Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Küünlaleek valgustab inimlabürinti

Taas avatud Ugala avalavastuse arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Janek Vadi ja Laura Peterson Ugala lavastuses «Nähtamatu daam». | FOTO: Heigo Teder / Ugala

«Nähtamatu daami» esietendusega tähistati Ugala teatrimaja taasavamist. Sündmuse topeltpidulikkus võis võimendada näitetrupi lavanärvi, ent materjalivalik on ülisobiv. Calderóni komöödia «Nähtamatu daam» vaeb tõeluse ja näivuse suhtelisust ja ühtesula(ta)mist, Lembit Petersoni lavastus kutsub publiku kütkestavale rännakule elu labürindis.

Kuigi peategelane don Manuel tunnetab omaenda inimlabürinti sünge sügavikuna, valitseb laval rõõmu ja helguse vaim. Õhulist poeesiat loovad Calderóni kaasmaalased: muusikaline kujundaja Germán Diaz, kunstnik Jara Martínez Valderas, videokunstnik Diego Palacio Enríquez. Valguskujundaja on Rene Liivamägi.

Geomeetrilistest valgusejoontest kootakse kujutelmade labürinti, mis ilmub vilkalt ja haihtub veel rutem. Järk-järgult paotuvad lavasammastevahelised ruumisopistused, teise vaatuse lõpul hubiseb üksik küünal tumeloorja eesriide taga, kolmandas vaatuses lisandub peegeldusi klaaslael. Pöördlava tiirlemine annab mõtisklevat vaatlusaega, nii ei taandu see lavatehniliseks atraktsiooniks, vaid tekib kooskõla lavastust raamiva põhjaliku, peibutava, mängleva elutantsuga (liikumisjuht Tiina Mölder).

Teatraalsuse käivitas Aarne Soro malbelt efektne tervituskõne publikule, millele järgnes näitleja langemine rolli või lava alt üles kerkimine koos rolliga. Saali lausutud, silmsidet otsivad repliigid on mängulaadis süsteemsed, kõige peenemalt valdaski esietendusel võõritavat mängust välja ja mängu sisse sööstmist Aarne Soro – don Luis, kes jahib oma eluõnne innukalt, samas umbropsu ekseldes.

Don Luisi mängumaale kuuluvad mõõgavõitlused (lavalise võitluse seadja Indrek Sammul), mida jälgiv publik püütakse improvisatsiooni-illusiooni lõksu. Muhe finess on valge sefiiritäpike don Luisi mõõgateral, napsatud maiustanud teener Cosme alalõualt... vabandust, alahuulelt!

Armukomöödia esipaar, elujanuline looritatud daam donja Angela (Laura Peterson) ja daami juhuse sunnil oma saatuseks saanud don Manuel (Ott Aardam), vajab õidepuhkemise aega, mängukerguse sära ja mängu seiskava-mõtestava kõrvalpilgu tasakaalu koos nõtkete tasakaalukaotustega. Kõik eeldused selleks on tandemile antud.

Üsna harjumuspäratut ebalust võis hoomata sekundeerivas armupaaris: veidi tänapäevasema mängustiiliga eristuv donja Beatriz (Klaudia Tiitsmaa) ja teda piirav, õhkavasilmne don Juan (Janek Vadi) olid esietendusel vastastikuse tundekasvatuse põnevalt käänulise tee hakul.

Ootuspäraselt nutikas, hoogsalt ringitantsisklevas teenrite ja teenijannade kvintetis on lahedam mänguruum Laura Kalle naksakal, heatujulisel Isabelil, kes oskab vaheseinu paigast nihutada.

Suisa keskseks tegelaseks kujuneb don Manueli teener Cosme, kelle kehastaja Martin Mill on edenenud aina orgaanilisemaks nimelt koomikastiihiate toel (Pantalone «Kahe isanda teenris»; Simon Bright krimikomöödias «Mäng on alanud»). Tema Cosme sooritab vallatlevaid piruette, pehmest joobnud olekust võdisev-veendunud hirmuni vaimude ees.

Teises vaatuses vallanduv mäng pimedas toas toob meelde Peter Shafferi «Musta komöödia»: võrdlus 1629. ja 1965. aasta pimedusekomöödiate vahel töötab loomulikult varasema kasuks. Publik näeb tegelasi pimedas kobamas, tegelased ise sõltuvad värelevast küünlaleegist, mis toob meelde William Shakespeare’i Macbethi monoloogi näitleja varjukõnnist. Täitsa veidraks läks olukord laval, kui küünal tuule- või hingetõmbest kogemata kustus, ent näitlejad mängisid edasi, otsekui leek helendaks. Noil hetkil pandi teatri tõelus ja tinglikkus, pimeduse ja valguse suhtelisus proovile kummalisel absurditasandil.

Cosme rolliga seostub veel üks elegantne lavasürpriis: Martin Milli tegelaskuju ilmub korraks, prillid ninal ja sulg käes, ümisemas-komponeerimas – kas siis heliteost nagu Mozarti eellane või hoopis värssnäidendit. See viiv jääb kummitama: ons Cosme teenriks maskeerunud poeet, kes sündmusi jäädvustab, pigem küll omatahtsi ümber kirjutab?

Huvitav, et meie teatrisse on korraga jõudnud Cervantese «Don Quijote» ja Calderóni «Nähtamatu daam», kus Cosme oma isandat korraks kelmilt don Quijoteks tituleeribki. Aare Toikka lõbus kurbmäng Cervantese ainetel (VAT Teatri lavastus Hobuveskis) ja Lembit Petersoni rännak Calderóni-labürindis erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Ometi on lavastuste ühisosaks teatraalne, üdini mänguline avastusrännak peeglitagusesse või peeglitevahelisse hinge- ja vaimuilma.

*****

Pedro Calderón de la Barca

«Nähtamatu daam»

Lavastaja Lembit Peterson

Esietendus 18. märtsil Ugala teatri suures saalis

Tagasi üles