:format(webp)/nginx/o/2017/05/31/6730303t1h7f58.jpg)
Valusalt liiga vara on lahkunud Anna-Stina Treumund, radikaalne kunstnik, kelle isik ja looming tõid kokku feministlikult mõtlevad aktivistid ja akadeemikud, seksuaalvähemusgrupid ja kunstnikud. Anna-Stina Treumund oli kunstis ja elus resoluutselt aus, ta oli uhke, et oli sündinud naisena, ja suutis ka teisi selle üle uhkust tundma panna. Anna-Stina Treumundist kujunes legend, kes ei leppinud kunstis ega elus ebaõigluse, rumaluse, hoolimatuse ega homofoobiaga.
Anna-Stina Treumund sai esimese kunstihariduse Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, kus õppis 2003–2007 fotograafiat. Õpinguid jätkas ta Eesti Kunstiakadeemias, kus kaitses 2010. aastal fotograafias magistrikraadi. 2012. aastal jätkusid tema õpingud soouuringute alal Rootsis Linköpingu ülikoolis ja kunstiakadeemia loomingulises doktorantuuris. Ta täiendas ennast Vilniuse kunstiakadeemia foto- ja meediaosakonnas ja Viini kunstiakadeemias professor Marina Gržinići juures.
Anna-Stina Treumund oli pühendunud naiste, iseäranis lesbiliste naiste ajalukku jäädvustamisele, olgu siis kirjanduses, kunstis, filmis või teistes kultuurimeediumides. Tal oli mahukas feministliku ja lesbilise kirjanduse raamatukogu, mida ta lahkelt teistega jagas, millest kasvas välja lugemisgrupp «Virginia Woolf sind ei karda» ja praegu suureks kasvanud samanimeline Facebooki grupp. Anna-Stina Treumund pidas salongi, kuhu olid oodatud kõik lesbilised naised ja feministid ning nõnda jääb ta neid alatiseks ühendama. Anna-Stina oli alati valmis julgustama naisi ennast leidma või ennast elus rasketel hetkedel paremini tundma. Lisaks ühendas ta kogukondi, vedades aastaid naistekultuuri festivali «LadyFest Tallinn» ja DIY guerrilla-projekti «Queer kleepekavihik» (2011).
Juba esimestest näitustest peale käsitles Anna-Stina Treumund oma loomingus lähisuhteid. 2010. aastal oli tema esimene suurem isikunäitus «Sina, mina ja kõik, keda ma ei tea» Tallinna Kunstihoone galeriis, kus ta avalikult määratles ennast lesbikunstnikuna. Pärast seda oli Treumundil peaaegu igal aastal isikunäitus, kus ta tegeles lesbilise identiteediga. Eraldi väärivad esiletõstmist lüüriline fotoseeria «Naine Marju Mutsu joonistuste nurgas» (2010) ja arhiiviuurimuslik projekt «Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred». Näitusega «Hea küll siis, Jane, kutsuge kogu oma fantaasia appi ja kujutlege, et te pole enam hästikasvatatud ja tagasihoidlik tütarlaps, vaid ohjeldamatu noormees, kellele juba lapseeast peale vaba voli on antud» (2013) andis Anna-Stina Treumund tuntud muinasjuttudele lesbilise naise perspektiivi: Robin Hood oli poisilik naine ja mõni tüdruk unistas, mis tunne oleks suudelda Arabellat.
2016. aasta lõpus avati Tartu Kunstimuuseumis kunstniku suur isikunäitus «M-i märg unenägu», millega kaasnes ülevaatekataloog. Kui varem oli Anna-Stina Treumund eksponeerinud peamiselt fotot, installatsiooni ja videot, siis seal olid väljas maalid ja skulptuur. Ka selle väljapanekuga näitas ta bravuurikalt ja vaimukalt keskmist näppu nii-öelda poisteklubidele, kes siiani naiste seksuaalsust määratlema kipuvad.
Anna-Stina Treumundi lahkumine on valus kaotus, aga elav mälestus temast jääb meist paljusid ühendama aastakümneteks.
Ärasaatmine on laupäeval, 3. juunil kell 10.30 Pärnamäe krematooriumis.
Eesti Kunstnike Liit
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kultuuriministeerium
Eesti Fotokunstnike Ühendus
Tartu Kunstimuuseum
Eesti Kunstimuuseum