Arhiiv ⟩ Henrik Kalmet: Tallinna Linnateatri bränd on tugevam kui sisu

Henrik Kalmet. Foto: JAANUS LENSMENT/PM/SCANPIX BALTICS

Tallinna Linnateatris esietendus märtsis «Macbeth», kus peaosas teeb jõulise rolli Henrik Kalmet. «Väga palju mitmesuguseid asju,» vastab Kalmet küsimusele, mida talle Hamletiga võrreldud peaosa mängimine tähendab. 

«See on suur vastutus, aga ka võimalus tööd teha. Teistpidi näitab see usaldust. Ühtepidi on see suur kohustus. Kui keegi üldse mõtleb sellele, et sa võid sellist rolli teha, siis see toidab enesekindlust. Näitlejana on see hindamatu kogemus, just olla selle asja sees, pean silmas seda konkreetset lavastust, olla kaasatud just selle tegemise protsessi.»

Tallinna Linnateatrist rääkides läheb Henrik Kalmet aga väga kriitiliseks, rõhutades, et teatril on viimane aeg muutuda. «Meil tuleb peeglisse vaadata. Täna on bränd Tallinna Linnateater tugevam kui sisu. Ühel hetkel saab publik aru, mingi aeg see bränd veel toob publiku saali, kuid me ei saa lõputult publikut petta.»  

Töötate Tallinna Linnateatris viiendat aastat ja tegelikult on see teie esimene suur roll selles teatris.

Mina ei ütle Elmole nägemist või et ta ei võiks lavastada, kuid kui maailm on muutunud, siis tuleb selle järgi ka reageerida. Pole vaja öelda, et meil on peanäitejuhi teater ja meie peanäitejuht on Elmo Nüganen. See ei pea paika.

Nii võib öelda küll. Aga ma ei tunne, et oleksin seni mänginud väikseid rolle ja nüüd lõpuks tuli suur roll. Kõik varasemad tükid on olnud erinevad, on olnud ka väga huvitavaid ja kandvaid töid.

Ma ei tahaks rääkida peaosadest, sest see tekitab kehva momendi teiste näitlejate kui ka suurt rolli tegevate näitlejate suhtes. Eriti karm on see naisnäitlejatel, sest näitekirjandus pakub neile palju harvem peaosi. Kui ühel päeval suur roll tuleb, siis on see nagu iluuisutamise kohustuslik vabakava, kus tuleb teha ära kõik elemendid, näidates nii, et sa kuulud ka tõsiselt võetavate näitlejate ringi. Kusagil oleks nagu kohtunikud, kes vaatavad, et ahaa, naerust nutuni on olemas, ahaa see on ka… Kokku kuus punkti.

Peaosa ei tohiks võtta omaette eesmärgiks.

Samas ei saa ju öelda, et Macbethi roll teile rõõmu ei valmista.

Absoluutselt mitte. Aga rõõm on mul tingitud koostööst lavastaja Antti Mikkolaga. Seda materjali oli huvitav teha, see kõnetas ja mul polnud endale vaja põhjendada, miks on täna vaja «Macbethi» teha ja just selles võtmes.

Miks oli vaja Macbethist teha talisuplejate mittetulundusühingu esimees?

Talisuplejad pole siin olulised. Nende asemel oleks võinud olla ka korteriühistu või midagi muud. Oluline oli teha «Macbethi» ja tuua see tekst meile arusaadavamasse konteksti. Andrus Vaariku tegelane Duncan ütleb alguses, et koosolekud ja nõupidamised on demokraatia väiksemad ühikud. Seda me tahtsimegi näidata.

Kui paigutaksime Shakespeare’i «Macbethi» sellesse aega, kus ta on, näitaks võitlusi kuningriikide eest, siis publik mõtleks, et kuningriik ongi suur asi ja riikide eest peetaksegi sõdu. Mingis mõttes on see veider mõtlemine, aga meile võib tunduda, et riik on miski, mille nimel võib tappa.

Kuid kui tuua seesama võitlus väga väiksele skaalale, siis muutub võimuiha absurdsemaks. Samas on see täpselt samasugune iha. Ka kõige suurem diktaator on alguses juhtinud vaid väikest gruppi, mõnda talisuplejate ühingut.

Kui te poleks Shakespeare’i teksti ajakohastanud, siis poleks see tänast vaatajat kõnetanud?

Kardan küll. Mitte et see ei võiks kõnetada, aga inimesed tulevad vaatama juba ajaloolise materjali eelhoiakuga. Väga raske on sellest kardinast läbi murda.

Kuidas te tulemusega rahule jäite?

Seda on keeruline öelda. Arvan, et kõik asjad jõudsid kokku. Olen tegelikult lavastaja näitleja. Lähtun lavastaja soovist ja kui lavastaja ütleb, et nüüd on korras, oleme jõudnud tema eesmärgini, siis ma usaldan teda.

Hetk «Macbethist» Foto: Siim Vahur / Tallinna Linnateater

Tallinna Linnateatri publikule on see täielik Von Krahl.

Seda küll. Ainult välislavastaja, kes on vaba ajalooliselt väljakujunenud stampidest, julges minna nii kaugele. Aga see on väga hea!

Tegelikult on piirid teatrite enda tekitatud. Saan aru, et lavastusi tuleb kuidagi turundada, aga kui meie vaatajad näeksid Von Krahli «Budapesti», siis meeldiks see neile kindlasti.

Käisin vaatamas Eesti Draamateatri väikese saali «Hõime» ja olin hämmeldunud, et saal polnud täis. Miks küll? Meile pileti saamiseks ollakse nõus ootama kaks aastat! Eesti Draamateatri näitlejad on sama kooli lõpetanud, pool on enne töötanud linnateatris, materjal on peaaegu sama, isegi lavastajad käivad ühest teatrist teise… «Hõimud» on täpselt selline tükk, mis võinuks olla ka meie mängukavas.

Ühte vahet ma siiski näen, see on valmisolek panustada keerulisematesse materjalidesse. On väga hea, et «Macbethist» jõudis selline versioon Tallinna Linnateatri lavale, kuid mulle näis, et kõik näitlejad ei osanud seda suhestada. Kui sama lavastaja ja mõned näitlejad linnateatrist teeksid seda teksti Krahlis, oleks tulemus tuumakam, võib-olla oleks tegemist isegi aasta lavastusega.

Sellega olen nõus. Valmisolek on tõesti olemas, kuid väga paljudel näitelajatel puudub kogemus. Me pole harjunud nende mängureeglitega. Toon lihtsa näite. Kui lavastaja küsis esimeses proovis, kas publikuga suhtlemine saab probleemiks, siis suur osa vastas, et ei, absoluutselt mitte. Aga publikusse oma repliikide ütlemine ning konkreetne kontakt on täiesti eri asjad.

Mida nüüdisaegsem on teatristiil, seda rohkem on näitleja iseendana laval. Selline asi, et näitleja kaob täiesti rolli ära, pole võimalik. Ajuti tundub mulle, et näitlejatel on veider hirm, et rollid on sarnased. Näitleja ei korda rolli, vaid kordab iseennast. Selle vastu me ei saa.

Sellega on mul raske nõustuda, kui üks näitleja liigub ühest etendusest teise ja ütleb repliike täpselt ühte moodi, siis pole see siiski õige.

Seda küll, aga siin on ka lavastaja tegemata töö. Või kas näitlejale üldse pakutakse erinevaid rolle või ainult ühesuguseid. Kui sind pannakse täiesti teistsugustesse antavatesse olukordadesse, siis sa mõjudki teistmoodi. Kuid mingisugune isikupära ja olemus säilivad, seda tulebki publik tegelikult vaatama.

See on kohati NO99 või Krahli uue põlvkonna probleem. Olen neid lavastusi vaadanud ja mõelnud, et lavastustel pole nagu midagi viga, ent need inimesed pole sees veel nii huvitavad, kui olid vanad trupid.

Aga siin on küsimus, kelle peale me näppu peame näitama, kas lavastaja või näitlejate või teatrijuhtide peale.

Mul oli sama tunne «Macbethiga». Ehk siis laval nüüdisaegse teatri tegemise soov võib teil trupis olla, kuid selleks vajalikku käsitööoskust napib.

Jah. Meie pööre juhtub praegu natuke liiga aeglaselt, me ei lähe ajaga kaasa. Siinkohal pean kiitma Eesti Draamateatrit ja nende julgust tuua lavale näiteks «Väljaheitmine».

Minu jaoks on «Väljaheitmise» juures kõige suurem pluss materjali päevakajalisus. Lavastada võib igat moodi, rollides võib olla huvitavaid või vähem huvitavaid lahendusi, aga kui ma saan esimesel hetkel saalis istudes aru, miks seda lavastust nüüd ja praegu on vaja, siis on kõik korras ning ma annan isegi mõned väiksed asjad andeks. Eesti Draamateater võidab sellest, et «Väljaheitmine» on nende mängukavas.

Eesti Draamateatris on lavastanud nii Lauri Lagle kui ka Juhan Ulfsak, keda oleme soovinud ka Tallinna Linnateatisse. Nad on olnud valmis, aga teater pole julgenud seda sammu teha.

Draamateater on julgenud riskida. Ega neil ole lihtsam publik.

Ma ei tea, kas kõik tundsid, aga «Macbethi» tehes tajusin, et mul on veel üks lisakoorem kanda. Me peame tõestama iseendile ja teatri juhtkonnale, et uuenduslik suund on õigustatud, et selliseid lavastusi tuleb teha.

Praeguses linnateatris polegi kunstilisi ebaõnnestumisi, sest me ei julge eksperimenteerida. Meil ei lähe lavastusi ka kunstilistel põhjustel mängukavast maha – publik on ju saalis! Ükskõik, mis meil välja tuleb, on see juba kolm kuud varem ette välja müüdud. Aga see pole elusa organismi tunnus.

Stseen lavastusest «Lantimiskunstnikud». Foto: Siim Vahur

Miks peab Tallinna Linnateater muutuma?

Seda on vaja näitlejatele. Vähemalt osale. Teiseks on seda vaja ka publikule, keda tuleks samm-sammult kasvatada. Meil ei ole vaja alahinnata publikut, arvates, et ta pole võimeline midagi teistsugust vaatama.

Loomulikult tuleb uuenduslikke lavastusi teha kunstiliselt põhjendatult. Kuid kui me seda muutust ei tee, siis ühel hetkel pole linnateatril enam publikut, sest need, kes käivad, kaovad ära ja uusi, noori inimesi pakutav ei kõneta.

Tallinna Linnateater saab tehnilise võimekuse poolest hooajas välja tuua kuus lavastust. Meil oleks vaja kahte sellist uuenduslikku lavastust, nagu oli «Macbeth», ja ülejäänud neli võiks olla nn linnateatri klassika.

Meil tuleb peeglisse vaadata. Praegu on bränd Tallinna Linnateater tugevam kui sisu. Ühel hetkel saab publik aru, mingi aeg toob see bränd veel publiku saali, kuid me ei saa lõputult publikut petta.

Ka Kinoteatris on teil müüvate nimede kogemus. Eelmine suvi tegite Märt Avandiga Naissaarel lavastuse «Aadama õunad», siis müüdi piletid välja enne esietendust.

Jah, nii see oli. Aga projekti tehes tunnetad siiski suuremat vastustust. Sa pead publiku usaldust õigustama. Seal meil polnud linnateatri kilpi, mille taha saanuks end peita.

Okei, kui linnateatrisse tullakse nimede peale, siis saab publik linnateatri kogemuse kätte. Saab vaheajal tasuta kohvi ja küpsist ja tuttavatega rääkida, kuidas õnnestus pilet osta. Linnateatri imago ja stoori on kõvemad kui lavastused.

Talveöö Unenäo festivalile tulid väga kõvad tegijad, kuid saalid olid tühjad. See näitab, et publik ei armasta teatrikunsti, vaid nimesid ja «ma sain linnateatrisse, nägin neid näitlejaid jne»-kogemust.

Kusjuures festivalil selgus, et ega teater oska ka turundada, müüa oma asju, sest meil pole seda vajadust seni olnud. Eestlased käivad laevadega Soomes näitustel, usun, et soomlased oleks tulnud Brett Bailey «Exhibit B-d» kindlasti siia vaatama, me oleks pidanud lihtsalt sinnapoole oma infot levitama.

Mulle on räägitud ühest juhtumist Eesti Draamateatris, kus külalisetendusi andis Ugala. Kava sirvinud naine oli oma kaaslasele öelnud: issand, siin pole isegi ühtegi poolkuulsat näitlejat. Samas toob kuulsus inimesed saali, aga me ei tohi lasta end sellest mõjutada ja arvata, et kõik on hästi, sest saalid on ju täis. Me peame enda vastu olema ausad ja aru saama põhjustest, miks meil on saalid täis.

Linnateatri kriis süvenes siis, kui teie kursus liitus teatriga ja näitlejaid sai liiga palju.

Absoluutselt. Trupp on meil tõesti liiga suur, nii minnakse mugavaks. Aga kui sul pole teatris tugevaid ja eriilmelisi lavastajaid, siis tase kaob.

Meil oli Priit (Võigemast) ja nüüd oleme ilma. Alati saadakse meil vigadest liiga hilja aru. Kunagi olid meil tööl Eva Klemets ja Mart Koldits, aga trupp suitsetas nad välja. Tundub, et inimesed peavad kusagil mujal templi alla saama, alles siis sobivad nad meile. Kui Koldits tegi «Pal tänava poisse», ütlesid paljud näitlejad, et vaat Kolditsaga teeks küll tööd. Aga enne seda oli vaja temast lahti saada.

Elmo (Nüganen) võib ju kanda ametinimetust «peanäitejuht», aga Tallinna Linnateatri tegelik peanäitejuht on praegu Diana (Leesalu). Elmo ei tee aastas mitte ühtegi lavastust ja Diana teeb igas hooajas kaks. Linnateatri praegune repertuaar on Diana Leesalu nägu.

Elmo Nüganenile võivad need sõnad haiget teha.

Jah, ta võib haiget saada. Arvan, et ta teab seda ise ka.

Mina ei ütle Elmole «nägemist» või et ta ei võiks lavastada, kuid kui maailm on muutunud, siis tuleb selle järgi ka reageerida. Pole vaja öelda, et meil on peanäitejuhi teater ja meie peanäitejuht on Elmo Nüganen. See ei pea paika.

Kas tahate saada Tallinna Linnateatri peanäitejuhiks?

Vendadele Piikidele (Paul ja Paavo Piik) on pakutud mitut teatrit, aga nad on öelnud, et neil on juba teater. See on ka minu vastus. Mul on juba teater ­ – Kinoteater. Kinoteatris on mul täielik loominguline vabadus. Peanäitejuhi amet paneks mu raamidesse, peaksin hakkama 34 inimesele tööd leidma. Samas Kinoteatris saan pakkuda tööd neile, kellega tahan tõesti lavastusi teha.

Peanäitejuhiga teatrite aeg hakkab läbi saama. Repertuaariteater peab end ümber defineerima.

Elujõulised on teatrid, kus on väiksem trupp. Näiteks NO99 või nagu Von Krahli teater. Või siis tuleks teha sellist teatrit, nagu teeb R.A.A.A.M., kes põhimõtteliselt ruulib aastaauhindade jagamisel. Projektiteatrid pole enam ammu sisu või kujunduse mõttes repertuaariteatritest nõrgemad.

Projektiteatris tööd tehes saab valida trupi. Kõik inimesed saavad palka. Korralikult. Ükski näitleja pole seinalt oma rolli kohta käskkirja lugenud, neilt on küsitud, kas tahad mängida selles tükis ja nad on vastanud jah. Seega nad ei saa proovis kobiseda. Kui nad ei taha, siis nägemist, võtame uue näitleja. See kõik kokku loob hoopis teise tööõhkkonna.

Henrik Kalmet Kinoteatri lavastuses «A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse» Foto: Kinoteater

Samas on selline süsteem elujõuline siis, kui te olete nn riigiteatris palgal.

Jah, praegu on see nii. Praegu pole mõtet vabakutseline olla.

Argo Aadli ja Indrek Ojari mängivad linnateatris ühes kuus üle 20 etenduse ja nad saavad seda palka, mida nad saavad. Teatris on tööl ka inimesed, kes mängivad üks või null etendust kuus ja saavad sama palka. 20 etenduse eest on selline palganumber kriminaalne, kuid niisama stipendiumina on suurepärane.

Juba selliste olukordade tõttu tuleb seda süsteemi muuta.

Valmisolekut näitlejate poolel pole ju.

Ei ole. Ka teatrite poolt mitte. Kardetakse, et lõhutakse midagi ära. Eks see ole ka õigustatud hirm, sest Von Krahl sai nii retsilt vastu pükse. Krahl tegi kunstiliselt ja majanduslikult põhjendatud ja õige otsuse ning siis tõmmati nad lohku, öeldes, et teil ju pole palgal näitlejaid, seega saate nüüd palgafondi võrra vähem raha.

Milline vabadus ja õnn on teha teatrit, kus saad panna vastavalt materjalile trupi kokku. Aga selle asemel, et sellist vormi toetada, saadetakse vastu signaal: «Kui oleksite vana süsteemiga edasi lasknud, maksnud kõigile 3.50 kuus, siis oleks kõik jumala korras.»

Ministeerium tegeleb teatrite rahastamise uuendamisega. Viimased jutud on hirmutavad, sest erateatreid soovitakse suunata kulkasse ning nn riigirahastusele jäävad ennekõike nn riigiga seotud sihtasutused. Projektiteatrite olukord läheb sellega veel keerulisemaks, konkurents rahale kasvab. Seega pole teatrisse palgale saanud näitlejal mingit motivatsiooni sealt lahkuda.

Palgalepingute süsteem toetab ka seda. Enam ei saa teatrist ühtegi näitlejat nii-öelda lahti lasta. Kui inimesel endal pole mingeid ambitsioone, siis ta võibki aastaid teatris tööta istuda. Kui teater ta lahti laseb, siis kaob ka see töökoht.

Elmo sai siia tulles truppi uuendada, enam ei saa nii teha. Aga seda oli vaja teha, muidu poleks meil kõrgaega olnud.

Praegu on teater muutunud kohati sotsiaalhoolekandeks. Me ei tegele sellega, kes mida kunstilist tahab teha, vaid ainult kompromissidega. Mingeid kompromisse peab alati tegema, aga ma ei räägi praegu sellest.

Nii mõnigi meie teatris niisama istuv näitleja võiks ja saaks Endlas, Ugalas või Rakveres teha huvitavaid ja kandvaid rolle. Kui tuua analoog spordist: kas soovid olla algkoosseisu mängija või piisab sulle sellest, et oled Real Madrid, aga platsile ei saa? Inimesed on erinevad.

Kui mul poleks linnateatri kõrval alternatiivi, siis ma poleks linnateatris vastu pidanud. Millalgi vaatasin üllatanult, et mul oli Tallinna Linnateatris kahe esietenduse vahe 14 kuud. Oleks siis nii, et ootad 14 kuud ja saad Hamleti ja siis saad Macbethi rolli, ei, sa mängid ühes poistekambas, siis teistes. Muidugi võib see huvitav olla, aga ilmselgelt on linnateatris praegu liiga palju näitlejaid. Noore näitlejana tahad sa lihtsalt mängida.

Kas repertuaariteatrite aeg on täitsa läbi?

Ei, need peaksid alles jääma. Sest Vaba Lava juhtum näitas, et ilma tugistruktuurita teatrimaja ei toimi. Teatrit kui süsteemi ei tasu ära lõhkuda. Aga seal sees peaks olema vabadus. Näiteks, et palgal oleks väike trupp, suurus oleneb teatrist, ja aastas tooks teater välja kuus lavastust, millest neli on tehtud oma trupiga ja ülejäänud külalistega. Selline süsteem tooks kaasa uusi ideid, rikastaks, tooks konkurentsi ja liikumist.

Rakvere sõidab meeletult ringi ja kaotab oma näitlejaid, sest inimesed ei taha nii elada. Tegelikult oleks see ideaalne koht, kus töötada. Kui teha õiget turundust ja oleks nimed teatris tööl, siis ehk tuleks publik konkreetsete näitlejate pärast ka Rakverre ja ehk ei peaks teater ise nii palju sõitma.

Lavastajageeniuste ja peanäitejuhtide aeg on möödas. Nende autoriteetne valitsemine pole trupile hea. Vaatame näiteks Märt Meost, kes ei pea mõtlema, kas R.A.A.A.M.-is lavastav lavastaja on temast parem või mitte. Tal endal pole loojana mingisuguseid kunstilisi eesmärke, tema tahab, et lavastus oleks hea. Suured lavastajad, dramaturgid on suured isiksused ja neil on väga keeruline enda kõrval näha veel andekamaid inimesi.

Kuidas te olete Kinoteatris selle olukorra lahendanud, te pole ka enda kõrvale teisi lavastajaid lasknud?

Meil pole praegu seda vajadust olnud. Kui keegi teebki paremini, siis seda ei võta südamesse.

Teatrite rahastamise komisjon otsustas, et Kinoteatri mõju on väike ja kunstiline tase on madal, väike on ka teie panus rahvuskultuuri ja maaellu. Vähemalt nii seisis teile saadetud rahastamisest väljajätmise põhjenduses.

Eelmise aasta taotluste tulemuse järel kaebasime õiguskantslerile, kes rahastamist uuris ning tegi selle põhjal soovituse kultuuriministeeriumile. Sel aastal saime vähemalt ametliku vastuse, aga otsus oli ikka põhjendamata ja läbipaistmatu. Aastaid on see protsess olnud seega seadusevastane.

«Aadama õunad», Märt Avandi ja Priit Pius Foto: Siim Vahur

Kinoteatri esimene lavastus tuli välja 2011, esimesed aastad tegite nalja. Nüüd te enam eriti nalja ei tee. Miks?

Alguses me ei teadnud, mida oleme valmis ja suutelised tegema. Kogemusega kasvasime. Isegi kui oleksime tahtnud, poleks me lavastust «Aadma õunad» suutnud varem teha.

Meie ideed on seotud tegijatega. Teeme neid asju, mis tunduvad meile endile huvitavad. Kui alustasime stand-up’iga, siis seda Eestis eriti polnud. Nüüdne stand-up’i buum, seda võiks nimetada lausa viiruseks, on selle žanri ära tapnud ja me ei taha niimoodi nalja teha. Isegi kui tekib teema, millest võiks stand-up’is rääkida, valime mõne teise lähenemise.

Iseendale on väga raske põhjendada, miks on vaja stand-up’i, jah, raha teenimise pärast võiks teha, aga muud põhjendust on väga raske, õigemini pole võimalik leida.

Raha saaks ju väga hästi.

Väga hästi. Ütleme, et iga inimese elus on teatav summa raha, mida ta saab teenida. Küsimus ongi nüüd selles, kas ma kütan paar tiiru Eestimaale peale ning võtan selle raha praegu välja või teen midagi huvitavamat ja saan selle raha teisiti, pikema aja jooksul.

Aga kui eeldame, et summa sõltub tegevusest?

Näen kõrvalt, kuidas näitlejad end sellega ära tapavad, võttes intresse oma kuulsa nime pealt. Samas jäävad nad nii ilma muudest asjadest, mis võinuks neid teha rikkaks nii loominguliselt kui ka rahaliselt.

Kaja Kallas ja Henrik Kalmet Kinoteatri «Kinoteatri manifest: petitsioon pereväärtuste vastu», foto: Kinoteater

Oletame, et kui teil poleks olnud Kinoteatrit ja järsku oleks teie nimi kuumaks saanud, siis oleks teilgi keeruline eitavalt vastata ning oleks teidki näinud Eestimaale praegu kümnendat tiiru tegemas.

Ma ei usu. Ma olen seda žanrit imetlenud, mul on selle suhtes suur austus. See, et räägid pähe õpitud nalja püsti seistes, ei tee asja veel stand-up’iks.

Kuulsus on siiski paeluv.

Eriti kui oled noor ja tuled lavakoolist, kus sa oled elanud vaakumis, avastad järsku, et sinu vastu tuntakse huvi. Küsimus polegi kuulsuses, vaid tundes, et sind on kellelegi vaja. Alguses on kõik veel uus ja huvitav, sest sa pole varem saadet juhtinud vms. Ühel hetkel teed aga ringi peale ära ja saad aru, mis on oluline.

Mul on kurb näha näitlejaid, keda olen väga hinnanud, kehvades telesaadetes nalja tegemas. Annete raiskamine.

Minul on ka. Aga sa peadki samm-sammult valikuid tegema. Kui loobud teatritöödest, võidki end korraga avastada Kanal 2 saatejuhina. Mirtel Pohla on viimane inimene, kes peaks sellises meelelahutussaates olema, aga elada on ju vaja.

Priit Võigemastiga koostöös tehtud Kinoteatri lavastus «Aadama õunad» oli aasta lavastuse nominent, Märt Avandi võitis aasta meesnäitleja tiitli. Mida tähendab edu teatriauhindadel?

Ma ei hakka eitama, et see on tore ja see ei mõjuta mind. Ma arvan, et see oli väga äge protsess, väga äge kamp. Kuid kui nominatsiooni poleks tulnud, siis poleks ka midagi lahti.

Kuidas juhtus, et te Priit Võigemastiga teineteist leidsite?

«Melujanu» prooviperioodi lõpus, kui oli vaja lavastus nn ära vormistada. Sellel hetkel polnud veel Priit üksi valmis lavastama, aga nüüd on ta maitse jälle suhu saanud ja siit edasi saab ta minuta ka hakkama.

Aga teie?

(Sügav naer.) Ma ei tea, ma ei tea. Olen näinud lavastamist lähemalt ja kaugemalt, mind ei huvita lavastamine lavastamise pärast. Kui on mingi materjal, mis minu jaoks oluline, siis… Saalis publikuks olles või laval näitlejana tööd tehes saad aru, kas lavastajat ja siis juba ülejäänud truppi see materjal kõnetab või ei. See ongi nähtamatu miski, mis teeb teatri väga heaks.

Mida Kinoteatrilt sel hooajal veel oodata on?

Oleme «Õpetaja Tammikut» Londonis välja toomas, sealse õpetajaga ja seda hakatakse mängima Lyric Hammersmithis ning suvel on ees ootamas juba festivalidki. Esimesed etendused on mai alguses Londonis, suvel Oxfordi festivalil Offbeat ja Reading Fringe'il ning sügisest tagasi Londonis. See on väga eriline kogemus, väga põnev on saada aimu, kuidas sealne teatrisüsteem töötab. 

Kui me selle ära teeme, siis järgmine töö on Murru vanglas. Juuli alguses tuleb interaktiivse ekskursiooni tüüpi lavastus seal välja. Teksti kirjutavad Paavo Piik ja Priit Põldma.

Kinoteatri õnn ongi selles, et mitte ükski projekt pole eelnevaga sarnane.

Nii et suve nagu polegi, sest juunis on veel «Suveöö unenäo» etendused.

Augustis on.

Mis tundega mängite teises Shakespeare’i tõlgenduses, «Suveöö unenäos»?

Väga halva.

See on tõesti üks kehvemaid lavastusi, mida ma näinud olen. Aga inimesed jooksevad sellele tormi.

See on nagu keisri uute rõivastega, inimene publikus mõtleb, et ei tea, kas mina olen see loll, kes aru ei saa, inimesed ju plaksutavad ja naeravad...

Ma tahaks positiivselt lõpetada.

See on üks töö. Tehakse ju häid asju ka.

Soovitage häid lavastusi.

Teatris paelub mind see, kui ma ei tea, mis hakkab juhtuma. Mitte et keegi hüppab mulle sülle või kallab midagi krae vahele, vaid see, et me ei tea täpselt, kuidas ja kuhu lugu läheb. Üllatusmoment on nii intrigeeriv.

Meeldis väga Krahli «Vaimukuskuss». Mul oli kahju, et «Macbethi» proovide pärast ei saanud ma selles kaasa teha. Aga tahaks teha just selliseid tükke, kus saavad kokku erinevate kogemustega näitlejad, kes teevad enda jaoks midagi uut.

Mulle meeldis ka «Väljaheitmine», et Eesti Draamateater valis sellise materjali ja sellise suuna, see on super. 

Henrik Kalmet Macbethina Tallinna Linnateatri lavastuses Foto: Siim Vahur

HENRIK KALMET

Sündinud: 19.04.1986

Haridus: 2012. aastal lõpetas EMTA Lavakunstikooli XXV lennu

Linnateatris töötab näitlejana alates augustist 2012

Kinoteatri üks asutaja ja eestvedaja. Olnud kaaslavastaja lavastustel «Once upon a time in Estonia», «Aadama õunad», «Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine» jne. Autorilavastus «A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse»

Praegu mängib Tallinna Linnateatri lavastustes: «Macbeth», «Inimesed, kohad ja asjad», «Suveöö unenägu», «Melujanu», «Krabat» , «Hiirtest ja inimestest», «Lantimiskunstnikud»

Mänginud filmides «1944», «Nullpunkt» ja «Roosa kampsun»