Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Superego grammatilised seiklused Kanuti Gildi SAALis

Iggy Lond Malmborgi lavastuse «Physics and Phantasma» arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Iggy Lond Malmborg lavastuses «Physics and Phantasma». | FOTO: Renee Altrov

Pealkirja võiks tõlkida eesti keelde palju lihtsamalt: päris ja mängult, pilt loodusest ja pilt kujutluses, olev ja mõeldav, keha ja vaim… Aga Iggy on smart ass. Iggy on lugenud raamatuid, see, et ta on klassikalise teatriharidusega, tundub esmapilgul teisejärguline, kuid lavastuses esitab ta osavalt erinevaid rolle, olgu selleks siis kujuteldav 60-aastane prantsuse daam, osalise kontrolli keha üle kaotanud filosoof Slavoj Žižek või 10-aastane paks poiss, kellele meeldib vägivald.

Tegemist on sooloetendusega, esialgu ka täiesti tühja teatriruumiga, mida Iggy hakkab sõna sõna haaval täitma, roll rolli haaval tihendama. Alguses kirjeldab ta kardina taga toimuvat tegevust, samal ajal näidates meile valget ja tühja lava. Seejärel läheb lava pimedaks ja ta tuleb lavale. Me kuuleme esineja liikumist, veel enam, ta ise ütleb meile, mida ta seal toimetab ja teeb. Peagi on lava valge ja Iggy jätkab kirjeldamist, mis sest, et nüüd me juba näeme, aga tema täidab meie aju oma tahtmist mööda. Ta kirjeldab minevikku, olukordi meie peas, seda, kuidas meie tulime täna teatrisse, kuidas me ootasime fuajees ja sisenesime õlledega saali. Päriselt see nii muidugi ei olnud, Iggy toodab meile minevikku, ehitab uue mälu ja meil jääb üle vaadata, mis sellest kõigest nüüd siis saama hakkab.

Meie ettekujutust ta käivitada ei kavatse. Ta kirjeldab kõike. Ja ettekujutamise puhul ei pea ma silmas mitte tuleviku kujutlemist ja ennustamist, vaid just mineviku meenutamist. Peagi teeb ta osava luubi minevikust tulevikku, pannes sõnadesse tähtsusetuid seikasid teatrisse sisenemisest. Juhul kui tegemist oli tähtsusetu seigaga, mida tegelikult ei toimunud, siis anname selle pisivale andeks, ah, ükskõik, ülejäänu oli ju enam-vähem täpne kirjeldus ehk tõde. Jutustaja läheb hoogu ja lisab sammhaaval situatsioone, mida me isegi ette kujutada ei suudaks, varsti ei ole enam palju ootusärevat teatripublikut Kanuti Gildi SAALi ukse taga, vaid on massid, tohutud inimhulgad, kes ründavad meid – intelligentset teatripublikut. Nad on kurjad, koledad ja lollid, neljakümneaastased, kes elavad ikka veel koos vanematega. Nad on seal selleks, et meid vägistada. Need pildid on juba tulevikust ja neid esitatakse tõena.

Iggy Lond Malmborg lavastuses «Physics and Phantasma». / Renee Altrov

Kas saab keelduda roosale elevandile mõtlemast? Iggy väidab, et ei saa – kui sõna kord välja öeldud, on see asi ka olemas. Nii nagu elu, on ka kunst grammatiline konstruktsioon, hiljem kasutab ta sõna lingvistiline konstruktsioon. Ja siit algab minu segadus. Lingvistika on üldine keeleteadus ja grammatika on keele ehitus, mis koosneb sõnadest ja lausetest. Grammatika on aga ainult üks osa keelest, seal on veel leksika ehk sõnavara ja foneetika ehk heli, häälikud ja nende tajumine. Keel on süsteem, mis on korraga olemas ja selles süsteemis saab liikuda edasi ja tagasi. Kõne aga on sõnade, lausete, lugude voog, kuhu saab ainult juurde laduda, tagasi minna ei ole võimalik.

Teatriruumis muutub eriti tähtsaks teksti kehalisus ja foneetika, siin on kõik kehaline, me ei loe tekste, vaid kuulame ja näeme etendajat. Siin ei ole esmane see, mida ta ütleb, vaid tähtsaks muutub, kuidas seda öeldakse. Esineja keha on teksti tähendusse kaasatud. Vana hea küsimus munast ja kanast. Kas keel on alati kehaline või keha on alati keeleline? Ja mulle tundub, et Iggy usub seda viimast varianti, et keha on alati keeleline. Tegemist on vägivaldse olukorraga ja ma ei taha olla nõus, et keel määrab kõik minu teod, isegi fantaasiad, mis ometi võiksid anda turvalise vabaduse tunde. Midagi peab ju ometi olema enne keelt, enne mõistust.

Fantaasiad on keerulised süsteemid – seal liigub subjekt nii ajas, ruumis kui ka mina ja minapeegelduse, minakujutluse ja lõppude lõpuks ka reaalse, kuid kättesaamatu minapildi kaudu. Subjekt on fantaasias liikuv, tal ei ole püsivat kohta. Mina positsioon muutub, kui vahetame oma vaadet, samal ajal muutub ka sugu või identiteet. Ei ole vahet siin ja seal, mina ja tema puhul, fantaasias puudub kese ja tõekriteerium. Seal on olukord, kus mina ja maailma piir kaob. Ja see on päris õudne olukord, kus ei tajuta enam tervikut, sest ei tajuta maailma koos minaga. Kuid fantaasias ilmunud tegelased on samuti sümbol, nii nagu sõna tähistab asja maailmast. Sõnade kaudu saame selgust ja kirjeldame maailma ära.

Teksti ja keelelise sümboolika kaudu inimene justkui toetab jalad maha ja saab kõikuma läinud tasakaalu tagasi, on targem, kui ta on, jõuab salapärase ja teadvustamatu lätete lähedale, sõnastab need ära, tähistab need ära ja sellega justkui kehtestab need olemas olevaks. Inimese enesekindlus kaob, kui ta ei saa kirjeldada ja sõnastada, asjad nihkuvad paigast ja muutuvad õudseks. Ebakindlas olukorras on sümboolsus alati toeks. Keel kui sümbolite jada, keeleline kommunikatsioon aitab meid, lükkab katki minemist edasi. Kuid siin on üks aga, sellise sõnastamisega muutub olukord taas, teadvustamatus tuuakse teadvusesse ja kuhugi jääb tühimik, mis hakkab taas ja taas pressima, tekitab kättesaamatut iha.

Psühhoanalüütikute ja filosoofide kirjutatud tekstid on hirmus võluvad. Kui neid teatriruumi tuua, olles ise kohal nii jutustaja kui ka fantaasiaviljana, siis eeldatavalt kehtestuks taas piirisituatsioon mina ja tema vahel, reaalse ja illusiooni vahel. Surma ja elu vahelise võitluse olukord, kus surma võimalus kehtestab elu ja elu võimalus kehtestab surma. Kuid lavastuses «Physics and Phantasma» kehtestati keele ülemvõim, eriti ei tunnistatud keele-eelset olukorda ja räägiti vaid grammatikast. Iggy pani sõnade abil fantaasiad perfektse kontrolli alla. Kuid grammatika pole veel kogu maailm.

Nimetagem seda üliintelligentset lavastust tarbepsühhoanalüüsiks, kus manipulaatoriks ei olnud keel, vaid professionaalne etenduskunstnik Rootsist, kes teadis täpselt, millal vahetada valgust, millal määrida publikule mett moka peale. Ta teadis täpselt, millal kaasata iga üksik inimene oma loosse ja millal pöörata fookus esineja isiklikule fantaasiale. Publiku ergutamine toimus komplimentide jagamise teel: teie olete olulised, ma räägin teie minevikust ja seda selleks, et vaatajal jätkuks jõudu elada kaasa esineja superego seiklustele.

***

«Physics and Phantasma»

Idee, lavastus, esitus Iggy Lond Malmborg

Dramaturgid Erik Berg, Johan Jönson ja Maike Lond Malmborg

Tehnilised lahendused Maike Lond Malmborg ja Kalle Tikas

Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Teaterhuset Avant Garden (Trondheim)

Esietendus Kanuti Gildi SAALis 25. märtsil

Tagasi üles