Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Vesmes avas maailma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ahto Vesmes. | FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Oma mälestusi legendaarsest filmiaktivistist Ahto Vesmesest (21.08.1931–07.05.2017) jagab Rootsi filmiajakirjanik Lisa Nygård, kes Eestis elades (kandes toona nime Tiiu Luik) töötas Vesmesega koos Filmilaenutuse ja Reklaami Valitsuses.

Istun 8. mai varahommikul New Yorgi hotellitoa aknalaual ja jälgin teleuudiseid, kui heliseb telefon. Vastates kuulen teeneka filmikunstniku Halja Klaari häält ütlemas, et Ahto Vesmes on igaveseks lahkunud. Korraga tundub, et aeg hetkeks seisatab. Pilk kinnitub pilvelõhkujate siluetile ja on tunne, et süda jäi seisma...

Mul on elus olnud mitu tööandjat, ent ühtki neist ei saa võrrelda Ahto Vesmesega. Ta korjas mu pooljuhuslikult üles ametikohale, mida õieti veel olemaski ei olnud, just tänu Halja Klaari soovitusele. Arvas vaid, et majas oleks kena näha nooremaid inimesi, kes iseseisvalt toimetada oskavad. Arvas, et mu ajakirjanikukogemus ja koolitus filmilevi alal Moskvas on just need õiged eeldused selleks.

See oli aeg, kus kõik uksed olid veel kinni ja õhk umbne. Ahto Vesmes lasi mul endal välja mõelda, mida ma teen ja kuidas oma tööd organiseerin. See oli vapustav ja sobis mulle ideaalselt. Ujutasin eetri lühikese ajaga üle intervjuude ja kirjutistega, aga siis leidis hea pealik, et võiksin tõlkimise asemel ise originaalmaterjale hankida. Nii algas maailmas ringirändamine, sai läbi sõidetud sadakond suurfestivali maailma eri nurkades – seda sellise riigi esindajana, mida polnud veel päriselt olemaski.

Kui mu plaanid liiga suuri kaari hakkasid tegema, saatis Ahto Vesmes mu ise kinokomiteesse raha küsima, ja enamaltjaolt ma seda ka sain. Ei mäleta, et ta ühelegi poolmeeletule plaanile oleks jalga taha pandud. Filmilevi raha tuli ju tollasest metropolist ja Vene rublasid jagus kõigile, kes küsisid. Välismaal tööreisidel olles polnud nendega ju midagi peale hakata. Mõned festivalid maksid päevaraha ja siis oli elu tõeline nauding.

Nii kujunes möödunud sajandi 80ndatel aastatel suur hulk rahvusvahelisi kontakte, mis avasid uusi, erutavaid võimalusi. Tõin hulkade viisi intervjuusid ja fotosid, millega festivalid kostitasid. Moodustus suhtevõrk, mis jäi kogu järgnevaks eluks.

Ahto Vesmes oli tähelepanelik, vastutulelik, täpne ning kannustav kolleeg. Tema kiitused olid napid, kuid mõjusid kui paitus, tõsine kurd kulmude vahel või puuriv pilk aga hoiatusena. Ta oskas juhendada vaid ühe pilgu või kahe sõnaga. Filmilevis – millel oli tol ajal kole lohisev nimi Filmilaenutuse ja Reklaami Valitsus – palju tühja ei lobisetud. Sõnatu kokkulepe oli väärtfilmi vaatajani viia ja avada.

Vesmes ei valvanud nurga taga, millal sa läksid või tulid, peaasi, kui hommikul saalis istusid. Tähtis oli tulemus. Me vaatasime ju läbi kõik, mis tollasesse levisse üldse tuli. Vesmes oli arusaaja inimene ja kaitses oma inimesi, seisis oma kaadri eest. Aeg oli teatavasti keeruline. Küsimustele, miks just see noor naine mööda maailma ringi lehvib, tuli tal vastata ka mitte just harva.

Vaatasin aknast New Yorgi siluetti ja mõtlesin, et vaevalt ma ilma Ahto Vesmese toetuseta üldse siia oleksin pääsenud. Tema pakutud valik avas mulle tee maailma ja andis ameti, mida olen tänaseni pidanud. Mõtlen hella austusega Ahto Vesmese mälestusele ja olen õnnelik, et mul oli võimalus oma karjäärile tema abiga avalöök anda. Ta oli tollases Eestis minu jaoks ainuke tööandja, kes töö eest ka palka maksis, olgugi et Vene rublades.

Tagasi üles