Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti nahkehistöö kuldsed aastad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rene Haljasmäe käes on Tootmiskoondises Kommunaar 1970. aastate lõpus või 1980. aastate alguses valmistatud karp, mille kaanel on klišeetrükis töödeldud ja nitrovärviga värvitud kroomnahk, külgedel mustrihga kunstnahk. Selliste karpide tootmisel kasutati reeglina jalatsitööstuse nahajääke. | FOTO: SANDER ILVEST/

Märtsi alguses avati Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu galeriis (Rävala pst 10) näitus «Sajand eesti tööstuslikku nahkehistööd», et tähistada saja aasta möödumist sündmusest, millega pandi tugev alus professionaalse rahvusliku nahkehistöö arendamisele Eestis. See tähtis sündmus oli Eesti tuntuimaks nahakunstnikuks kujunenud Eduard Taska asumine 1917. aastal Tallinna Kunsttööstuskooli (tänase Eesti Kunstiakadeemia) naha-, papitöö- ja raamatuköitekoja juhatajaks.

Taska töötas koolis kuni 1924. aastani ning avas 1923. aastal Tallinnas aadressil Suur-Karja 21 oma õppetöökoja Estoköit. 1933. aastal rajas ta firma TASKA, mille omanik ja juht oli kuni 1940. aastani. Siis natsionaliseeris nõukogude okupatsioonivõim firma ning nimetas selle ümber Tallinna Raamatuköite ja Kaunistatud Nahatööde Õppetöökojaks.

Näituse vanim eksponaat: traditsioonilises põimetehnikas 1920. aastate ornamenteeritud rullratastega kirjablokk, mille kaane siseküljel on pimetrükis „Ateljee – Ed. Taska – Tallinn“. Kaanel on hõbedast plaat graveeritud monogrammiga «EJ» ning kinkimis kuupäev «24. detsember 1929». FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

Taska firmast sai üks hilisema ARSi eelkäijaid, tollase nimega Kunstifondi Kombinaat. ARSi nime hakkas see kandma 1970. aastate alguses, kuni firma 1990. aastate alguses erastati ning osakondadest tehti eraldi aktsiaseltsid-ateljeed, mis läksid enamikus kiiresti pankrotti.

Nõukogude ajal tegelesid tööstusliku nahkehistööga veel tootmisettevõtted Linda ja Kommunaar, samuti paar väiksemat ettevõtet. Kui ARSi toodang piirnes tiraažilt sadade eksemplaridega, võisid Linda ja Kommunaari toodete tiraažid küündida tuhandetesse, sest nende kombinaatide toodangut turustati üle kogu Nõukogude Liidu (selles kontekstis spetsialiseerus ARS rohkem unikaalteostele ja väiketiraažidele).

Juba 1920.–1930. aastatel Taska poolt käibesse toodud populaarset plastilist lillkirja ja geomeetrilist värvitud pindornamenti hakkas Eestis toodetud nahkehistaiestel alates 1950. aastate lõpust täiendama stiliseeritud figuurornament ja modernistlikud abstraktsed kujundid, mida omakorda 1960. aastatel rikastas loovalt linnavaadete ja asukohtade sümboolika; 1970.–80. aastatel domineeris pinnadekoreerimises popesteetika. Stilistine mitmekesisus säilis kuni nahkgalanterii kuldajastu lõpuni, 1990. aastate alguseni.

Eesti NSV Kunstifondi Kunstitoodete Kombinaadi 1950. aastate lõpust või 1960. aastate algusest pärinev taimparknahast lõiketehnikas koloreeritud aadress-raamat, mille servad on ornamenteeritud rullratttaga. Oma aja kohta silmatorkavalt arvangardne kujundus on teostatud oletatavalt Adamson-Ericu kavandi järgi. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

Vana ARSi varemetelt on tekkinud ainult üks ettevõte, mille nimi on Balmein. Selles töötavad neli kunstnikku, kes teevad peamiselt märkmikke ja raamatuköiteid. Kuid tööstusliku nahkehistöö traditsioon on Eestis peaaegu täielikult katkenud.

Eesti Teaduste Akadeemia galeriis kuni 8. maini avatud tänuväärne näitus on esmakordne katse tõmmata üldist tähelepanu tänaseks mõnevõrra äraunustatud, kuid olulisele peatükile eesti disaini ajaloos, millega mitmel eestlaste põlvkonnal on tugev isiklik suhe ning mis on kujundanud pikka aega meie ettekujutust nahakunstist ja meie kodu visuaalset identiteeti.

Nahkgalanterii kombinaat Linda Tartu filiaalis kunstnik Ruuda Maarandi kavandi järgi 1970. aastate teises pooles või 1980. aastate alguses toodetud värvitud nahast
passikaaned, mille kujunduses kasutatud viisnurka on võimalik vaadelda ja tõlgendada ühtaegu nii nõukogude ideoloogia kui ka popkunsti avaldusena. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

Väljapanek on läbilõige eesti rahvusliku tööstusliku nahkgalanterii ajaloost kümnendite ja tootjate kaupa. Vanimad eksponaadid on 1920. aastate lõpust, uuemad käesolevast kümnendist. Peale esemete on väljapanekul näha mõned hiljuti vanade kappide ja voodite alt välja otsitud kavandilehed. Kuna sageli jäi ARSi jt tööstuskombinaatide toodang anonüümseks, on enamik kavandite autoreid siiani kahjuks tundmatud. Teadaolevate kunstnike seas on aga näiteks Eduard Taska, Endel Valk-Falk, Ruuda Maarand, Tiiu Mägar, Kaja Kutti, Silver Anniko, Ella Külv, Esta Voss jt.

Nagu väljapanek tõestab, oli eesti nahkgalanterii sortiment ülirikkalik ja meisterlik nii funktsionaalselt, kaunistusmotiividelt kui ka tehniliselt. Naiste käekotid, ridikülid, fotoalbumid, juhiload, järjehoidjad, märkmikukaaned, eri kujuga ehte- ja fotokarbid, kaarditaskud, passikaaned, kirjaplokid, prillitoosid, kellarihmad, auaadressid, rahakotid, mapid olgu vaid siinkohal kõige tuntumatest artiklitest mainitud. Levinud oli klišeetrükk, aga esindatud on ka nahavool, põime ja lõiketehnika.

1950. aastate esimesest poolest pärinev põimitud servadega naisterahva randmekott, mis kaunistatud lõike- ja tempeltehnikas (lõiked täidetud värviga) ning dekoreeritud tolle aja tarbekunstile omaselt rahvusromantilise ornamendiga. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

Näituse eksponaadid, mida on kolmesaja ringis, pärinevad enamikus nahakunstniku ja teaduste akadeemia vanaraamatukeskuse juhataja ja näituse ühe kuraatori Rene Haljasmäe erakogust. Haljasmäe rõhutab eriliselt eesti nahkehistöö kvaliteeti ja rikkalikkust, öeldes ka, et «siiani pole keegi teine neid taieseid kogunud ega eksponeerinud. Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum on disaini korjanud üldse ainult viimane kümnend, sest kuni selle ajani huvitas neid peamiselt unikaaltarbekunst (ehk teosed, mida on valmistatud kõigest ühes eksemplaris). Nüüd on disainikogumine õnneks järjest hoogustumas ja loodan, et ka nahkehistööd jõuab aina enam sinna.»

Näituse kuraator Harry Liivrand. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

Näituse teise kuraatori kunstiteadlase Harry Liivranna väitel on tegu «unustatud peatükiga eesti disaini ajaloost, mis väärib lisaks kogumisele ja eksponeerimisele ka kunstilist väärtustamist ning teaduslikku uurimist. Mõnele noorele kunstiajaloolasele oleks see ju magus teema». Ta ütleb aga ka, et praegusajal on Eestis tänu taaskasutusele järjest enam hakatud nõukogudeaegset modernistlikku disainipärandit väärtustama. Eelkõige on selline mõtteviis omane pealekasvanud hipsterite põlvkonnale, kelle jaoks on näiteks 1960.–1980. aastate Tarbeklaasi toodang, ARSI keraamika ning Estoplasti lambid väga hinnatud. «Sest need näevad välja väga šikid ja moodsalt eatud!»

Liivrand lisab: «Kolme- ja neljakümne aasta eest oli igas kodus Estoplasti lamp või Salvo kelk või taskus Linda rahakott – kuid katsu nüüd leida kuskilt 1970. aastatest pärinev Salvo kelk. Millise muuseumi kollektsioonis-ekspositsioonis on näiteks Sangari teksapüksid?» Kuid kõik need on osa meie moodsast disainiajaloost. Näitus annabki lootust, et võrdeliselt enese reaalsest kasutamisest möödunud ajaga suureneb lisaks kunagiste tarbeesemete ajaloolisele väärtusele ka tõenäosus, et keegi näeb nende tarbedisainis kunsti ja kogumisainest.

Inara Õuna kavandi järgi 2009. aastal Eesti Nahkehistöö ateljees valminud Fr. R. Kreutzwaldi «Kalevipoja» kaaned, mis on teostatud nahavool tehnikas, koloreeritud ning kaunistatud üksiktempitega. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES

Tagasi üles