/nginx/o/2017/06/01/6733159t1hfde0.jpg)
Muusikamees Leslie Laasner ( HU?, Leslie Da Bass, Borax) avab oma teise maalinäituse, mis on ühtlasi tema esimene galeriinäitus. Teeb ta seda koos autodisaineri Björn Koobiga, kes on varem galeriis näitust teinud. Näitus kannab mitmetimõistetavat pealkirja «Sisemine põlemine» ja avatakse see Vaal Galeriis 2. Juunil kell 20. Avatuks jääb see 7. Juulini. Uurisime lähemalt.
Su esimene maalinäitus toimus kodus, miks nüüd galeriis teed?
Tuli selline pakkumine galerii poolt. Et teha koos Björn Koopiga. Leslie ja Björn kenad Eesti nimed, nagu mingi Rootsi poistebänd. Me oleme mõlemad padu petrolheadid, suht rahvusvahelise leveliga, mina palju sõitnud Euroopas, teedel, ringrajal- mult selline kasutaja vaade. Björn autodisainerina ka paljunäinud. Disaini suunalt, funktsionaalsus, inseneri mõtlemine.
Me oleme üsna vastandlikud. Björn töötab palju autodisaini teibiga, sirge joonega, briifile toetudes. On arhitektooniline. Mina seevastu emotsionaalsem, kaootilisem, eklektilisem. Mulle mõte meeldis, et mis sellest kokku võib tulla. Kodus jõuan ka veel näituseid teha. Päris huvitav, kui päevaga 200 inimest läbi käib. Sügiseks on valmis ka esimene portreenäitus, sellele veel otsin kohta, kus ette kannan.
/nginx/o/2017/06/01/6733169t1hf65b.jpg)
Sa maali õppinud minu teada ei ole, miks maalid, mida see sulle annab?
Kunstikoolides olen hänginud aastaid ja maali otseselt jah õppinud ei ole. Loomulikult olid maalitunnid kõigi erialade juures, aga asi piirdus pigem natüürmortide akvarellimisega, mis õppimiseks hea, aga väga loomingulist vaimustust ei tekitanud.
Mind on õlimaal alati köitnud. Nüüd on huvitav ise otsas õppima hakata. Nagu kooli pikendus. Jubedam soov oli ka kogu see koolindus unustada, pole kunstiga tegelenud aastakümneid. Nüüd hea värske tunne. Maalimine annab mulle võimaluse vahepeal muusika juurest ära tulla, kuigi praegu teen uut albumit ja maalin vaheldumisi. Annab ühe väljundi juurde. Ja muidugi õlimaali lõhn, see on the best.
/nginx/o/2017/06/01/6733173t1h82af.jpg)
Kes su lemmikud on maalikunstis või kunstis üldse?
Olen suht fanaatiline prantsuse impressionistide austaja, meeldib ka stalinistlik impressionism käekirjalt. Ikka Pallas ka ja blaa-blaa-blaa. Ma olen oma loomult impressionist vist. Kõik käib tunde pealt. Minujaoks on maalimine selline mõnus vana analoog tegevus. Mingite suurte sotsiaalsete sõnumiteni vms., pole plaanis lähiajal minna.
Võiks öelda, et tööd on senini otsivad ja isegi illustratsioonilikud. Ma olen tõesti nagu koolis, kõik on uus ja alles avastan, et mis siit nüüd tulla võiks. Lihtsalt õpetajat pole kõrval ja ei pea mingi hinde nimel pungestama. Moodsat head maalikunsti on nii palju, et see küündib varsti muusika ületootmise parameetriteni. Ainuüksi Eestiski on jubedamalt head kraami. Laurentsius ja Maarit Murka alati meeldinud näiteks.