Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Grammatika ülistust» ülistades

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Internet | FOTO: «Grammatika ülistuse» kaas.

Prantsuse ajaloolane ja eesti kirjanduse tõlkija Jean-Pierre Minaudier kirjutab oma raamatu alguses, et kritseldas juba kooliajal vihikuservadele kummalisi käändevorme ning leiutas teismelisena uue keele. «Hiljem sain teada,» lausub ta pettumuse ja kahetsusega, «et niisuguses tegevuses pole midagi haruldast, mis mind muidugi väga ärritas: sattusin lugema, et väidetavalt leiab internetist ligikaudu 40 000 keeleleiutaja leheküljed.» (lk 11)

See tõi meelde, et isegi sai midagi sellist tehtud. Tõsi, minu «keel» kuulus pigem sedasorti «suhtlusvahendite» hulka, mida tegelikult kasutada ei saa – mind tabas lapsena vaimustus maiade kirja, eriti nende geniaalsuseni lihtsa arvusüsteemi vastu, millest inspireerituna asusin looma oma piltkirja. Millalgi läks asi lootusetult keeruliseks, sest ma polnud arvestanud sellega, kui abstraktsed on ikkagi abstraktsed mõisted, ja sinnapaika asi jäi. Aga pole hullu – ütleb ju Minaudier’gi, et «kõige ilusamad on need keeled, mida suhtlemise kasutada ei saa!» (lk 68).

Igatahes on need lootusetusse keerukusse takerdunud märkide ja seletustega kaetud kaustikulehed ammu kadunud, kuid täpselt nagu Minaudier enda kohta ütleb, võin minagi tunnistada – kirg keelte, nende grammatika ja erinevate kirjasüsteemide vastu ei ole kuskile kadunud. Seetõttu lugesin «Grammatika ülistuse» muidugi kohe ühe hingetõmbega läbi. Ega pidanud pettuma. Raamat on tõesti täpselt seda, mida autor kaanel ütleb: rännakud läbi keelte, mida eksootilisemate, seda parem.

Teose tagakaanel on kirjas, et Minaudier’ kollektsiooni kuulub 1296 keeleteaduslikku raamatut, milles kirjeldatakse 931 keelt. Seda on palju ja pole ka – eri hinnangutel kõneldakse tänapäeval maailmas viite kuni seitset tuhandet keelt. Minaudier’d huvitavad neist kõige eksootilisemad ja ebatavalisemad. Need on muidugi subjektiivsed mõisted ning raamatu avasõnas ütleb autor, et tema teose eestikeelne trükk polegi päris tõlge, vaid pigem adaptatsioon, sest see, mis on prantslasele eksootiline ja veider (näiteks mõned eesti keele nüansid – grammatilise soo või eraldi tulevikuvormi puudumine) pole seda tingimata eesti lugeja jaoks. Nõnda on teost rikastatud näidetega eesti kirjandusest ja mõned Prantsusmaa-kesksed kultuurivihjed on asendatud teistega. Tänu sellele ja Indrek Koffi meisterlikule tõlkele ei mõjugi Minaudier’ teos tõlkena, vaid asetub meie kultuurikonteksti loomulikult.

Samas ei kahanda see teosest õhkuvat eksootikat. Eriti kui lugeda näiteks tšinanteegi keele 14 toonikontuuri kohta, mille kõrval tunduvad eurooplastele nii ehmatavalt mõjuvad mandariini keele neli tooni lastemänguna või teada saamine, et itelmeeni keeles tähendab nimisõna kordamine ainsust, sama sõna ühekordselt esinev vorm aga hoopis mitmust!

Nii et tõesti-tõesti – kui Minaudier teatab, et «Grammatikaraamat võib olla ka tõeline kriminull» (lk 87), saab temaga ainult nõustuda. Mingil määral kehtib see tõdemus ka «Grammatika ülistuse» enda kohta. Ülesehituselt liigendatud essees vaatleb Minaudier erinevate keelte erinevaid aspekte, selgitab nende kaudu või abil väljendatavat maailmatunnetust ning vaidleb vahepeal vastu ka Noam Chomsky universaalse grammatika käsitlusele.

Pole siiski vaja karta – Minaudier rõhutab enda asjaarmastaja positsiooni, tema raamat on üldarusaadav ning ta ei takerdu keerukatesse keelefilosoofilistesse aruteludesse. Selle asemel tegeleb ta intelligentse ja originaalse meelelahutusega, mille eesmärk on panna lugeja nägema vast suurimat rikkust, kõige tähtsamat leiutist ja põhilist vahendit, mis on meie käsutuses iseenda ja maailma mõistmiseks: keelt.

Kui tihti me ikka mõtleme keele peale, mida iga päev räägime? Kui tihti küsime endalt, miks tarvitavad eri keeled eri tööriistu samade asjade väljendamiseks, ja kui tihti tunnetame seda, et paljuski on meie maailma piirid ühtlasi meie keele piirid?

Ilmselt mitte liiga tihti ja vahel aitabki ennast mõista kauge ja võõraga tegelemine. Maailm avardub, kui loeme omapäraseid fakte – näiteks Indoneesia ligi 20 000 kõnelejaga taba keeles eksisteerib vastandina meile harjumuspärasele subjektiivsele suunasüsteemile (lihtsamalt öeldes: parem-vasak) objektiivne või absoluutne suunasüsteem, kus parema ja vasaku asemel kasutatakse mõisteid «maa pool» ja «mere pool». «See ei tähenda, et taba keele rääkijad tajuksid ruumi meist erinevalt», selgitab Minaudier, aga lisab, «kuid ilmselt sunnib see taba keele kõnelejaid siiski instinktiivselt pöörama eriti teravdatud tähelepanu objektide asukohale ruumis...» (lk 107)

Sedalaadi näiteid tõendavad, kui subjektiivne ja keelest sõltuv on suur osa sellest, mida peame objektiivseks või ainuõigeks maailmatajuks. Ja selliseid näiteid on raamatus palju. Asjatu on neid loetleda. Selle asemel tuleb lugeda Minaudier’ raamatut. Ja tunda rõõmu nii omaenda kui ka iga teise keele olemasolust ja eripärast.

***

Jean-Pierre Minaudier

«Grammatika ülistus. Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud»

Tõlkinud Indrek Koff

Varrak, 2017

148 lk

Tagasi üles