Sirpa Kähkönen lammutab vaikust, raamat raamatu järel

Sirpa Kähkönen 2010. aastal. Foto: Anneli Sara / Wikipedia

Tänavuse festivali HeadRead külaline, mitu ajalooainelist romaani avaldanud soome kirjanik Sirpa Kähkönen vastab Kätlin Kaldmaa küsimustele.

Olete pärit Kuopiost. Rääkige palun natuke oma taustast.

Kuopio on linn Savo maakonnas, järvede Soome idaosas. Savolaste mentaliteeti on suuresti mõjutanud asjaolu, et järv on olnud tee suurde maailma – talviti käidi üle jää ree ja suuskadega, suviti laevade ja paatidega. Kui Saimaa kanal avati, öeldi, et nüüd avati tee Iisalmist Indiasse. 1920. aastatel ilmunud Soome reisijuhis öeldi, et savo inimesed on Soome ainus hõim, kes mõistab small talk’i ja kellele meeldib ka võõrastega juttu rääkida. Savolaste jaoks on auasi iga päev maailma kirjeldamiseks üks uus sõna välja mõelda. Sellises keskkonnas veetsin oma lapsepõlve ja nooruse. Mul oli vanaisa, kes jutustas kõiksugu lugusid.

Kuidas sai teist kirjanik?

Olen pärinud vanaisa lugude jutustamise ande. Sellele lisaks olen kaasa saanud vanaemade vaikse oleku ja leina ning vanemate kannatused. Teine maailmasõda on teinud haiget niihästi mu isa kui ka ema lapsepõlveperele. Minu lapsepõlve varjutas see, et mulle armsad inimesed olid katki ja neil oli palju muresid, nii et otsisin lohutust ja varjupaika kirjandusest. Kuna ma tean, kui suur osa on kunstil inimese elus, tahan isegi kirjutada.

Teie suurim kirjatöö on olnud Kuopio romaanide sari. Seni on ilmunud seitse raamatut. Kas see sari räägib ühe pere loost?

Sarja eri osad on omavahel ühenduses ja seal on samu tegelasi. Iga osa toob juurde uusi tegelasi. Iseäranis märkimisväärne on see, et sari annab pildi erinevate ühiskonnakihtide elust kriisiaegadel. Käsitlen sündmusi väikelinnas moel, mis annab neile üleeuroopalise mõõtme. Sõda ja kriiside katsumusi kujutatakse sarjas samamoodi nagu 21. sajandi alguses alguse saanud uut moodi sõjaajaloos, kus kujutatakse just nimelt tsiviilelanike kogemusi sõjas ja küsitakse, mis tunne on olla keset sõda. Kannan ilukirjanduses sedasama traditsiooni, mida Soome ajaloouurimuses esindab näiteks Ville Kivimäe teos «Murdunud meeled», mis kujutab sõjas vaimselt vapustada saanud meeste kohtlemist.

Lugesin hiljuti läbi Kuopio-sarja viimase romaani «Tankide suvi». See räägib aastast 1968. Vaatlete selles romaanis ajalugu väikese inimese vaatepunktist, niihästi lapse kui ka täiesti tavalise inimese omast. Miks see teile oluline on?

Lapse vaatepunkt on mulle tähtis, sest me kõik oleme inimesed. Läbi inimkonna ajaloo on kõige enam hüljatud ja kõrvale heidetud just nimelt väikesed tüdrukud. Imetlen väga Astrid Lindgreni oskust lapsi kujutada ning tahaksin olla niisama suur ja suveräänne laste kirjeldaja. Ka Viivi Luige «Seitsmes rahukevad» on suurepärane romaan, mis vaatab maailma lapse silmade kaudu. Me kõik oleme olnud lapsed ning laste puhul on kõige olulisem täielik ausus ja selge pilk. Me kõik mäletame, kuidas me lastena täiskasvanute saladustest aru saime, ehkki nad ei tahtnud neid meile paljastada.

Kujutate oma raamatutes töölisi, lapsi, teenijaid ja rikkaid, nõnda jääb mulje, et teate kõigist kõike. Kui palju peate oma raamatute jaoks tegema tausta-uuringuid?

Väga palju. Ajastu õhkkond sünnib sellest, et kirjanik tunneb tausta hästi ja oskab end kirjeldatud aega elama kujutleda. Kõige keerulisem ajaloolise ilukirjanduse puhul on just see, kuidas leida värav sellesse õigesse hetke. Kui see on leitud, on kõik lihtne. Imetlen väga Jaan Krossi, kes on Eesti mineviku elama pannud.

Kujutate oma raamatute tegelasi nii inimlikult ja hoolitsevalt, et mulle tundub, et armastate oma tegelasi. On see nii?

Kujutan iga tegelast armastusega, isegi siis, kui nad on keerulised või isegi ebameeldivad. See on minu jaoks oluline.

«Graniitmehes» kujutate 1920. aastate Peterburi ja ideaalide nimel Soomest lahkunud inimesi. Mis pani teid sellist teemat valima?

Valisin selle teema, sest minu enda perekonnas on inimesi, kes seda tegid. Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur aade lükkab kõrvale väikese elu ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult ideele pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur utoopia neelab kõik ja argipäev jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma raamatutes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja saatuse kaudu, kommunismi ja natsionaalsotsialismi ja sügavate usule põhjendumise kaudu. Kui tuleviku hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.

Kuidas te end sellesse ajaloo hetke nii hästi sisse oskasite kirjutada?

Tegin intensiivset uurimistööd ja valmistusin selle raamatu kirjutamiseks kümme aastat. Kaasa aitas ka vene ilukirjandus, mida ma hästi tunnen. Lisaks sellele olen raamatu jaoks taustauuringut tehes nädalate kaupa mööda Peterburi tänavaid käinud. Selle eest suur tänu Peterburi Soome-majale, kus on kirjanike töötoad.

Lisaks vabatahtlikule emigratsioonile ja uue ühiskonna ülesehitamisele on selles romaanis tähtis roll perekonnal ja lastel. Toote Peterburi tänavalapsed lugejale väga lähedale.

Tänavalapsed olid revolutsioonijärgne nähtus, millest kirjutasid kõik, niihästi Nõukogude Liidu enda ajakirjanikud ja teoreetikud, teiste hulgas ka Nadežda Krupskaja, kui ka kõik riigis viibinud ajakirjanikud, kirjanikud ja ajaloolased. See oli revolutsiooni, sõjakommunismi ning ebakindlate ja vägivaldsete olude kaasnähtus. Tänavalapsi oli palju, nad käisid suurte kampadena ühest linnast teise. Selle kohta on tehtud ka akadeemilisi uurimistöid. Olen seda teemat põhjalikult uurinud, kirjutasin sellest, kuna minu arvates selgitab see, kuidas noor Nõukogude riik lõi tugeva suhte noorsooga, kelle lapsepõlve revolutsioon ära rikkus. Nende laste ja noorte jaoks sai riigist, mis nad kasvatada võttis, ema ja isa. See aitab ka aru saada, kuidas neid lapsi viha õhutades niinimetatud rahvavaenlaste vastu üles andis ässitada.

Te astute tihti välja vaikuse vastu ja rääkimise poolt. Miks on see teie jaoks nii tähtis?

On põlvkondi, kel ei ole olnud võimalik oma kogemusest rääkida. Kogetu sõnadesse valamine võib olla kas liiga raske või ohtlik. Siis saab sõnadest plahvatusohtlik aines, laava, mis koguneb vaikuse sisse. See läheb päranduseks järgmistele põlvkondadele, kes peavad siis ise sõnad leidma, küsima, mis juhtus, proovima neid kannatusi kuidagi käsitleda ja seeläbi laava kõrvetust minimeerida. Leinama saab hakata alles siis, kui viha ja vaikuse põhjused on välja selgitatud. Lein võimaldab elada ka väga raskete asjadega.