Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abielutants teatri rüpes

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Julmas abieludraamas «Surmatants» mängivad hõbepulmadeks valmistuvaid abikaasasid Kleer Maibaum-Vihmar ja Ingomar Vihmar. | FOTO: Gabriela Liivamägi

«Surmatants» on sel hooajal juba teine lavastus, mis pühib algmaterjalilt ootuspärase ängi tolmukorra, et lahata painavaid inimsuhteid mängulise kergusega. Eelmine juhtum oli Peeter Raudsepa lavastatud Ingmar Bergmani «Saraband» Draamateatris.  Nüüd tantsi(ta)b Ingomar Vihmar Endla Küünis August Strindbergi «Surmatantsu», luues veel paar kraadi mängurõõmsama, eelarvamustevaba nihestatuse, mis kummatigi ei õõnesta autoritruudust.

Strindbergi terav sardoonilisus ei kao kuhugi. Ka mõõdukas ajakohastamine mõjub värskendavalt: arvuti telegraafimasina asemel; laheda metatasandi annab klantsajakiri, mida Kleer Maibaum-Vihmar Aliceʼi rollis hooletult lehitseb ja kus näitlejanna ise on kaanetüdruk. Ingomar Vihmar mängib abielumeest Edgarit, sujuvalt kahestudes kentsakat mõõgatantsu vihtuvaks ja haigushoos tarretuvaks ohvitseriks ja rollist mõnuga irduvaks lavastajaks, kes leiab võimalusi hiilida oma armsaid vinüülplaate keerutama.

Julmas abieludraamas «Surmatants» mängivad hõbepulmadeks valmistuvaid abikaasasid Kleer Maibaum-Vihmar ja Ingomar Vihmar. / Gabriela Liivamägi

Vihmari oskuslikult kujundatud lavaruum on tulvil mööblit ja rekvisiite, mis küllap kokku kogutud teatrilaost, taaskasutuse üllal printsiibil. Kuid kujundus pole ülekuhjatud, küüni lava muutub suuremaks ja õhulisemaks, sügavusmõõdet lisab vaheseinatagune eluruum. Mitmed asjad saavutavad teatraalse kujundiväärtuse. Tolmunud peegel mõjub kui primadonna garderoobi õelavõitu paroodia.

Laheda metatasandi annab klantsajakiri, mida Kleer Maibaum-Vihmar Aliceʼi rollis hooletult lehitseb ja kus näitlejanna ise on kaanetüdruk.

Surmatantsu saatuslikkust osatavad kandelaabrid, mahakooruva värviga kabeliuks, kalmistuhõnguga loorberipärg. Kõlaritega plaadimängukamber on eraldatud klaasseinaga nagu suur akvaarium, kus näeme rohekat kivistunud kala. Tardunud tehiskala klaasis toob kohemaid meelde Valter Ojakääru laulu «Veel, kordki veel» – selle Rudolf Rimmeli luuletuse eluihkav sõnum sobib lavastusse, kus veelgi kuuleb eesti luule ja kergemuusika klassikat. «Veel siiski uskuda, et usutav on miski...»

Üks kulminatsioone ongi Kleer Maibaum-Vihmari kaunis soolo 2. vaatuse alguses, laulev pihtimus sealpool akvaariumiklaasi. Valter Ojakääru «Olematu laul» Leelo Tungla sõnadele kütkestab tähendusrikkalt. Laulunumbris võib peituda vihje, kui huvitav näitleja olnuks Alice, kelle Edgar teatrist eemale kiskus. Samas näitab laul Kleer Maibaum-Vihmari mänguvärvide paletti, millel lavastaja Ingomar Vihmar üha sihikindlama lugupidamisega rollist rolli mõjule pääseda laseb.

«Surmatantsu» dialoogirežii nullstiil, abikaasade justkui poolelt sõnalt jätkuv argine vestlus, sarnaneb Williamsi näidendi «Tramm nimega Iha» lavastuslaadile, küüni mõõtkavas mõjub see  orgaanilisemalt kui suurel laval. Ingomar Vihmar ja Kleer Maibaum-Vihmar naudivad hõbepulmade lävele jõudnud paari, Edgari ja Aliceʼi põrgulikke sõnaduelle, ollakse väärilised vastased ja teineteise relvi tundvad liitlased. Silmakirjalikkuses on mõlemad tegelased ammuilma ületatud teenri tasandi ja pälvinud kõrk-professionaalse treeneri sertifikaadi.

Spontaanselt mõjuvad tekstis improvisatsiooninükked, näiteks rõve habe, ketšup, Eurovisiooni punktiskoor jms. Partnerid seavad üksteisele tekstilõkse, mis arvatavasti etenduseti varieeruvad, nagu muusikavalikki.

Aliceʼit mängi Kleer Maibaum-Vihmar ja Edgarit Ingomar Vihmar, külalist Kurti Priit Loog. / Gabriela Liivamägi

Üks irriteeriv assotsiatsioon tekib, kui Alice sihib Edgarit vihmavarjuga – pahupidi parafraas veel ühest kurikuulsast abielutantsust, Albee näidendist «Kes kardab Virginia Woolfi»! Ka «Surmatantsu» abielurutiini virgutab ja pingestab külaline. Majasõber Kurti osa etendab Priit Loog stiilse kergusega: ontliku, pedantse, nartsissistliku roosasärgi muundumine rohmakaks vampiirmeheks on elegantselt koomiline.

Kui Alice ja Kurt tagalaval Edgarit klatšivad, kuuleme salasosinaid lauamikrofoni võimenduses, ei mingit privaatsust. Hiljem etendaksid Alice ja Kurt otsekui preili Julie ja Jeani võimumängu variatsioone.

Kui loodet meenutav kivikala mõjub väheke heidutavalt, siis kontrastselt lustlik on «ehtne» kiisu Edgari süles: valge pulstunud kassiroju, kelle suvalised kräunatused ja õrritav nurr lõikub meeste eksistentsiaalsetesse targutustesse.

Strindbergi näitemängus pillatud sõnapaar «mere rüpes» mõjub kui viide Ibseni «Metspardile», meenub Kleer Maibaum Hedvigi rollis Vihmari lavastuses (Eesti Draamateater, 2007). «Surmatantsus» mainitakse abikaasa merretõukamist, aga Endla küünis ei kummita uppumisoht, siin tantsitakse teatri rüpes. Kui Ingomar Vihmar epiloogis heidab paar väljakutsuvat sõnatorget publikusse ja arutleb nutva-naerva maski üle, kasvab rollitekst tema isiklikuks lavastajakreedoks.

Tõsise ja naljaka suhtelisus, kahe teatrimaski ühtesulatamine on Vihmari loomingus järjepidev ja põnev otsing, mis mõjub meeltele vabastavalt. Finaali elutantsust tunneb rõõmu kolmikpuntraks või ühtehoidvaks mesilassülemiks kokkukleepuv näitlejate trio. Elukogemuslik mängurõõm nakatab publikut. Kes söandab küüni lävel üle õla tagasi vaadata, näeb Ingomar Vihmarit akvaariumis plaate valimas. Lõpp ei ole vaikus.

ARVUSTUS

August Strindbergi «Surmatants»

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar

Tõlkija Arnold Ravel

Valguskujundajad Karmen Tellisaar ja Kasper Jürimäe

Mängivad Kleer Maibaum-Vihmar, Priit Loog ja Ingomar Vihmar

Esietendus 7. aprillil Endla küünis

Tagasi üles