Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Sildistava hinnangu varjus on hirmunud laps

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Väljast väiksem kui seest- Karin Tammaru ja Ago anderson esiplaanil, Lii Tedre, Ott Raidmets ja Meelis Rämmeld taga | FOTO: Gabriela Liivamägi

Väga kerge on närvide säästmise eesmärgil mitte klikkida uudistele, mille reljeefne pealkiri annab aimu, et loetavaga ei saa nõustuda. Teatrisaali tulnud vaatajal seda luksust pole, ta on sunnitud viibima etenduse lõpuni ideede keskel, mille tõttu käib mööda selgroogu õudusjõnks ja mõistus tõrgub kuuldut uskumast. Sellepärast ongi poliitilist teatrit vaja.

Mari-Liis Lill on Eesti teatripildis üks kõige jõulisemalt oma liini ajav lavastaja, kelle osalusel valminud lavastusi tahaks poliitilise teatri asemel nimetada pigem kodanikuteatriks, rohujuuretasandil ühiskonna reformimiseks. Soov väikeste sammudega maailma paremaks muuta ei jää vaid kauniks mõtteuiuks, vaid seda saadavad selged teod, mille mõju kestab kauem kui esietendusega kaasnev turundusfuroor. Lavastusega «sugu: n» kaasas käinud samanimelisest feministlikust ajakirjast anti sügisel välja teine number, lavastuse «Teisest silmapilgust» trupi liikmed õppisid proovides eesti ja vene keelt ning depressioonist rääkiv Linnateatri ja Draamateatri koostööprojekt tekitas laiema avaliku diskussiooni.

Lille kõige uuem ja ühtlasi esimene üksi lavastatud töö, Endlas esietendunud «Väljast väiksem kui seest», soovib viia polariseerunud ühiskonda lähemale vastastikusele mõistmisele. Puudub selge viis selle eesmärgi täitumise tulevaseks mõõtmiseks, kuid midagi käegakatsutavat on juba toimunud: üks paljulapseline pere elab remonditud lastetoa võrra paremates tingimustes. Kavalehel on kirjas üleskutse, kuidas teatrikülastajad saavad anda oma pisikese altruistliku panuse mitme mure lahendamisel ja unistuse täitmisel. Tahame ju kõik, et aastate pärast uue dokumentaallavastuse jaoks intervjuusid tehes oleksid inimeste lapsepõlvelood helgemad.

Kohtumine tundmatu mulliga

Lavastuse tarbeks intervjueeriti paarikümmet Pärnumaal elavat inimest, kellest kuue vastanu lood on näitlejate esituses sõna-sõnalt ette kantud. Muidugi kärbetega. Kuuldavaks saavad prototüüpide isiklikud läbielamised, hirmud ja ootused. Verbatim-meetodil loodud monoloogide vahepeale jäävad stseenid, milles hargnevad tegelaste omavahelised suhted ja dialoogid, on juba lavastusmeeskonna loominguline raamistus.

Lavastaja on soovinud mõista, mis põhjustab aina kasvavat vihafooni. Kavalehes võrdlevad Mari-Liis Lill ja dramaturg Maria Lee Liivak seda olukorda kahes teineteisest aina kaugenevas reaalsusmullis elamisega. Iseenda mulli on nad nimetanud «eluvõõraks, maailmakorda hukutavaks (või päästvaks, oleneb vaatepunktist) tolerastide mulliks». Laval on eelkõige teine mull, mida sooviti lähemalt tundma õppida.

Kuue tegelase seas on võrdselt mehi ja naisi, maailmavaateliselt kaldub kaalukauss tugevalt konservatismi. Kuigi pressiteates on viidatud laval olevale «tolerastile», hoiab selle sildiga osutatav Birgiti tegelaskuju (Karin Tammaru) oma vaadete väljendamisel malbet joont, mistõttu ei teki teiste tegelastega tugevat opositsiooni. Kõiki ühendab universaalne soov, et Eestis oleks nüüd ja tulevikus hea elada. Lahkhelid tekivad eesmärgini viiva tee valimisel.

Lavastuse kaks suuremat rindejoont on kooseluseaduse ja pagulaste vastuvõtmise küsimus, mis hetkiti valguvad laiali lahmivaks homofoobiaks ja rassismiks ning omandavad groteskini viidult vihakõne mõõtmed. Teatraalne liialdus teeb ärevaks just seetõttu, et kohati tundub see olevat päris elule liigagi lähedal.

Hirmu suured silmad

«Väljast…» on püüdnud jõuda viha ja rahulolematuse juurpõhjusteni, mistõttu algab iga tegelase monoloog tagasivaatega lapsepõlve. Korduvaks mustriks on katkised perekonnad, (lähisuhte)vägivald, pooleli jäänud haridustee ja halba seltskonda sattumine. Sageli öeldakse, et oleme nende viie inimese keskmine, kellega me kõige rohkem aega veedame. Paraku on stardipositsioonid nende viie või siiski enama inimese leidmiseks sünniloterii tulemusel väga ebavõrdsed. Meie identiteeti kujundav ringkond ei pruugi koosneda parimatest etalonidest.

Tegelaste lood tekitavad empaatiat ja kaastunnet, Karin Tammaru avamonoloog Birgitina suisa imetlust – sündmuste sellise käigu juures suudab ta veel naeratada! Birgit on lavastuse ainus «tolerast», kes on kasvanud kasulapsena peres, kus temast ei hoolitud, lahutanud vägivaldsest suhtest, jäädes pärast seda üksikemaks, ning nüüd maksab õpetajapalgast tagasi oma teise abikaasa tekitatud hiigelvõlga. See lugu poeb võimsa rollisoorituse abil hinge ja tõestab üksiti, et emotsionaalsed ja majanduslikud raskused ei tingi automaatselt vihkamist.

Viha üks põhjustajaid on kartus tundmatu ees, olgu selleks teised rahvused, geid või iseenda ja oma laste tulevik laiemalt. Intervjueeritutel pole valdavalt isiklikku kontakti hirmu objektiga, mistõttu on kardetust saanud müstifitseeritult jubedad ja paradoksaalselt alaväärsed koletised.Teatrisaalis näitlejate vahendusel diametraalselt teistsuguste mõtetega kohtudes lisandub neile inimlik mõõde. See ei pane küll oma seisukohti muutma, ent tolerastide mullist vaadatuna vähendab ärevust teise mulli ees. Frida (Lii Tedre) lahendab pingelisi olukordi nii, et kujutab endale ebasümpaatsed inimesed mõttes nelja-aastaseks ja küsib, miks keegi neid lapsena sülle ei võtnud, tehes seda seejärel oma vaimusilmas ise. Suure viha taga peitub sageli kompleksides vaevlev hirmunud laps, kes ei ole leidnud paremat viisi oma ärevust kanaliseerida.

«Ma tegelikult ei ole selline»

Laval pole arutelu. Kõik soovivad teisi kuulamata oma seisukohti esitada ja end kehtestada. Vanad ja nõrgemad (Frida) sunnitakse vaikima, teised hoiavad ise madalat joont (Birgit). Vaikimine on aga ohtlik strateegia: valima mitte minnes võidavad need, kes läksid. #Brexit

Lavastuses valatakse verbaalse kõntsaga üle kõik vähemusgrupid, keda rääkijad parasjagu vihkavad. See tegevus visualiseeritakse hetkel, kui Birgit Norberti (Meelis Rämmeld) otseselt kausitäie tualetist toodud pruuni ollusega üle valab. Tolerantsed inimesed suudavad olla rassistide vastu erakordselt mittesallivad, mõistmatud ja kasutada täpselt samu vahendeid, mida vihakõne õhutajatele ette heidetakse. Vabandus «Ma tegelikult ei ole selline» tühistab ennast juba enne selle lausumist.

Peaaegu kogu tegevus toimub haagiselamus, mille kitsastes oludes püüavad kõik kuus tegelast hakkama saada. See territoorium on kui miniatuurne Eesti: pind, kuhu oleme määratud ja kus peame oma igapäevast elu elama üksteise kõrval nii hästi, kui suudame. Oma monoloogis ütleb Norbert provotseerivalt, et vajugu maapind tema jalge all kokku, kui ta oma väidetes eksib. Etenduse lõpus vajub ksenofoobiast eufooriasse sattunud seltskonna jalge all olev karavan maavärina tulemusel uppi. Siin väljendub lavastaja hinnang, mida tegelaste suust sõnaliselt ei kuule.

Teater

Autorid Maria Lee Liivak ja Mari-Liis Lill

Lavastaja Mari-Liis Lill

Kunstnik Nele Sooväli

Muusikaline kujundaja ja helilooja Aleksandr Žedeljov (Vene Teater)

Valguskunstnik Karmen Tellisaar

Esietendus Pärnu Endla Küünis 3. märtsil

Tagasi üles