam see.

Teiseks mõtlen aeg-ajalt tööl olles, mis töö see ikkagi on. Mängida teatris etendust ja nimetada seda tööks, või olla stand-up’i laval ja nimetada seda tööks, või olla üritusel ja nimetada seda tööks – see on keeruline. Aga kui peaksin panema naiseriided selga ja minema suvepäevadele tegema kellelegi aeroobikat ja nimetaksin seda tööks – see oleks veelgi kummalisem.

Arutan ka kodus kõik pakkumised abikaasaga läbi, kas seda või teist asja on ikka päriselt vaja. Karliga [Kermes] olen samuti arutanud, mis tema arvab. Ta küsib mult väga õigeid küsimusi, mistõttu vastus on endal palju kergem tulema.

Üks äraütlemise variant olla näitlejate seas veel see, et nimetada hästi suur hind, mida keegi ei ole nagunii võimeline maksma. Olete proovinud?

Jah, olen ka seda teinud. Jõuludest uusaastani on loetud päevad, kui ma ei tee midagi, olen perega, ja pere on sellega arvestanud. Olen küsinud abikaasa käest, kui selleks ajaks on mõni pakkumine tulnud, mis oleks see summa, mille eest ta oleks nõus veetma vana-aastaõhtu kodus üksinda lastega. Ta on öelnud selle summa ja ma olen öelnud selle edasi ning sinna on jutt enamasti jäänud.

Ja kui suur see summa on?

Igaks juhuks ei ütle. Ma ei taha kedagi ära hirmutada.

Kui mõni on ikkagi edasi uurinud, et äkki siiski tulen ja teen, olen öelnud, et teate, siis küsin selle eest tõesti jaburalt palju, ja ütlen selle [summa] välja. Mul ei ole sisimas mingit rõõmu sellest, et jätan pere aastavahetusel või jõuluõhtul üksinda koju. Ma ei näe siin muud motivaatorit, kui et see peab olema metsik teenistus. Aga ma ei taha seda ka teha – ma ei taha teha asju ainult raha pärast. Me ei ole abikaasagi kumbki sellisest perest, kus oleks lapsepõlves kõike küllalt olnud. Oleme väga lihtsatest peredest pärit. Seega teame, mida tähendab töö tegemine ja mis on raha väärtus; aga see ei ole nii, et raha tuleb esimesena ja siis kõik muu. Pigem ole kodus, ole terve ja ole olemas, selle asemel et kõigist asjadest kinni haarata ja mõelda, et nüüd vähemalt saan käia igal õhtul restoranis.

Kui palju mõtlete sellele, et teid ei hakataks nägema lihtsalt laheda noore naljamehena?

Palju mõtlen. Palju. Just ükspäev Tanel Padar jättis mulle enda bluusiplaadi, pani selle parkimismajas mu auto kojamehe alla. Kirjutasin talle, et aitäh. Ta ütles, et bluus on tema kirg. Paljud ei tea seda. Ütlesin talle, et see, mida minust teatakse, on lõbus koomiline külg, aga minu kirg on mängida negatiivseid tegelasi – nilbikuid, selliseid, kelle peale saalis mõtled, et vastik inimene! Kirjutasin Padarile vastu, et oleme samasuguses olukorras: teda teavad kõik kui rokimeest, aga talle meeldib sisimas bluus, mind teavad kõik kui naljameest, aga mulle meeldib sisimas olla sarimõrvar.

Miks selline huvi vastikute tegelaste vastu?

Ma ei tea, võib-olla sellest, et korvata enda positiivset poolt... Vastikuid tüüpe on kihvt mängida. Võib-olla meeldib mulle nende maailma salapära?

Mida ette võtta, et saaksite teha rohkem vastikuid tüüpe ja vähem Kevin-Christianeid?

Õnneks Von Krahli teater annab võimaluse mängida selliseid tüüpe, keda sa tahad mängida. See ei kohusta mind olema seal majas vaimukas, naljakas, rõõmsameelne, elav. Samas pakub mulle suurt rahuldust teha lõbusaid asju, olla inimeste naerutaja, pakkuda neile head tuju. Päriselus olen selline, miks mitte seda ka teistele pakkuda, kui selleks on võimekust.

Mullu kevadel avaldasite mulle, et olete pilgu vaikselt pööranud ka ingliskeelse lava suunas. Kui pikk maa on veel sinna minna?

«Homme on täna!» materjaliga on need mõtted tulnud rohkem päevakorda. Vaatame. Eesmärkide seadmine on tore asi, aga seada endale unelmaid, et vohh, loodan, et selle materjaliga olen varsti seal laval või selles riigis... Aga kui seda ei juhtu? Kas midagi jäi tegemata, midagi jäi saavutamata? Kas midagi sai valesti tehtud?

Kuigi tegu on minu teise stand-up-materjaliga, olen stand-up’i maailmas ikkagi rookie, roheline. Youtube võimaldab vaadata kõvasid nimesid, nagu Louis C.K. või Stephen Amos või Eddie Izzard, aga ikkagi tunnen, et alles kompan, mis stand-up’i maailm on, mis seal toimib, kuidas seda tehakse. Eestis on see žanr veel lapsekingades.

Stand-up on kihvt žanr seepärast, et sa ei saa seal valetada. Oled laval valdavalt ikkagi sina ise, see ei ole mingi roll. Selle võrra on stand-up ka riskantsem, paneb rohkem pinge peale, et räägid ju oma nime alt ja pead oma väidetele truuks jääma. Selles mõttes kindlasti keerukas.

Ja halastamatu?

Jah. Aga kõige selle halastamatuse ja riskantsuse juures on nii palju adrenaliini, mis tekitab selle, et sa ei taha panna end mugavasse positsiooni. Pigem esita endale väljakutse.

/ Sander Ilvest

CV

Tõnis Niinemets (29)

Sündinud 10. oktoobril 1987 Rakveres

2016 Eesti meelelahutusauhindade jagamisel parim teleseriaali näitleja ja aasta meelelahutaja

Ühemehekomöödia «Homme on täna!» turnee jaanuari lõpust märtsi lõpuni

Idukomöödia «Ämbrisse astumise ajastu» turnee 2016 kevadel

2012–2015 Von Krahli teatri näitleja, tunamullu sügisest vabakutseline

Telemängu «Klipijaht» meeskonna liige 2016

«Suure komöödiaõhtu» tegelane Suzi Vesik ja Kevin-Christian 2016

Peategelane Tanel filmis «Teadlaste öö: armastuse valem» 2016

Osalenud telesarjades «Ment», «Naabriplika», «Süvahavva», «Viimane võmm»

2007–2011 õppis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnas

Esimesed kokkupuuted teatriga Rakvere gümnaasiumi teatriansamblis

Juhan Liivi luuleauhinna laureaat 2005

Abielus koreograaf Liis Ilulaga, neil on kolmene tütar ja aastane poeg

Tagasi üles