Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vikerkaar loeb. Ained, mis vabastavad inimese vastutusest iseenda ees

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Charles Baudelaire «Kunstlikud paradiisid» | FOTO: Raamat.

Charles Baudelaire oli luuletaja ja «Kunstlikud paradiisid» on poeem, kuigi esitletud uurimustööna ja lihtlabase tõlkena Thomas De Quincey «Oopiumisööja pihtimustest». Baudelaire võib ju väita, et ta esitab pelga ülevaate hašisi ja oopiumi tarbimisega kaasnevatest joobnud ulmadest ning neile järgnevast meeleheitest, tühjusest ja tupikusse jõudmisest, tõestades sellega, kuidas «puhta ja vaba tahtepingutuse toel» poeetiliste kõrguste saavutamine on alati eelistatav keemilistele kunstlikele paradiisidele. Ent nagu luules ikka, on kirjutise objekt vaid pealispind. Sügavamad hoovused võtavad hoopis radikaalsema suuna.

Probleem on selles, et modernne ühiskond ujutab inimese üle emotsioonide ja kogemustega, pakkumata samas tööriistu nende tõstmiseks argipäevast kõrgemale. See on, nagu nentis Nietzsche pool sajandit pärast Baudelaire’i, maailm ilma jumalata. Ka «Kunstlikes paradiisides» on tõelised vaid deemonid, inglid osutuvad alati vaid illusiooniks. Reaalne on aga Londoni, modernsuse sümboli kärarikas linnakeskkond, kus De Quincey oopiumisööja kogeb nälga, kaotusi, õnnetut armastust, tööpuudust ja virelust. Oopium pakub ühelt poolt pelgupaika nende ränkraskete kogemuste eest, teisalt «ärkab [oopiumiuimas] ellu kogu tema minevik […] justkui muuskas käesoleva ja lihakssaanuna.» Kannatused omandavad oopiumiuimas tähenduse, naudingud ülendatakse lihalikust mõnust vaimse subliimsuseni.

Baudelaire kirjeldab uimastikogemusi, olgu De Quincey vahendusel või omaenda hašišieksperimentide kaudu sedavõrd paeluvalt, et tema ühemõtteline hukkamõist mõjub üsnagi segadust tekitavalt. Oopium ja hašiš on «kurjad vaimud», nende loodud maailmad mitte tõelised paradiisid, vaid «lõuendile maalitud ja raami paigutatud dekoratsioonid», tegemist on vaimse allakäigu allikaga. Mis toimub? Kuidas neid vastuolusid seletada? Ja miks põhjustasid «Kunstlikud paradiisid» 19. sajandi Prantsusmaal üüratu skandaali, kui ometi on tegu korraliku narkovastase teosega?

Asi on selles, et kui 19. sajandi moralistid (neid leidub ka tänapäeval) mõistsid hukka naudingute otsimise kui sellise, siis Baudelaire tunnustab oopiumisööjate püüdlusi ja kritiseerib vaid nende valitud vahendeid. «Inimese palav huvi kõigi ainete vastu, mis tema isiksust ülendavad, olgu need tervislikud või ohtlikud, annab tunnistust tema suurusest. Ta püüab lakkamatult neid ootusi üles kütta ja lõpmatuse poole tõusta,» kirjutab Baudelaire. Meelte kunstlikus ergutamises pole iseenesest midagi kurja ja «Kunstlikest paradiisidest» võib leida ka ilmselt ajaloo ühe siirama kiidukõne veinile.

Hašiši ja oopiumi puhul on Baudelaire’ile vastukarva vaid nende ainete introvertsust soosiv mõju, mis lõdvendab tahtejõudu ja suunab kasutaja sihitusse kulgemisse, kangelasliku loomisväe asemele. Kui klassikaline kodanlik uimastikäsitlus heidab mõnuainete puhul ette seda, et need vabastavad inimese vastutusest moraali, ühiskonna, jumala või töö ees, siis Baudelaire heidab ette vaid seda, et oopium ja hašiš vabastavad inimese vastutusest iseenda ees. Olla «ise põhjus ja tagajärg, subjekt ja objekt, hüpnotisöör ja uneskõndija», see on eesmärk, mille poole mõnuained näitavad küll teed, ent milleni tegelikult jõuda on võimalik vaid tahtejõu ja loomingu abil.

Vaat see on geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia.

***

Charles Baudelaire«Kunstlikud paradiisid» / Raamat.

Charles Baudelaire

«Kunstlikud paradiisid»

Tõlkija Kristjan Haljak

Loomingu Raamatukogu 2017

160 lk

Tagasi üles