Enn Vetemaa seni ilmumata intervjuus: kõik ajad on koledad ainult eemalt vaadates

Enn Vetemaa Foto: Peeter Langovits

Meie seast on lahkunud silmapaistev kirjanik, andekas dramaturg, tuntud ja irooniline, teravmeelne ja tark, minu armas sõber Enn Vetemaa. Meie sõprus ulatub aastakümnete taha, me isegi elasime kõrvu trepikodades. Viimati vestlesin temaga kümmekond päeva tagasi ja siis leppisime kokku, et lähen millalgi tema juurde, et pikemalt rääkida…

Kui ma selle traagilise uudise sain, tulid millegipärast meelde ainult lõbusad lood: nii ikka juhtub, kui tegu on nii eriliselt haruldase inimesega. Näiteks mäletan, kuidas astusin kunagi ammu, veel noorena, tema juurde kirjanike liidus, kus tal oli kõrge ametikoht, ja palusin soovitust avaldamiseks ühes Moskva ajakirjas. Enn kuulas mu ära, võttis portsu liidu blankette, pani neile kõigile allkirja ja teatas, et võin tema nimel sinna kirjutada ükskõik millise soovituse ükskõik millisele ajakirjale!

Veel tuleb meelde üks imetore vahejuhtum, mis väga meeldis Enn Vetemaale endale, nii et ta palus mul seda rääkida. Mul käib aeg-ajalt külas Peterburi ajakirja Zvezda peatoimetaja Andrei Arjev. Iga kord ütleb ta õhtusöögi ajal, jah, iga kord, aastast aastasse tuleb tal üle huulte: