Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Anneli Saro: «Rohkem teatrit ei tähenda rohkem kunsti.»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Anneli Saro | FOTO: Kristjan Teedema

Teater – see liivale ehitatud kunst – on oma reaalajalises formaadis kõigist inimliku loomingulise eneseväljenduse žanritest üks kaduvamaid. Seda enam vajab ta enese talletamiseks, väärtustamiseks ja mõtestamiseks ajalooteaduse abi. Eesti teatrist rääkivate raamatute nimestik on täienenud teosega «101 Eesti teatrisündmust».

Selle autor Anneli Saro on viimased 20 aastat olnud Tartu Ülikooli teatriteaduse õppejõud ning alates 2013. aastast teatriteaduse professor. Kohtusin Anneliga Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna hoones, kus ta töötab ühtlasi õppeprodekaanina.

Akadeemilise olelusvõitluse käibetõde – mille Aristoteles juba antiikajal sõnadesse pani – sätestab, et varem või hiljem peab iga teadlane tõe ja/või tunnustuse nimel tapma sümboolselt oma akadeemilise isa või ema. Kas ka teie värske teos on sündinud läbi sedasorti mõrva?

Jah. Selle raamatu puhul tulenes minu mõjuäng osaliselt Reet Neimari raamatust «Sajandi sada sõnalavastust». Ma lugesin seda kohe, kui see 2007. aastal ilmus, ja vist isegi arvustasin seda ning üks asi, mis mulle kohutavalt närvidele käis, oli see, et Reet oli seda koostades ja kirjutades olnud poliitiliselt väga korrektne, ta justkui püüdis meeldida ja meele järele olla kõigile kohalikele teatritegijatele. Või vähemalt nii mulle tundus. Ta oli sellesse raamatusse võtnud kõik Eesti teatrid, oli püüdnud olla võimalikult kaasav. Mina ei soovinud oma raamatut tehes mõelda poliitilisele korrektsusele, püüdsin leida pigem mingit ühtset süsteemi, nii et igas veetilgas peegelduks vihm, igas peatükis mingi laiem nähtus...

Kas lähtusite Neimariga võrreldes rohkem isiklikust maitsest?

Ma ei lähtunud mitte niivõrd enese subjektiivsest maitsest, sest see poleks ilmselt lugeja jaoks huvitav, vaid püüdsin jääda autorina uurija positsioonile. Ning uurijana on mind alati huvitanud teatri ja ühiskonna ning teatri ja publiku suhe. Mida teater üldse ühiskonnas teeb? Miks teater Eestis nii kohutavalt populaarne on? Püüdsin ajaloost välja sõeluda neid lavastusi, isikuid ning institutsioone, mis toimivad siiani teatavate kultuurimonumentidena ning määratlevad oma ajastut. Ma ei hinda neist kirjutades mitte niivõrd kunstilist taset – mis on üsna abstraktne ning ajas tagasiulatuvalt väga raskesti määratletav kvaliteet –, vaid eelkõige nende mõju kohalikule ühiskonnale ja kultuurile laiemalt.

Lisaks sotsioloogilisele fookusele tundub üheks teie raamatu märksõnaks olevat ka interdistsiplinaarsus...

Minu raamat on tõesti üks väheseid kohti, kus sõna-, muusika- ja tantsuteatri ajalugu saavad kokku, varasemates Eesti teatriajaloo teostes on neid käsitletud täiesti erinevate valdkondadena ning nende kolme vahel pole kunagi olnud erilist viitesuhestikku. Minu teoses on nad kõik lähestikku ja läbisegi. Nii näiteks asuvad Mai Murdmaad ja Ülo Vilimaad käsitlevad peatükid kohe teiste 1960.–1970. aastate teatriuuendajate – Voldemar Panso, Jaan Toominga ja Evald Hermaküla – peatükkide vahel. Ma väga loodan, et see tekitab mingeid seoseid, laseb lugejal näha kõiki lavakunsti vorme ühe suurema protsessi osana.

Samas jääb mulje, et meie teatriajalugu on väärikate isikute poolest isegi liiga rikas. Teie raamatus pole eraldi peatükki väärinud näiteks sellised rahvusvahelist tunnustust leidnud eesti tantsuartistid nagu Ella Ilbak, Tiit Härm, Kaie Kõrb, Toomas Edur ja Age Oks.

Ma võtan omaks kõik etteheited, mis ütlevad, et muusika- ja tantsuteatrit on siin raamatus nii mahuliselt kui ka proportsionaalselt natuke vähe, et võiks rohkem olla. Samas põhjendan ma seda asjaoluga, et muusika- ja tantsuteatri mõju meie kultuurile ja ühiskonnale laiemalt on olnud sõnateatriga võrreldes küllaltki kitsas. Esiteks sellepärast, et tema publik on olnud väiksemaarvulisem, ning teiseks on sedasorti lavakunst esindanud alati rohkem rahvusvahelist kui rahvuslikku kultuuri.

Samuti on mul natuke südame peal ka see, et minu valikus pole ühtegi venekeelset lavastust ega teatritegelast. Põhjus on selles, et kohalik vene teater on minu meelest olnud alati kohaliku vene kogukonna siseasi, ning ehkki vene teatril on olnud palju eestlastest sõpru ja austajaid, pole vene teater suutnud eesti kultuurilugu ja eesti ühiskonda eriti mõjutada.

Sellised vaidlusaluseid teemasid leiaks lõputult. Igaüks, kes on elus vähemalt kolm korda teatris käinud, avastab ilmselt, et midagi olulist on teie raamatust kriminaalsel moel puudu.

Jah, ja see on väga tore! Kõik, kes soovivad mulle öelda, mida olulist on siit raamatust välja jäänud, on teretulnud seda ütlema. Minule kui teatriuurijale on raamatust palju olulisem kommunikatsioon – see, et inimesed hakkavad teatrist rääkima. Võrreldes näiteks Lääne-Euroopa inimestega käivad Eesti inimesed väga palju teatris, kuid räägivad sellest oluliselt vähem.

Kui palju on neid valikuid, mida võiksite kätt südamale pannes pidada pigem omaenese isiklikuks kapriisiks – peatükke, mille puhul olete üsna kindel, et juhul kui samanimelise raamatu oleks kirjutanud keegi teine, siis neid selle kaante vahel ei leiduks?

Võibolla see viimane, 101. peatükk – Renate Keerdi «Pure mind». Mõni võib pidada seda minu kapriisiks, aga neile ma ütleks, et füüsiline teater on tõusev trend. Loodan oma sõna maagilisse jõusse – saagu nii!

Kui te oleksite kirjutanud raamatu «110 Eesti teatrisündmust», siis mis seal veel sees oleks?

Usun, et oleksin seda nimestikku pikendanud pigem peatükkidega viimaste aastate teatrisündmustest. Kindlasti oleks sisse läinud peatükk ühest Ene-Liis Semperi lavastusest ning ilmselt oleks selleks olnud teatris NO99 etendunud «El Dorado. Klounide hävitusretk». Samuti avaldas mulle isiklikult väga sügavat muljet Semperi lavastus «Tüdruk, kes otsis oma vendi» – see esindab minu silmis täiesti teistsugust esteetilist mõtlemist. Kuid ma ei suudaks ilmselt nende vahel valida, mõlemad on minu silmis väga märgilised lavastused mitmeski mõttes.

Von Krahli teater, nagu oma meeldivaks üllatuseks avastasin, on Eesti teatri kõigi aegade 101 suurima teatrisündmuse hulka pääsenud koguni nelja ühikuga...

Jah, samas ma pole üldse kindel, kas Von Krahli inimesed on rõõmsad, et nende teosed on nii arvukalt esindatud sellist «peavoolu» suurt kultuurilugu jutustavas raamatus. Võib-olla tahaksid nad kuuluda ainult alternatiivkultuuri ajalukku. Minu raamatus on nad ühes reas selliste nimedega nagu Lydia Koidula, Paul Pinna ja Voldemar Panso ning ma ei arva, et see on nende jaoks mingi kompliment.

Kuid muidu praegune aeg teie raamatus eriti esile ei pääse.

Kui vaadata seda esindatust representatiivselt, siis 21. sajandil on varasemate aegadega võrreldes Eestis palju enam teatreid ja uuslavastusi, kvantitatiivses plaanis on need mahud varasemaga võrreldes täiesti võrreldamatud. Kuid kas võib öelda, et mida rohkem teatrit, seda rohkem kunstisündmusi? Mina arvan, et see ei ole niimoodi. Nende lavastuste hulk, mis evivad ühiskonnas ja kultuuris laiemalt plahvatuslikku efekti, ei ole selle suurenenud kvantiteedi pealt kindlasti kasvanud.

Kas teil on järgmise raamatu idee juba olemas?

Olen naljaga pooleks mõelnud, et võiks kirjutada raamatu «101 Eesti teatrisündmust, mis ei peaks kunagi raamatusse jõudma». Mind huvitavad eelkõige teatriskandaalid, kuna nad näitavad publiku taluvusepiiri ning teisalt kunstniku julgust. Kõik skandaalid, mis on sündinud mingist loomingulisest plaanist või ambitsioonist, on alati tähelepanu- ja sageli ka kiiduväärsed hoolimata sellest, et vastav teos ise võis olla kunstiline ja/või kommertslik läbikukkumine.

Anneli Saro

«101 Eesti teatrisündmust»

Varrak 2017

221 lk

Tagasi üles