Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Suveteater: igatsus rituaalse ruumi järele?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Eelmise suve üks parimaid suveteatri lavastusi - Ugala «Kõrboja perenaine» (lavastaja Vallo Kirs). | FOTO: Ugala teater.

Suvi, kuigi jahe, on jälle käes! Seda näeb muuhulgas sellest, et linnaruumi on ilmunud suvelavastuste plakatid. Aga mitte ainult. Neid jagub ka lehesabadesse ja bussipeatustesse, igale poole. Eesti suveteater on kõikjal, ta väljub teatrimajadest ja täidab maa. Ja teatrisõbrad teevad suveplaane, sest puhkus on lühike ja nädalavahetusi näpuotsatäis. Peab jõudma. Kuis muidu saaksime aasta lõpus jälle rõõmustada, et miljon teatrikülastust tuli kuhjaga täis!

Kutsusin vestlusringi kaks teatrikriitikut – Valle-Sten Maiste Sirbist ja Alvar Loogi Postimehest – et suveteatri fenomeni üle koos mõtiskleda.

Kasterpalu: Vaatame kõigepealt meie suveteatri ajalugu: Emajõe Suveteater, esimene ainult suvel mängiv professionaalne teater Eestis, nagu selle isa Andres Dvinjaninov oma lapsukest õigusega nimetas, tegi 1997. aastal Tartus Toomemäel «Robin Hoodi». Samal aastal äratas Ugala Andres Noormetsa «Tõe ja õigusega» vahepealsest varjusurmast üles Vargamäe. Saueaugu teatritalu alustas 2001. aastal ja «Külmetava kunstniku portree» oli 2004. aastal esimeseks lavastuseks Viinistul. Milline suvetükk teil esimesena meelde tuleb?

Loog: Margus, sinu esitatud ajalooandmed riivavad minu kolkapatriootlikku hinge. Viljandist pärit teatrisõbra ja Ugala endise lavamehena pean vajalikuks märkida, et kuulun nende inimeste hulka, kes loevad Eesti professionaalse vabaõhuteatri alguseks 1920. aastat, kui Ugala etendas Viljandi lossimägedes Oscar Wildeʼi näidendit «Salome». Võtke või jätke!

Kasterpalu: No muidugi on vabas õhus ja suvekuudel varemgi Eestis teatrit tehtud, aga uutel aegadel lõpetasid riigiteatrid kenasti ikkagi suvehakul oma tegevuse ära ja alustasid siis, kui lapsed olid kooli läinud.

Maiste: Ma mäletan et riigiteatrid siiski tegid ka pärast taasiseseisvumist suvekuudel eriprojekte juba enne 1997. aastat. Mulle väga meeldis näiteks 1996. aasta suvel Evald Hermaküla lavastatud Samuel Becketti ja Mironu Betsuyaku «Lõppmäng» / «Krahv Dracula sügis» draamateatri väikeses saalis, mida mängiti öötundidel. Suvised lavastused võeti publiku poolt kenasti vastu ja ühel hetkel tekkis suveteatriplahvatus ja meeletu uute huvitavate mängupaikade avastamise tung, nii et täna võib huviline suvel pea ülepäeviti uut lavastust vaadata.

Kasterpalu: Ainult meelelahutuslikku ei tähenda suveteater kohe kindlasti enam ammu.

Maiste: Eks see hakkas üsna kohe liikuma kahes suunas – ühelt poolt selline n-ö muusikaliatmosfääri otsimine ja muusikalipubliku hõlvamine suurte vaatemängudega, teiselt poolt hakati otsima kohavaimu ja tegema väikeseid kammertükke. Ammu pole enam midagi erilist selles, kui mõni suveks moodustunud trupp pakub vaatajaile postdramaatilist avangardi ja üldse on suveteatri pilt mitmekesine, nagu Eesti teatripilt üldse, ehkki domineerima kipub siiski väikekodanlikku laadi meelelahutus. Kahjuks.

Kasterpalu: Eks see ole vana vaidlus, et mis see suveteater siis ikka on. Kas see, kui Pärnu teater mängib statsionaaris suvekuudel oma tavarepertuaari või kui Ugala toob juuni alul oma uuel laval välja «Gogoli disko» ja see jääb tõenäoliselt repertuaari ka sügisel…

Maiste: Jah, ega väga selget piiri ei ole ja mõnigi suveprojekt ei pruugi repertuaariteatrite talvisesse mängukavva kuuluvatest lavastustest kuigivõrd erineda. Siiski toovad suveprojektid küllap provintsiteatritesse tavapärasest enam kaugemat publikut ja ning teatrites ikka pingutatakse selle nimel, et suveprojektid oleksid vähe suurejoonelisemad või miskit pidi erilised.

Loog: Eks suveteatri fenomeni taga ole tegijate poolelt ilmselt eelkõige lootus jõuda seeläbi pisut teistsuguse – ja ehk ka tavapärasest koguni laiema – auditooriumini. Samuti püüd rikastada repertuaari ja valitsevat lavastuskeelt selliste töödega, mis vajavad mastaapseid dekoratsioone või autentset ajaloolist ja/või looduslikku keskkonda. Suveteatri puhul on kindlasti määrav ka turismiaspekt – püüd müüa teatrit eksootiliste ja ajalooliste paikade abil, tuua teater oma traditsioonilisest ja akadeemilisest keskkonnast välja. Teisalt töötab see toote ja pakendi vahekord ka ümberpööratud suhtes. Ja seda neil kordadel, kui tegijad püüavad anda teatud paigale teatri kaudu lisaväärtust.

Valle-Sten Maiste, Margus Kasterpalu ja Alvar Loog. Foto Tairo Lutter

Maiste: Mind hämmastab Eesti teatripubliku ostujõud. Eks meie suvi on nii lühike, et kõik katsuvad viimast võtta ajast, kui end õhukeses lühikeses kleidis näidata saab. Teatrilahmaks muudkui kasvab ja publiku arv lööb rekordeid, ehkki suveteatri piletid on muidu ka kallitest teatripiletitest veelgi kallimad. Aga mul on tunne, et need piletiostjad on siiski ainult üks väike osa meie kaasmaalastest ja teater peaks püüdlema suurema egalitaarsuse poole. Üks tee on kindlasti piletihindu odavamaks lasta. Teatri kõigile kaasmaalastele kättesaadavana hoidmise üritus on Jaak Allikul ja teistel tublidel kultuuriarendajatest sotsidel jm poliitikutel üsna meelest läinud. Kunagi veel räägiti vajadusest hoida piletihind mingil tasemel...

Loog: Suveteater on juba omaette fenomen, meie suve lahutamatu osa. Samas oleks huvitav teada, kas või kuivõrd kattub suveteatri püsipublik selle seltskonnaga, kes käib regulaarselt teatris ka talvel. Et seda teada saada, peaks hakkama teatrikülastajaid kiibistama. Mul on millegipärast tunne, et suur osa suveteatri lavastuste auditooriumist on inimesed, kes muidu teatris eriti ei käi.

Kasterpalu: Teatriagentuur teeb ju korralikku teatristatistikat, sealt saab kindlasti laias laastus vaadata, kui suur osa sellest pealt miljonist teatrikülastuselt tehakse suvel ja kui palju hooaja jooksul. Aga nagu «Gogoli disko» puhul jutuks tuli, see joone tõmbamine on ikka kaunis meelevaldne.

Maiste: Eks väikekodanlased liiguvad suvel meelsamini pealinnast väljaspoole, ent üldiselt nõuab suveteater ikka kena autot, mille kõrvale poleks kaaskülastajatel häbi oma Audit  parkida, ning on talvisest teatrikülastusest igapidi kulukam.

Kasterpalu: Muidugi, kui juba tulla vastremonditud Ugalat vaatama, siis pigem suvel, kui enne teatrit saab veel lossimägedes jalutada või osaleda hansapäevadel nagu «Gogoli» esika puhul. Mitu kärbest ühe hoobiga. Aga tuleme tagasi suurima suveteatrielamuse juurde. Ma võin teha algust. 2008. aastal oli Vargamäel teatrimaraton, kus kogu «Tõde ja õigus» ööpäevaga ette kanti. See ei olnud ainult mastaap, sellest tegijate eneseületusest – mängida Karinit ja Indrekut jahedas udus kell viis hommikul ärkava looduse häältega võidu ja mitte alla jäädes – ja publiku viimase piiri peale jõudnud vastuvõtuvõime ja kohavaimu kohtumisest sündis tõesti midagi erakordset. Vargamäe on vist üldse paik, mis kõnetab nii tegijaid kui ka vaatajaid n-ö kindla peale. Seal on sündinud nii enne kui ka pärast ilusaid asju. Andres Nooremetsa «Tõde ja õigus I» ja «Juudit»; Urmas Lennuki erinevad lähenemised «Kõrboja perenaiseni» välja.

Loog: See «Tõe ja õiguse» maraton on minu jaoks eestlaste (suve)teatriarmastuse kõige suurem ning ühtlasi kõige jaburam näide. Ma ei suuda siiani lõpuni uskuda, et midagi nii absurdset tõesti ära tehti. Siin on kunsti müüdud mitte läbi glamuuri või turismi, vaid osalusspordi. Teatrikülastus kui Erna retk! Kannatuste konverteerimine elamusteks, kultuuritarbimise muutmine kestvusspordiks. Võidavad kõik need, kes selle ööpäeva järel veel elus ja selge mõistuse juures! Vabandage väga, aga mida on sellel kõigel pistmist kunstiga?

Maiste: Mind kõige enam kõnetanud suvelavastused on Priit Pedajase lavastatud Brian Frieli «Aristokraadid» ja «Kodukoht» Keila-Joa toona veel lagunenud mõisas, mis tänaseks kenasti korda on tehtud. Need olid lavastused, mis mitte ainult ei toetunud mängupaiga atmosfäärile, vaid tegelesid kohavaimuga filosoofilises mõttes, mõtestasid, mis on kohavaim, selle tähendus meie identiteedile, millised on genius loci toimemehhanismid jne.

Loog: Eks neid elamusi ole olnud palju – nii halbu kui häid ning õnneks ka väga häid. Esimesena meenub 2008. aastal ERSO, RAMi ja Estonia solistide esituses Lõhavere linnusemäel kontsertettekandele tulnud Villem Kapi ooper «Lembitu». Fantastiline teos, suurepärane ettekanne! See oli teatud mõttes justkui Lembitu kojujõudmine – nii ajaloolis-müütilise tegelase kui ka lähedal asuvast Suure-Jaanist pärist Kapi samanimelise teose jaoks.

Maiste: Kui mõelda, mis ikkagi suvel need vaatajate hulgad liikvele lükkab, siis on see lihtlabane kultuuritarbijalik fetišism, ennast näidata… Võimalik, et on ka neid, kes on kunstiliste elamuste jahil, ja ka neid, kes on mingi oma identiteedi otsinguil, aga põhimass…

Loog: Hea näide on 1999. aastast toimuvad Saaremaa ooperipäevad. Enne kui Eesti Kontsert selle ürituse 2008. aastal enese kätte võttis, toimus see natuke põlve otsas: publik, keda oli hõredalt, istus lossihoovis lageda taeva all pikkade puust pinkide peal ning oli sunnitud trotsima ühte kahest: sääski või vihma. Ooperit oli palju, ent glamuuri ja publikut vähe. Eesti Kontsert püstitas Aivar Mäe eestvedamisel lossihoovi suure valge paar tuhat inimest mahutava telgi, pani lakke lühtrid ja põrandale punased vaibad ning tõstis piletihindasid. Ehkki kunstiline programm on sisuliselt sama, mis enne, pole publiku kohale meelitamisega sestpeale enam probleemi olnud, ooperi on vähemalt nendeks mõneks suveõhtuks leidnud hoopis suur – ja senisest üsnagi erinev – hulk inimesi. Ooperit müüakse läbi seltskondliku glamuuri. Ja miks ka mitte, kõik on rahul.

Kasterpalu: Me oleme nüüd palju rääkinud publikust. Tegijate poolelt on aga küll nii, et need vabad kooslused, mis suvel – puhkuste ajal – kogunevad, teevad seda mitte ainult selleks, et koos tööd teha, isegi mitte selleks, et raha teenida, vaid et ka koos elada. Ja luua – kui pidulikuks minna. See on nagu uue väikese kogukonna tekkimine. See võib tähendada ja sageli tähendabki teistsugust tulemust. Ei pruugi olla parem, aga on kindlasti vabam, rõõmsam. Ma arvan, et mingi osa suveteatri publikust on selle vahe ära tundnud ja seepärast võetakse ette neid pikki palverännakuid Vargamäele või Viinistule, Keila-Joa mõisa või Saueaugu teatritallu. Kui Andres ja Krõõt pühapäeva hommikul kiriku läksid, panid nad vaimu juba varakult valmis. Kui mitte varem, siis jõudsid nad seda teha pika vankrisõidu jooksul. Ja siis nad olidki kohale jõudes kohal.

Loog: See kirikusse mineku kujund oli päris hea, sest kirikusse minekuks peab olema usku. Ja selle suvise teatri palverännaku ettevõtmiseks on ka mingit usku vaja. Ja ma tunnistan, et minu usk on küll aastatega nõrgemaks jäänud. Ma ei ole enam valmis sõitma etendusele kuhugi metsa või üksikule saarele. See kunst, mida seal enamasti pakutakse, ei ole seda väärt. Võib-olla armastan ja vajan ma suve ennast rohkem kui teatrit...

Kasterpalu: Viimases Sirbis on intervjuu lavastaja Gisèle Vienne’iga, kes ütleb, et me vajame tänapäeval rohkem rituaalseid kohti ja sündmusi. «Kunagi täitis seda rolli religioon, aga tänapäeval vajame vaimseid rituaale ilma religioonita. Üks võimalus on luua neid kunstiga.»  Teatergi on tema jaoks üks selline rituaalne kogunemiskoht, kus inimesed kokku saada saavad. Mulle meeldib see mõte väga. Mulle tundub, et meie igas paigas toimuv suveteater ongi meie vastus sellele vajadusele.

Loog: Mina käin selleks eelkõige jalgpalli vaatamas ning rokiklubides ja -festivalidel. Minu jumalad ja kogudus on pigem seal.

Maiste: Arvan, et Alvar ei kohta jalgpallistaadionil eriti neid inimesi, keda ta teatris näeb. Neil sektoritel on kindlad jooned vahel. Ühiskond kihistub ja teatris käivad väikekodanlased pluss kultuuriinimesed. See on kõik. Üle selle piiri teater eriti kätt ulatada ei püüa. Eriti suveteater. Tõsi, suveteater on teinud omajagu paikkondliku identiteedi arendamiseks, selles mõttes ta veidi toimib nn rituaalse kogukonnateatrina. Ent ta ei astu ohtlikule pinnale nagu näiteks Mari-Liis Lill, kes toob teatrisse kokku eri rahvusest tallinnlased või liberaalsemad vaatajad ja homofoobid ning võõraviha kandjad jne. Suveteater liigub kogukonnateatrina üsna mugavas vaos. Võiks püüda rohkem ühendada neid ühiskonnakihte, kes muidu pigem vimma kisuvad.

Kasterpalu: Ma ei ole sinuga sugugi nõus. Ma arvan, et suveteater on just see koht, kuhu satuvad ka need inimesed, kes talvel uhketesse teatrimajadesse ei lähe. Suveteatri käeulatamisvõime seisneb eelkõige neis väikestes paikades. Omakandis tehtavat lähevad vaatama nii kohalikud kui ka need, kel juured sealkandis. See on üks võimalik lisaimpulss.

Loog: Kui me räägime veel suveteatri kogukondlikkusest või sellest, kuidas inimesed läbi sotsiaalsete praktikate või paikade oma identiteedile tuge leiavad, siis olgu see suveteater milline tahes, kunstiküps või mitte, aitab ta kindlasti sellele tundele kaasa. Arvan, et enne suveteatrit oli veelahe teatriskäijate ja teiste vahel veel järsem ja selgem. Suveteater, mis on suhteliselt rahvalik ja kunstiliselt kohati päris vähenõudlik nähtus, seda piiri kindlasti pehmendab. Ja kui kunsti puhul üldse mingit praktilist mõju eeldada ja väärtustada, siis sobib inimeste kokkutoomine ja vaimne ühendamine selleks ideaalselt. Kõike ei saa ega tohi hinnata elitaarse kõrgkultuuri kriteeriumites.

Tagasi üles