Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lumehelbel pole kunagi vaja tunda, et ta on laviinis süüdi?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ron Jonson. | FOTO: Internet.

Valdavas osas õhtumaades kadus avalik häbistamine 18. ja 19. sajandi vahetuse paiku. Humaansed väärtused võitsid aegamisi barbaarseid praktikaid, kus kiiremini, kus aeglasemalt. Üks Ameerika Ühendriikide rajaja, peenetundeline Benjamin Rush kirjutas 1787. aastal essee, milles kutsus üles kuulutama ebaseaduslikeks jalapakke, piitsutamist, häbiposti ning kogu seda jäledat ja jõhkrat vaatemängu, mida toonased karistused hõlmasid.

Ta soovitas selle asemel viia kurjategija kuhugi varjatud kohta ja teha talle kehalist valu, sest avalik alandamine on liiga julm. Benjamin Rush arutleb: «Avalikku teotust peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline, et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena – kas me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni harva enne, kui on kogenud eksimuse äärmust.»

Aastal 2015 avaldas Briti ajakirjanik ja publitsist raamatu «Ah et sind on avalikult häbistatud», mis leidis elavat ja tunnustavat vastukaja. Selle arutleva uurimuse lühisõnum kattub ühe peatüki pealkirjaga – «Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale». Jon Ronson käsitleb avaliku häbistamise tagasitulekut seoses sotsiaal- ja netimeediaga. Ta toob ridamisi näiteid, kus avalik häbistamine või isegi hirm selle ees on nii suur ja talumatu, et inimesed eelistavad kergemat karistust – (vaba)surma. See teema pole ka meile võõras: nii mõnigi juhtum teismelistest, kes valivad netihäbi eest põgenemiseks vabasurma, on meil meediast läbi jooksnud (peaaegu iga laps, keda lastepsühholoog nüüdsel ajal kohtab, on saanud haiget millegi pärast, mis juhtus sotsiaalmeedias).

Jon Ronson käsitleb eelkõige siiski vähem fataalseid juhtumeid, kus hävivad «pelgalt» töökohad, perekonnad ja saavutusvõimalused. Võtame ühe kohaliku näite. Septembris 2016 ilmus uudiseportaalidesse järgmine pealkiri: «Järvamaal teipis sobitusrühma õpetaja autistlikul lapsel suu kinni». Sekunditega mobiliseerus hord tugitoolikohtunikke ja hiireklikitimukaid ühes isikus ning kogu kommentaarium tõusis hoobilt tagasõrgadele, silmad verd täis ja hinges pidulik õiglusjanu, ning asuti võistlema selles, kes suudab «sadistkasvatajale» õiglasema (loe: julmema) saatuse välja mõelda.

Möödus mõni aeg ja ilmus teine uudis: «Lapsel teibiga suu sulgenud õpetaja jäi tööta». Ja viimaks novembris ilmus veel üks uudis, milles anti teada, et prokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. «Kriminaalasja materjalidest selgub, et erivajadustega nelja-aastane poisslaps hakkas lasteaias uinaku ajal hääli tegema, millega segas teisi lapsi. Kasvataja üritas last sõnadega maha rahustada, kuid see ei mõjunud. Pärast seda võttis kasvataja umbes 3 cm pikkuse maalriteibi tükikese ja palus lapsel seda oma sõrmega suu peal hoida. Laps pidas sellist tegevust mänguks ning jäi rahulikult magama.» Ja veel selgus, et «lisaks sellele jõuti järeldusele, et kõnealust sündmust kirjeldanud meediakajastused olid eksitavad» (Õhtuleht, 24.11.2016).

Ei midagi erilist, lihtsalt lühinägelik karjainstinkt ja üks hävitatud psüühika, ei muud. «Mõnikord tundub, et me eelistame pigem, et keegi end ära tapaks, selmet sotsiaalmeedias igav päev oleks,» nendib Ronson mõrult.

Üle mitmesaja aasta on meil jälle võimalus määrata, kui karm on karistus. Ja seda ilma vähimagi kompetentsita, toetudes kuulujuttudele ja üleväsinud netilehetoimetaja pealkirjavalikule. Jon Ronsoni raamat aitab teadvustada, milline julm ja barbaane monstrum võib olla uudne tehnoloogia, kui see annab võimenduse inimese sotsiaalse loomuse tumedamatele tungidele. Alalises klikinäljas internetimeedia sõnastab uudisnupu võimalikult skandaalselt, isegi kui seal nime ei kasutata, guugeldatakse see minutitega välja ja sotsiaalmeedias vallandub primitiivsest ja nartsissistlikust õiglusjoovastusest kantud nõiajaht.

«Kas Twitterist on saanud omakohus?» küsib Ronson. Ta vastab: «Meist kellelgi ei tulnud pähe mõelda, kas inimene, keda olime äsja häbistanud, tundis end hästi või oli omadega läbi. Kui häbistamine toimub nagu kaugjuhtimise teel tehtud droonirünnak, siis ei ole vaja vist kellelgi mõelda, kui metsik see ühine jõud võib olla. Lumehelbel pole kunagi vaja tunda, et ta on laviinis süüdi.»

Sotsiaalmeedia puhul oli suurepärane, et see andis hääle hääletutele inimestele. Ärgem muutkem seda maailmaks, kus kõige targem viis ellu jääda on taas hääletu olla.

***

Jon Ronson

«Ah et sind on avalikult häbistatud»

Tõlkinud Hels Hinrikson

Hea Lugu 2017

240 lk

Tagasi üles