/nginx/o/2017/02/01/6300959t1h0075.jpg)
Mulle on jahimehed alati natuke nalja teinud – kõik need veidrad rõivad ja rituaalid: püssid, traksid, rohelised sulgedega velvetkaabud ja see kinnisideeline olek loomadele pealepassimisel. Üks lemmikumaid ja veidramaid meelelahutusi on mul pikka aega olnud Youtube’ist vaadata mingisugust Baieri jahisarve puhumise võistlust. Sarv teeb kõige perverssemaid hääli, kuid nii puhujad kui ka žürii on kõige suurema asjalikkuse ja tõsiduse juures.
Ja kas pole ka satiirisarja «South Park» meeleolukamad karakterid just kaks jahimeest, kellest üks kõneleb häälesüntesaatori vahendusel ja laseb iga vaatevälja ilmuva looma kohe maha, kuna «loom hakkas teda ründama». Mis seal salata, olen isegi paar korda Facebooki vahendusel – ei saa isegi öelda, et naljaga pooleks, vaid ikka lausa täiel määral naljaga, millest küll alati pole aru saadud – soovinud müüa või osta (täpselt ei mäletagi) karunahka. Kuna sellisest naljast ei saada hästi aru, näitab see veel kord, kui tõsine asi on jahikirg ning jahitrofeede otsimise tahe. Ning sõber rääkis, et kui ta oli aastaid tagasi maakonnalehes praktikal, avastas ta, et kuidagi kummalise tihedusega avaldatakse kohalikust jahimeeste ühingust surmakuulutuste rubriigis kaastunnet.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)