«Ma ehmatasin lausa ära. Hea, et infarkti ei saanud – õnnest,» muheleb armastatud näitleja paar tundi hiljem telefonis.
Ja tunnistab, et sellega harjumine võtab veel natuke aega. Et see, mis toimus täna, aga ka see, mis sündis «Mandariinidega» seoses mõni aasta tagasi (Ulfsak osales siis Kuldgloobuste ja Oscarite tseremoonial – T. T.), ongi kõik kokku natuke muinasjutuline, uskumatu. Äraütlemata ilusad hetked.
«Hakka või ennast teietama nüüd,» lisab suvel 70. sünnipäeva tähistav näitleja naljaga pooleks.
Kui teenetemärgi saajate nimekirjas pole Ulfsaki nime taga selgituseks muud kui «näitleja», siis riikliku elutööauhinna puhul on põhjendus pikem: rõhutatakse, et Ulfsak on sarmikas ja karismaatiline näitleja, kelle rollid «Ukuaru» Akslist «Mandariinide» Ivoni moodustavad ereda galerii. Ja et eesti näitlejatest on ta kahtlemata teinud kõige väljapaistvamat filmikarjääri: tema talent on ületanud riigipiire, puudutades miljonite inimeste südant.
«Kui ma tagantjärele sellele mõtlen, siis vahel ehmatan ise ka ära,» ütleb Ulfsak ise filmide kohta, kus tal on olnud juhust mängida.
«Legend Ulenspiegelist», «Hüvasti, Mary Poppins», «Kapten Granti otsinguil» – eelkõige nende järgi tunnevad teda miljonid inimesed, kes elasid kunagi riigis nimega Nõukogude Liit.
«Mahukad tööd, suurepärane dramaturgia, tipptasemel stuudiod, partneriteks parimad näitlejad… «Legendi Ulenspiegelist» ja filmi «Kapten Granti otsinguil» filmiti kaks aastat – selline asi ei tule tänapäeval enam kõne allagi. Aga vene film kuulus siis ka maailma viie esimese filmikunsti hulka. Ma ei kiida, et küll oli see üks tore riik. Tahan öelda lihtsalt seda, et juhuse tahtel ma selle kõige sisse sattusin – meil oli ju siin Eestis nii palju häid näitlejaid, ja Jüri Järvet tegigi superkarjääri – ega kahetse: sealne film oli väga hea professionaalsuse kool.»