Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Minu viimane suur teatrielamus

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FC Liverpooli toetajad Anfieldil. | FOTO: Scanpix

Ma nutan. Mees valge nokkmütsiga minu kõrval nutab. Ta hoiab käsi kõrgel üleval, nende vahele on tõmmatud sall nagu pesunöör kahe maja vahele, ta liigutab käsi aeglaselt vasakult paremale ja tagasi. Ta vaatab rohelise väljaku poole, tema suu on avatud, ta laulab täiesti kõrist «You’ll Never Walk Alone». See on tema hetk. Ta on seda oodanud terve nädala, võib-olla terve kuu või aasta. Ma ei usu, et ta iga mängupäev siin on. Pilet külgsektorisse maksab 59 naela, kuid on ka seda raha väärt, sest siit on näha mõlemad poolajad enam-vähem võrdselt. Mina olen seda hetke oodanud 12 aastat, alates õhtust, mil üks mees Istanbuli staadionil keskringi poole tagasi joostes publikult usku nõudis ja seejärel ime korda saatis.

Me kõik seisame püsti. 50 000 inimest seisab püsti ja karjub täiest kõrist, et sa ei kõnni kunagi üksinda. Enamikul on käed püsti, nad hoiavad samasuguseid salle nagu valge nokamütsiga mees. Kui staadion on kirik, siis see sall on nende evangeelium. Selles on vaid üks lause, vaid üks tõdemus, vaid üks usk − sa ei kõnni kunagi üksinda −, aga sellest piisab. Rohkem ei ole vaja teada. See on väide, mida me üksteisele täiesti kõrist karjudes üle kinnitame, kui mängu alguseni on jäänud veel vaid loetud minutid.

Staadioni kõlaritest saatis meie laulu alguses kellegi bardi kitarr ja laul, kuid viimaste ridade ajaks keeratakse see heli maha. Nüüd oleme jäetud omapäi. Aga me pole üksinda: 50 000 kõri paisutab oma häält, meie pilk on puuritud Anfieldi päikesesse uppunud inimtühja helerohelisse murulappi, meie kõrist ei tule laul, vaid ookeanilaine mühin, orgude korin, kõrgustest alla langeva kose tume müra. See paisub veel viimast korda, kui algab viimane rida. Ma nutan. Ma tean, et see kõik on naeruväärne, aga ma ei häbene. Seda ma tulingi siia otsima.

Jalgpallipublik Anfieldi tribüünil. / Eero Epner

2005. aasta mai. Nagu igal aastal, peetakse ka nüüd Meistrite liiga finaali. Aasta on Euroopa parimad vutiklubid pidanud omavahelist turniiri ja nüüd selgitatakse välja maailmajao parim. Seda tehakse esmakordselt Istanbulis, kohas, kus mõne arvates Euroopa algab ja teise arvates lõpeb. Pikk hooaeg hakkab otsa saama, aga see finaal pole lõppakord, see on kroon. Olla Meistrite liiga võitja − see tähendab olla surematu.

Kuna telekanalite nõudmisel peab mäng toimuma Euroopa vaataja jaoks tavapärasel sissetöötatud ajal, algab matš kohaliku aja järgi alles hilisõhtul. Sellest hoolimata õhkab staadionimuru kuumusest, kui mängijad väljakule jooksevad. Neid on kokku 22 ja murule jõudes hakkavad nad kõik jalgu naljakalt kõrgele tõstma nagu kured, justkui ei suudaks spetsiaalselt nende jalgade jaoks disainitud putsad muru kuumust enam tagasi hoida.

Tegelikult püüavad mängijad lihaseid veel natuke elastsemaks muuta ning kuidagigi maandada pinget, mis kaasneb sellega, et seisad kümnete tuhandete inimeste ees, kes karjudes õpetavad sind õigesti mängima mängu, mille õppimisele oled sa pühendanud peaaegu kogu oma senise elu iga päev hommikust õhtuni. Ent ennekõike need kümned tuhanded anuvad ja paluvad sind. Nende palve on sedavõrd siiras, sedavõrd tungiv ja meeleheitlik, et nad suudavad seda väljendada vaid lühikeste madalate häälitsustega. Kord voolab üle staadioni ohe, siis karje, siis kõrgustesse tõusev ulg.

Matši algusest ei ole möödas veel paari minutitki, kui Liverpoolile lüüakse esimene värav. Lööjaks on kõige ebatõenäolisem mees väljakul − keskkaitsja Paolo Maldini, kes on karistuslöögi ajaks jooksnud vastase karistusalasse. Ta arvestab, et meeste vahele keerutatakse umbes kolme meetri kõrgusele tsenderdus, mille tabamiseks on vaja ilma hoota võimalikult kõrgele õhku hüpata, ning loodus annab siin eelise temasugustele pikkadele meestele, kes tavaliselt seisavad oma värava kaitsel, valmis tagasi tõrjuma iga vaenuliku rünnaku. Maldini on legend, võib-olla maailma kõigi aegade parim kaitsemängija, kes nullib vastaste võimalused rahulikult ja süsteemselt.

Maldini on oma tööd teinud juba aastakümneid, alati ühe klubi eest mängides, truu klubile, mille ridades mängis juba tema isa. See omadus on 2005. aastaks oma väärtust juba kaotama hakanud. Noored miljonärid vahetavad klubisid iga kahe-kolme hooaja tagant, otsides uusi väljakutseid, eriti aga uusi võitjaklubisid. Nad tahavad võita. Aga võita tahab ka Maldini.

Pall ei kerki peade kohale, vaid takerdub jalgadesse ja põrkab siis Maldini ette, kes lööb selle efektselt umbes 15 meetri kauguselt väravasse. Ta on nii üllatunud, et jookseb rõõmustades mööda väljakut ringi nagu jänes, tehes ebaloogilisi haake ja vaadates suurte silmadega otsa teda õnnitlema tormavatele meeskonnakaaslastele. Maldini ei ole harjunud skoorima, tal ei ole väljakujunenud rituaali väravate tähistamiseks, mida ründajatel on kümneid.

Mõni teeb pärast värava löömist liigutuse, nagu oleks just tulistanud püstolist. Teine hüppab harkisjalu möirgava publiku ette ja taob vastu rinda. Mõni näitab pöialdega oma mängijanumbrile, mõni teeb salto, mõni libistab end põlvedel nurgalipu juurde, mis on parim koht, kus juubeldavatele fännidele võimalikult lähedal olla. Maldini ei oska midagi teha. Meeskonnakaaslased halastavad ja tõmbavad ta murule maha.

Järgmise 40 minuti jooksul lüüakse Liverpoolile veel kaks väravat. Riietusruumi minnes ei usu keegi, et sellest oleks võimalik välja tulla. Mitte itaallaste vastu. Mitte AC Milani vastu. Mitte Maldini vastu. Ja ometi sünnib ime. Teisel poolajal väljakule joostes ei ole Liverpool alla andnud. See on selle klubi identiteet: nad ei anna alla. Nad on sitked, tahtejõulised ja võitlevad lõpuni, tuues väljakule natuke sellest proletaarsest vaimust, mis kunagi moodustas jalgpalli südamiku. «Oh my God,» mõtles Bobby Moore, kui hakkas 1966. aastal maailmameistriks tulles lähenema tribüünil kuningannale, kes kõiki mängijaid ükshaaval õnnitles.

Moore seisis paari meetri kaugusel ja silmitses kuninganna puhtaid riideid ja valgeid kindaid. «Ma olen ju nii räpane,» mõtles Moore ja vaatas ennast. Ta oli võidelnud peaaegu kaks tundi, libistanud end mööda poriseks joostud muda, tema põlvikud ja püksid nägid välja nagu lapsepõlves, kui ta kohe pärast kooli tänavale vutti mängima jooksis. Selline on ka Liverpool. Klubi, mis ei ole kunagi turult kokku ostnud esimese suurusjärgu miljonäre, vaid ehitanud ennast üles meeskonnavaimule, sitkusele ja armastusele mängu vastu. Nad ei ole ainuke ega viimane klubi, kes jalgpalli brändidžunglis püüab veel paljaste kätega endale mingit teed lahti raiuda, kuid nad on Liverpool. Ja mitte keegi teine ei ole kehastanud Liverpooli vaimu paremini kui Steven Gerrard.

54. minutil on Gerrard tunginud vastase karistusalasse ja ootab seal palli. Ta on väravast kaugel, rohkem kui kümme meetrit, kui vasaku ääre pealt suunatakse tema pea kohale pall. Tavaliselt ei lööda nii kaugelt peaga peale, kuid Gerrard hüppab. Ta teab, et on väravast liiga kaugel selleks, et jääda lootma oma jõule, ning annab suure hooga lähenevale pallile lihtsalt teise suuna. Pall ei kaota oluliselt kiirusest, kuid lendab nüüd uude kohta, millest tal teekonda alustades aimugi polnud. Kõik on jahmunud. Vastaste väravavaht ei jõua peaaegu reageeridagi, kui pall temast mööda võrku lendab.

Gerrard ei juubelda. Palju tööd on veel teha. Ta jookseb tagasi keskringi poole, et palli saaks võimalikult kiiresti uuesti mängu panna, ja seal, nende nappide meetrite jooksul pöördub ta oma fännide poole ning teeb kätega mitu korda alt üles liigutuse. Ta on nagu Mooses, kes käsib ookeanilainel kerkida − ja see laine kerkib. Gerrard näitab sõnatult, et võitlus on alles ees, kuid selleks on tal vaja fännide toetust − ja ta saab selle. You’ll never walk alone.

Kuue minuti jooksul lööb Liverpool veel kaks väravat. Mäng läheb lisaajale ja siis penaltitele. Liverpool võidab. Gerrard, kes on määratud viimaseks penaltilööjaks − see on koht, kuhu võetakse vaid kõige kindlamad, kõige külmema närviga lööjad −, ei pea lööki tegemagi, mängu saatus otsustatakse enne. Sünnib Istanbuli ime, üks kõige ilusamaid matše, mis kunagi peetud.

Viimase 12 aasta jooksul olen rasketel aegadel vaadanud sageli seda hetke, kui Gerrard oma fännide poole pöördub. Selles žestis on kõik olemas: usk, tahe, lootus, armastus. Kui ma Gerrardi elulooraamatu ostsin, avasin selle ootusega, et leian tema elu suurima triumfi. Kuid selle asemel kirjeldas Gerrard esimestel lehekülgedel oma elu suurimat läbikukkumist. Ta sõidab taksoga koju ja nutab. Mõned tunnid varem oli ta keskväljal libisenud, vastased olid saanud palli, löönud värava, ja Liverpool oli ilma jäänud Inglismaa meistritiitlist, mis oli neil juba peaaegu käes.

Gerrard oli terve elu selle tiitli nimel mänginud ja nüüd andis Moosese putsa järele, väike vastik millimeeter tõmbas hooga jooksva Gerrardi maha, ta jäi pikali nagu koolipoiss ning vaatas sealt, kuidas pall veeres tema juurest minema vastase jalale, kes sellega nende värava poole spurtis. Miski ei lohuta teda. Ta nutab autos. Meistrite liiga finaalist räägib ta alles 235. leheküljel. See on nii, nagu ei algaks piibel mitte maailma loomisega, vaid kirjeldusega sellest, kuidas Jumal limusiiniga mööda tänavaid veereb ja patuseid inimesi kirjeldab. Kõik, mille nimel ta on tööd teinud, on luhta läinud.

FC Liverpooli meeskond peale 2005. aasta Meistrite Liiga võitu. / Scanpix

Coutinho on jumal. Terve esimese poolaja tassib ta Liverpooli meeskonda oma seljal. On mängijaid, kes tunnevad ära hea olukorra. Nad näevad kedagi jooksmas ja suunavad tema poole täpse söödu. Nad näevad vastase silmadest, kuhu ta järgmisena keerab, ning viskuvad õigel hetkel tema jalgadesse, röövides palli. Jumalad on mängijad nagu Lionel Messi või Coutinho, kes mitte ei näe olukorda, vaid tekitavad eimillessegi millegi, pimedusse valguse, tühjusesse võimaluse. Nende sööt läheb sinna, kus mitte keegi seda oodata ei oska, kuid palli liikumist nähes jooksevad juba Emre Can või James Milner sinnapoole, mitte ei jää seisma ega käsi laiutama. Nad teavad, et Coutinho on jumal. Ja nad on jumala meeskonnakaaslased. See on usaldus. See on kaaslase tajumine. See ongi, jumal hoidku, Liverpool.

Coutinho tungib sisse peamiselt keskelt ja vasakult äärelt. Ta mängib lühikeste söötudega, terve Liverpool on sel hooajal nii mänginud, see annab mängule kiiruse, hoo, elegantsuse ja loovuse. Nad mängivad, nagu mängitakse malet: lühikeste söötude võrgustik, kus iga sööt ei valmista ette mitte järgmist, vaid juba ülejärgmist, ainult et malemängijaid ei ole mitte üks, vaid üksteist, ning nad kõik peavad mõtlema enam-vähem ühtmoodi.

Kui kaitsja alustab tagant sööduga, peab ta suutma ette näha juba võimalust, kuidas tema sööt lõpeb 30 sekundi ja veel 15 söödu pärast väravaga. Kõigile see stiil ei sobi. Crystal Palace, meie vastane, eelistab pikki sööte ette. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. See tundub ilmetu ja tuima jalgpallina, lasuna pimedusse lootusega, et midagi ehk juhtub. Midagi juhtubki, kuid midagi juhtub alati, kui pimedusse terve pidemetäis tühjendada. Ent milleks?

Siis tõmmatakse Coutinho maha. Ta asub palli taha, et lüüa karistuslööki. Vastastest ehitatakse tema ette inimmüür, seal on pikad mehed, säärased sobivad pikkade pallide ideoloogiaga, kuid Coutinho on rahulik. Rahvas häälitseb nagu suur loom, kes hakkab kohe poegima. Pall on valmis. Kõik on valmis. Kohtunik annab märku, et võib lüüa. Tunnen, et mu reied värisevad ja suu kuivab. On hetki, kus väravavõimalus on õhus, sa lihtsalt tajud seda. Ma võtan taskust telefoni, et hetke filmida, kuid mu käed värisevad liiga palju ja ma ei suuda kaamerat avada. Vaatan väljakule ja tunnen, kuidas ma naeratan, laialt, suurelt, nagu ei alluks see minu kontrollile.

Coutinho on välja valinud koha, kuhu lüüa, ja on juba pea langetanud, et palli poole jooksma hakata. Ja siis, sekundi murdosaks tundub, nagu vakataks kogu Anfield. 50 000 inimest ei ütle sõnagi, isegi ei hinga. Nad teavad, et nüüd kohe võib midagi juhtuda, ning nagu suure katastroofi korral või õnnehetke puhul, ei suudeta mitte midagi öelda.

Coutinho. / Scanpix

Heleroheline muruväljak helgib päikese käes, kui Coutinho jooksu alustab ja siis parema jalaga palli puudutab. See lendab kiirelt terava nurga alt üles, napilt üle õhku hüppavate pikkade meeste peade, ja hakkab nende taha jõudes kohe kiiresti nurka muutma, on juba vindi sisse võtnud ning keerab ennast väljapoole, kerides end siis kiirelt ja halastamatult vastaste värava paremasse ülanurka. Möire, mis minu ümber kaigub, on nagu puurist vabastatud lõvi karje. Ma kargan püsti ja hüppan ringi ega mäleta mitte midagi. Kas selliste hetkede nimel tasub elada? Sellised hetked ongi elu.

Ja siis hakkab maagia tasapisi kaduma. Esimesed pool tundi on Liverpool ületamatu. Vastastel ei juhtu midagi, nad jõuavad üle keskjoone vaid paar korda. Liverpooli vasakkaitsja James Milner, legendaarne härjakaelaga mees, kes meenutab pigem äärelinna lihunikku, raiumas tuima järjekindlusega kontide küljest verist liha, on juba täiskohaga vastaste poolele kolinud ning enamik rünnakuid ehitatakse üles just tema abil. Korra teeb ta liigutuse, nagu hakkaks pikka söötu andma, Crystal Palace’i kaitsja hüppab juba õhku, jõudmata märgata, kuidas elegantne maadligi sööt, säärane, millega lapsed alustavad palli veeretamist teise inimese poole, tema jalge alt mööda helerohelist muru edasi veereb. Tekib võimalus värav lüüa, kuid ei lööda. Vaatan Jürgen Kloppi, Liverpooli treenerit. Ta on rahulik. Eesootav katastroof ei ole ennast talle veel ilmutanud.

Treenereid on igasuguseid. Ja siis on Jürgen Klopp. Mida kauem mäng kestab, seda rohkem ma teda vaatan. Crystal Palace’i peatreener saabus väljakule nagu bojaar, pikk puhvis jope allapoole põlvi ulatumas, vanem mees, kes karjub kohtunike nagu koerte peale. Klopp on pigem kekaõps. Tal on jalas dressid ja alati värvilised tossud, täna miskipärast roosad. Ma vaatan, kuidas roosad tossud Anfieldi templis ringi kõnnivad, vabalt, loomulikult, elegantselt.

Klopp seisab enne mängu algust keskringis, käed taskus nagu alati, jalad veidi harkis, ja jälgib oma šikkide prillide tagant vastasmeeskonna harjutuskorda. Klopp on karismaatiline mees, fännid jumaldavad teda, tema pilte on staadionil rohkem kui mõne mängija omi. Sakslane on toonud Liverpooli tagasi Liverpooli vaimu: jalgpall on tema jaoks mäng, mille eesmärk ei ole mitte võit, vaid lihtsa inimese hinge kosutav argine luule.

See, kui palju ruumi jätab ta palliga võlumiseks Firminole ja Coutinhole, Bobbyle ja Philile, nagu fännid neid hüüavad, on silmatorkav. Tegelikult annab Klopp ruumi kogu meeskonnale. Võtke, siin on Anfield, mängige, aga mängige loovalt. Ta ei ole nagu Jose Mourinho, kes kehtestab oma autoriteeti ülbuse ja distsipliiniga ning siis mängu tasapisi välja suretab, käskides hoida liinid paigas ning mitte võtta liigseid riske. Ta võidab, aga on see tegelikult võit? Kas vastase tapmine tema näljutamise ja kurnamisega on triumf või lihtsalt masinlik järjekindlus? Ka Klopp ei ole pehme mees. Ühe staarmängija viskas ta meeskonnast välja, kuid fännid said temast aru: see mees oli ise liiga ülbe, liiga pretensioonikas. Ta ei olnud Liverpooli mees.

Vahetan sõnumeid kodumaale jäänud näitlejate ja lavastajatega, kes jälgivad mängu udusest teleülekandest. Me oleme vihased. Me oleme raevus. Meie sõnumid on täis solvanguid ja tapmisähvardusi. Me armastame inimkonda liiga palju, et lubada sel näha nii halba mängu. Maagia on mängust kadunud ja sellest saadakse isegi ekraani taga aru. Üks pikk sööt Liverpooli kaitseliini taha tekitab Kristallpalee meeskonnale esimese võimaluse ja see kasutatakse kohe ära.

Eelmisel aastal veel Liverpooli eest mänginud mees lööb värava ja ma tunnen, kuidas mu kurgust tõuseb oie. 50 000 inimest oigab koos minuga, lühikese jämeda kurguhäälega, mis kõlab, nagu suruksime ühiselt kõhuõõnest välja oma pimesoole. Meil on valus. Aga me ei saa midagi teha. Ma vaatan Kloppi poole, nagu vaadatakse kukkuvas lennukis piloodi poole: me saame kõik aru, et jama on majas, aga me ei saa aru, kust see tuleb, kui tõsine see on ja mida teha annab.

Jürgen Klopp. / Scanpix

Klopp on rahulik. Ta lööb pettunult vastu põlvi, kui meile värav lüüakse, kuid ei sõima kedagi. Ta jälgib meeskonda rahulikult, nagu jälgib kekaõps tunnis ringi jooksvaid poisse – isalikult, soojalt, sõbralikult, kuid nõudlikult. Kui keegi väljaku teises otsas molutama jääb, karjub Klopp talle täiest kõrist, mida teha, haarates sealjuures kahe käega oma tagumikust, mis annab sõnadele juurde kiirust ja energiat. Kuid tal on veel lugematul hulgal ilmeid ja kehastumisi. Kui Leiva üle lööb, laseb ta käed kõrvale rippu ja pea alla ning näeb välja nagu märjaks saanud öökull. Firmino kavala läbisöödu peale tõstab ta kiirelt käed oma põskede juurde ja ajab silmad suureks nagu kummitust näinud koduperenaine. See ta on − Klopp.

Mängijad liigutavad palli. Coutinho keerab ümber telje, Firmino küsib ise palli, kuid midagi on tõsiselt lahti. Can on takerdunud vastase liinidesse, Origi on Liverpooli stiili jaoks selgelt liiga aeglane, Leiva kaotab järjest peapalle ning hirmu saabudes väldib riskantseid sööte. Ja siis on veel Lovren.

«Õudne vaadata nurgalööke, iga kord nagu penalti,» saan sõnumi. Nii lähebki. Lovren on keskkaitsja ja keskkaitsjad on ühed mu lemmikud. Nad on enamasti vaiksed ja tõsised pikad mehed, kellel on elus ainult üks ülesanne: hoida vastased eemal. Maldini oli keskkaitsja. Sergio Ramos on keskkaitsja. Üleni täis tätoveeritud, peaaegu igas teises mängus vastase jalgadesse hüppav ja selle eest punase kaardi teeniv pereisa, kes võitleb nagu loom.

Lovren on samuti loom. Suur aeglane kilokaloreid täis laiskloom, kellel puudub jalgpalluri kõige olulisem tunnus: visioon. Kui ta palli saab, hakkab ta kohe käsi laiutama, sest ei oska sellega enam midagi teha. Vastaste rünnaku saabudes langeb ta alati millisekundiks stuuporisse, isegi mina näen tema ette keeranud silmavalgeid, mis ei näe hetkeks mitte midagi, ning kui teised keskkaitsjad instinktide ajel vastast juba taklaksid, hakkab Lovren alles hommikust muna praadima.

Kristallpalee mehed annavad ette veel ühe pika söödu, Klopp on nende eest oma meeskonda hoiatanud, kuid Lovren oli suutnud samal hommikul mõlemad kõrvad ära magada. Võimalus, et vastasmeeskonnad ründavad, tuleb talle täieliku ootamatusena. Ta jookseb pikkade käte lõnkudes vastase poole, tema pea kõigub nõutult paremalt vasakule, ta libistab ennast tagumikule ja siis piki muru palli poole, ta on kunagi kauges lapsepõlves telekast näinud, et jalgpallurid nii teevad, ning kuigi Lovreni tagumik on tema kõige mõtlevam kehaosa, libistab ta peremehe halastamatult väljakult minema hetkel, mil pall neist juba ammu möödas on.

Nõutult jõuab Lovren Anfieldi piiridest välja, jättes maha väikese musta juti. Universum oleks parem paik, kui Lovren sama hooga aatomite põrgatisse libiseks. Nüri pilguga jälgib ta, kuidas tema kaotatud palli tõttu tuleb nurgalöök. Ta longib tagasi kaitsealasse, laiutades tee peal mõned korrad käsi, kuigi tal pole isegi palli. Nurgalöök. Pall põrkab Lovreni ette puusa kõrgusele. Isegi pall teab, mis peaks järgnema, ta jääb alistunult hetkeks õhku rippuma ja lööki ootama, kuid Lovreni tagumik keeldub mõtlemast. Vastaste pikim mängija laskub põlvili ja lööb peaga tugevalt vastu palli. See lendab Lovrenist vaikse vilinaga mööda võrku. Kristallpalee on läinud juhtima. Klopp vaatab, käed taskus, kuidas tema klassi poisid on ühiselt ja täie hooga vastu kitse jooksnud.

Viimased kuus minutit. Keegi ei istu. Korraga on ka fännid uuesti ärganud ning proovivad lühikeste ulgumiste, haugatuste ja karjetega minema ajada seda halli udu ja kellegi poolt ära neetud millimeetreid, mis viimased tund aega on Anfieldi enda käes hoidnud. 50 000 inimese ohked on lühikesed. Coutinho on taas varjust tõusnud, Can liigub ülespoole, Klopp jätab keskkaitsesse alles vaid väljaku lühima mängija Leiva ning pikk hirve meenutav Matip tõuseb piki äärt üles.

Firmino paneb jala palli peale, puudutab seda siis õrnalt vasakult ja seejärel paremalt poolt, pall alistub ja kuulab tema sõna, Firmino tõstab ta nõtkelt üle kaitsja jala ja liigub meetri võrra edasi, et siis poole hoo pealt uuesti suunda vahetada. Midagi on selles kõiges messilikku. Messi on see, kes oma väikese kidura kehaga tõi tagasi usu, et järjest atleetlikumaks muutuvas jalgpallis, kus mängud hakkasid üha enam meenutama tankide tungimist läbi karikakravälu, on võluritel oma roll.

Väljak pole Messi jaoks mitte lahinguväli, vaid koht, kus on võimalik maagiat teha. See, kuidas ta palli puudutab, pole sõjakas, vaid erootiline. Ta hellitab oma vasaku jalaga palli igast küljest, silitab ja paitab teda, pall naudib Messi jala küljes mängu sama palju kui mängija ise, ta kerkib ja langeb vastavalt Messi tahtele ning on valmis temaga kaasa minema ükskõik kui pikkadele triblingutele. Kui maailmas on veel olemas tõelist armastust, siis on see Messi ja palli vahel, kes on loodud ainult teineteise jaoks.

Firminos on midagi sarnast, kuni tuleb kaitsja ja palli tuima jalahoobiga kaugele eemale lööb. 50 000 inimest ohkavad. Siis tekib veel üks võimalus ja me kõik tõmbame korraga õhku sisse, mis tekitab heli, nagu oleks hiigelsuur kotkas vastu akent lennanud. Me ohime, ägame, karjume ja vaatame ühte väikesesse punkti helerohelisel Anfieldil, kus umbes 400 grammi kaaluv 12 viisnurkse ja 20 kuusnurkse pisikese nahatükiga kaetud pall veereb halastamatult valesse kohta. Minu kõrval kõnnib mööda treppi üles kõveraks vajunud umbes 90-aastane naine. Tema kepp toksab vastu betoonist astmeid nii kõvasti, et seda on kosta isegi üle 50 000 inimese karjumise. Ta ei vaata tagasi. Ta ei looda enam.

Lõpuvile.

Hinges valitseva tühjuse kirjeldamiseks puuduvad sõnad.

***

Autor tänab matšipiletite eest Jaak Printsi ja Ragnar Klavanit.

Tagasi üles