Ooperivormis retk öö lõppu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Alvar Loog

24. aprill 2017, 23:23

Märt-Matis Lille ooper «Tulleminek». Foto: Maris Savik / Vanemuine

Sõda on surma sünonüüm, genotsiidi teine nimi. Rääkida sõja ajal või ka pärast sõda kunstis millestki muust tundub pealtnäha kaastundetu ja koguni küüniline. Ometi on seda õnneks siiski tehtud ning loodetavasti tehakse ka edaspidi. Sest sõda regulaarselt eneseteostuse- ja hügieenivahendina tarvitada armastav inimkond upuks muidu leina, igavene süütunne kirjutaks end suurte tähtedega meie liigi DNAsse.

Teisalt tuleb ajalugu mäletada, et seda teadmatusest tahtmatult mitte korrata. Ja sõda on midagi sellist, mida ei soovi ilmselt uuesti kogeda ka mitte selles osalenud võidukad kindralid. Seega peaks sellest vist aeg-ajalt ikkagi rääkima. Ning soovitavalt toonil, mis võtaks sellelt nähtuselt tema seiklusliku, heroilise ja romantilise aura ning enesestmõistetavuse.

Laupäeval Tartu Sadamateatri saalis esietendunud ooper «Tulleminek» püüab portreteerida sõda. Just nimelt sõda kui sellist – ilma ajaloolise õigluse pretensiooni, «meie vs. nemad»-vastanduse ning sellest tuleneva paatoseta; nende positsioonist, kelle elu ja militaarne entusiasm pannakse proovile eesliini kaevikute lõputus kahuritules ja mudas.

Sõjalahingud on kunstis olnud enamasti kirjanduse ja mängufilmi teema, teatrilaval pole neid ülemäära palju kujutatud, ooperis veel iseäranis vähe. Peale Sergei Prokofjevi «Sõja ja rahu» (1953), mille tegevusest suur osa toimub lahinguväljal, meenuvad mulle nähtud ooperitest üksnes Prokofjevi «Jutustus tõelisest inimesest» (1948) ja Tobin Stokesi «Fallujah» (2016), mis näitavad mõlemad sõda haiglavoodi retrospektiivsest vaatepunktist – esimene oma peategelast heroiseerides ning teine kujutades enesetapumõtte ja valusate sõjamälestuste kütkes piinleva sõjaveterani teadvust. Ning siis on veel Antonia Spadavecchia «Vahva sõdur Švejk» (1963), mis uputab sõjakogemuse õudsuse elutervesse absurdi.

Märt-Matis Lille «Tulleminek» on loetletutest oma tundetooni ja süžee poolest kõige lähemal «Fallujahile». Selle dramaturgiline hoiak ja struktuur meenutavad natuke Merle Karusoo dokumentaallavastuse «Misjonärid» (2005) teksti, kus olid omavahel riimuma pandud Afganistani sõjas käinud eestlastest sõdurite mälestused ning Põhja-Ameerika 19. sajandi indiaanlaste kannatused valgete agressiooni all.

«Tullemineku» libretisti Jan Kausi ja heliloojat Märt-Matis Lille ei huvita mitte sõja ajalooline, vaid ajatu mõõde: kahuriliha ebakangelaslikud ja kuulsusetud kõhklused ning kannatused. Teoses kujutatud sõjakogemus on kollektiivne, seda pole peaaegu üldse individualiseeritud. Samas ei leidu selles ooperis eriti inimestevahelisi suhteid, üksnes inimese suhe sõja ning surmaga (ning selles kontekstis kehastab ka sõdurite jaoülem mitte niivõrd üht inimest, vaid sõda).

«Tullemineku» peategelane on sõda ise. Siin ei kujutata kangelasi ega kangelastegusid, üksnes kannatusi, mida ükski üllas idee või ideaal ei suuda õigustada ega õilistada. Teost ei kanna mitte dramaatiline pinge, vaid pigem sõja näilise möödapääsmatuse ning kohaolu esile kutsutud psühholoogiline atmosfäär.

Seda atmosfääri kujundavad tegelaste meeleolud: militaristlik entusiasm, enesetõestus ja -teostusvajadus, seikluslikkus ja eneseusk, hirm lahingusse mitte jõuda, hirm lahingust mitte koju tagasi jõuda, surmahirm, suutmatus ja soovimatus tappa ning füüsiline ja psüühiline kokkuvarisemine. «Tulleminek» on ooperivormis reis öö lõppu – kui laenata kujundit Louis-Férdinand Célineʼi samanimelisest romaanist (1932), mida on libretos kasutatud.

Milline see retk ooperivormis välja nägi ja kuhu kunstilise lõpptulemusena välja jõudis? «Tullemineku» esmane ja paratamatu võrdlusalus on Lille ja Kausi koostöös 2009. aastal Von Krahli teatris publiku ette jõudnud semiooper «Indiate uurimine» (2009). Kaudselt tegelevad need kaks teost sama teemaga, milleks on traagiline lõhe illusioonide ning reaalsuse vahel, ideede ja ideaalide esile kutsutud agressioon, milles inimene kaotab järk-järgult ja pöördumatult nii oma tegevuse kui ka iseenese tähenduse.

Kui «Indiate uurimine» oli oma käsitlusviisilt ajalooline, siis «Tulleminek» on pigem fenomenoloogiline. Mõlemad ooperid on nii oma sõnalises kui ka muusikalises dramaturgias mosaiikse vormiga, mitmetasandilised ja esseistlikud, ent seal, kus «Indiate uurimise» puhul sõi pildile ümber ehitatud raam pildi peaaegu täielikult ära, õnnestub «Tulleminekul» fookuse tabamine ja hoidmine päris hästi.

Ka «Tulleminek» evib üliambitsioonikat libretot, mis on ooperižanri vajadusi ja võimalusi arvestades natuke liiga abstraktne ja esseistlik. Ma väidan seda, tõukudes kriteeriumist, mille kohaselt tuleb kõiki ooperi üksikosasid hinnata terviku dramaatilise mõju seisukohast. Sellest lähtuvalt toimib libreto puhul kõige paremini kuldreegel «vähem on parem». «Tulleminek» teeb siin «Indiate uurimisest» mitu kiiduväärset sammu edasi, ent on ühtse dramaturgilise löögirusikana oma mitmetasandilisuses pisut laialivalguv.

Célineʼi ja Kausi tekstile raamiks seatud lõigud Homerose «Iliasest» ja Euripidese «Andromachest» muudavad «Tullemineku» intellektuaalses plaanis huvitavamaks, ent mitte emotsionaalses plaanis mõjuvamaks. Sest antiikaja klassikute arhailises sõnastuses poeetilise vormiga teksti mõistmine ja kontekstualiseerimine eeldab publikult vastavaid eelteadmisi ja suurt tähelepanuvõimet (sest suurt osa värssidest etendusel subtiitritena ei kuvata), pealegi pole nende eestikeelse tõlke sõnastus eriti laulev ega lauldav.

Tabasin etendusel end korduvalt mõttelt, kas Taago Tubin oleks võinud need kaks kihistust – Trooja sõda ja Esimest maailmasõda – natuke veel rohkem lahku lavastada. Või kuidas mõjunuks, kui «Iliase» ja «Andromache» katkendite asemel oleks koor kaevikupiltidele kontrastiks esitanud hoopis väljavõtteid sõjaaja ajalehe- või raadiouudistest koos nende juurde kuuluva paratamatu võltsoptimismiga, mis teevad sõjast spordisündmuse ning taandavad surma statistiliseks näitajaks?

Kui «Indiate uurimisel» puudus lausutud sõna suure hulga tõttu täielikult muusikadraama rütm, siis «Tullemineku» suureks õnnestumiseks on silmatorkavalt hea balanss lauldud ja lausutud sõna vahel, mis võimaldab toimivat kontrasti, lummavaid üleminekuid ning dramaatilisi rõhuasetusi.

Ooperi emotsionaalseks ja kunstiliseks kõrghetkeks kujunes finaalis orkestri tasase tempoga mõtiskleva partii saatel esitatud ansambel, milles osalesid sopran, naisnäitleja, naiskoor ja vintpüssi laadimise rütmiline heli. See on ühtlasi ainuke kord, kui Trooja sõja ja Esimese maailmasõja kronotoobid ja tegevustik ooperis omavahel poeetiliselt ning teineteist täiendades riimuvad.

Märt-Matis Lille muusika on klassikalise ooperi seniste traditsioonide foonil virgastavalt eklektiline ja kaleidoskoopiline, seda iseloomustab metatasandi mäng stiilidega. «Tullemineku» partituuris köitsid tänapäevase helikeelega pooleldi elektrooniliste lõikude kõrval tähelepanu nii salongidžäss (proloog), baroki pastišš klavessiini ja trompetitega (sõttamineku pilt) kui ka atonaalne ja vokaalne müra (võitlusstseen).

Teisalt flirdib Lille muusika julgelt vaikusega ning partituuri on sisse kirjutatud palju ooperi tegevust kommenteerivat mõtisklust. Eesti rahvalauludele kirjutatud nüüdismuusikale omase stiliseeringuga koorid – mis pumpavad teose vereringesse kõvasti testosterooni – kujutavad enesest justkui väärikat kummardust Veljo Tormise, iseäranis tema «Eesti meeste laulude» poole. Vokaalesteetikas on kasutatud eri stiile, millest mõned oleksid justkui välja töötatud peamiselt solistide piinamiseks.

Selle kõige tulemusena mõjub «Tulleminek» põnevalt, värskelt ja külluslikult, ent tema muusikalisel dramaturgial pole õiget keset. Ühtlasi võib Lillele ette heita, et ta ei suuda või ei soovi heliloojana eriti sündmuste peal istuda – ehk pakkuda dramaatilistele süžeepööretele muusikas pikemat vastukaja ning lasta nende mõjul seeläbi publiku teadvuses veeringidena hajudes hinge settida.

Vanemuise orkester Taavi Kulli juhtimisel sai Lille kirjutatud muusika erilimeliste lõikude esitamise ning üksteisesse sulatamisega suurepäraselt hakkama. Sõdureid kehastanud kaks draamanäitlejat (Jaanus tepomees ja Karl-Edgar Tammi) ning neli solisti (Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull ja Simo Breede) moodustasid ühes rütmis hingava ansambli. Karakterrollides astusid üles Jaan Willem Sibul ja Märt Jakobson, kusjuures viimase vähene lavaaeg pani soovima rohkemat. Viiele episoodilistes osades üles astunud naissolistile (Kadi Jürgens, Pirjo Jonas, Sigrid Mutso, Karmen Puis ja Annaliisa Pillak) assisteeris draamanäitleja Kärt Tammjärv.

Taago Tubina lavastus on rohkem poeetiline kui provokatiivne või (päeva)poliitiline. Seda muljet aitasid kujundada nii Liisa Soolepa maitsekalt minimalistlik ja täpsete kujunditega (õhus rippuvad sinelid ja ristid) kujundus kui ka Margus Vaiguri (palju õnne noorele vanameistrile üleeilse 50. sünnipäeva puhul!) tundlik valgusrežii. Janek Savolaineni seatud liikumine visualiseeris hästi kooripartiide muusikalist ja sõnalist dramaturgiat.

«Tulleminek» on päris lähedal monumentaalsele üldmuljele, kuid teatav eklektilisus nii kujutamise stiilis kui ka laadis, mis algab libretost ja jätkub partituuris, on leidnud oma raskesti õigustatava koha ka lavastuses. Nii näiteks lõhub 2. vaatuse avastseeni psühholoogilise õhustiku täielikult pianisti (Märt-Matis Lill) lavaletirimine, mis venitas teose tähendusvälja liiga laiaks ega olnud korrelatsioonis lavastuse üldise kujundiloogikaga.

Ühes lõpustseenidest kasutavad nii helilooja kui ka lavastaja millegipärast comic relief'i pakutud ventiili, lastes Jaan Willem Sibula kehastatud jaoülema karakteril ilma sisulise põhjenduseta täielikult groteski kalduda. Mis hägustas peale emotsionaalse üldmulje ka teose žanrimääratlust. «Tulleminek», mis oli end varasemaga pakkunud kui narratiivse vormiga ilmalik reekviem, muutus seeläbi postmodernistlikuks kantaadiks.

«Tulleminek» on esimene moodsa helikeelega ooper Vanemuise repertuaaris üle mitmekümne aasta. Tahaks väga loota, et Vanemuine kasutab uute algupäraste eesti nüüdisooperite väljatoomisel edaspidi julgelt ja loominguliselt neid võimalusi, mis on suurel multižanrilisel teatril nii ressursside, trupi kui ka Tartu publiku näol olemas.

***

OOPER

«Tulleminek»

Helilooja Märt-Matis Lill

Libretist Jan Kaus

Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi

Dirigent Taavi Kull

Lavastaja Taago Tubin (Ugala Teater)

Kunstnik Liisa Soolepp

Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater)

Elektroonika Tammo Sumera

Koreograaf Janek Savolainen

Osades Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Maria Listra, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Kadi Jürgens, Karmen Puis, Jaanus Tepomees, Karl Edgar Tammi, Kärt Tammjärv

Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester

Esietendus Tartu Sadamateatris 22. aprillil

Kommentaarid

Ooperivormis retk öö lõppu

Märksõnad