Nädala plaat. Haavatav, aus ja jäägitu

Tõnu Kõrvits Foto: Kaupo Kikkas

Tõnu Kõrvits

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester

Dirigent Risto Joost

Moorland Elegies

Ondine

Hinne: 5

Akna taga roheluse taustal laiub silme ees udupeen vihmaloor, mida ehedalt illustreerib katuseplekile langevate piiskade krabin. Halliks tõmbunud taevas, kevadel tärganud muru esmakordse niitmise lõhn ja vihma trotsides ennastunustavalt laulvad linnud on minu lähtepunkt Tõnu Kõrvitsa uue autoriplaadi kuulamisel.

Album «Moorland Elegies» («Lageda laulud») on ilmunud 2017. aasta aprillis plaadifirma Ondine märgi all. Plaadi täidab 54-minuti pikkune koorile ja keelpillidele loodud ulatuslik üheksaosaline tsükkel «Lageda laulud». Teksti aluseks olevad inglise poetessi Emily Brontë luuletused on valinud, järjestanud ja tõlkinud Doris Kareva. Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester dirigent Risto Joosti juhatusel olid ka teose esmaettekandjad 2015. aasta oktoobris Tallinna Jaani kirikus.

Teose avataktid hakkavad kuulajale jutustama lugu, mille lõppu ei ole võimalik ette aimata. Orkestri ja koori dünaamiline tasakaal on osavalt piiri peal. Muretult meloodiajoont kujundavad viiulid ning süngemas tonaalsuses kulgev bassisektsioon ei pretendeeri iseseisvusele, vaid moodustavad kohe orgaanilise terviku inimhäältega. Kuid koor on selles loos keegi müstiline ja kohati pahaendeline tegelane, kelle usaldamine on iga kuulaja isiklik vastutus. Avasõnadeski kutsuvad hääled meelitavalt endaga koos kõndima («Come, walk with me»). Hüpnotiseerivad keelpillid venitavad aga salapärast uduloori kusagil lageda rabamaastiku kohal. Udus on värve. Olen valmis end maalilisele impressionismile allutama.

Tekstiridades peegelduv üksindustunne, üksiolek ja ahastus ning nukrus ja inimhinge valu on kõhedust tekitavad tunded, mis Tõnu Kõrvitsa peenekoelises ja detailirohkes muusikas on maalitud aga millekski väga ilusaks. Tahtmatult kerkivadki teose teksti ees minu jaoks esiplaanile hoopis keelpillide ja inimhäälte üheaegselt kindlaks määratud ning ootamatud kooskõlad. Teisisõnu on helidega maalitud atmosfäär see, mis kõnealust lugu meile tegelikult jutustab.

Teise osa «Silent is the House» («Vaikiv maja») kõlapilti iseloomustab kummaline salapära. Rahutute keelpillide kõrval on tasakaaluks muretud koorihääled ning vaheosas kõlav naiste laul mõjub kui haldjate muusika, mis ühest puhtast unisoonist mitmeks killustub. Öö pimenedes («The night is darkening round me») on kõik ühtäkki ettevaatlikud ning melanhoolses loos saab jutustajaks metsosopran. Järgneva osa «Fall, Leaves, Fall» («Lange, leht») hetkeline õnnetunne moondub ohtlikult äratundmatuks, kui öö pikeneb ja päev lüheneb ning eristuvad valgus ja varjud. Ilmselt on sügis ilusaim aastaaeg, mida helilooja muusikasse kirjutanud.

Kaeblik melanhoolia asendub ilumeelsusega ning romantiline vaade eesootavale sütitab lootusekiire ja pakub suurimat lohutustunnet, kui meeshääled orkestri taustal järgmiseks nõnda rahulikult ja ilma mingisuguse meeleheiteta pisaratest laulavad («She Dried Her Tears»). Oma ausa ja rikkumata häälega naaseb metsosopran, et jutustada ihüksi värvikireva orkestripaleti taustal lugu tasasest suveöö kuuvalgusest («Moonlight, summer moonlight»). Päeva loojudes («The Sun Has Set») saabub tõenäoliselt tsükli kulminatsioon, mille keskel kõik senikuuldu mingis suunas avardub ja paisub. Keset tuultetormi saabub vaid hetkeline rahu, mis annab aimdust millegi dramaatilise peatsest tulekust. Attacca toobki selge öö pika orkestri sissejuhatuse saatel sõnumeid («The Starry Night Shall Tidings Bring») – madalas registris sünged hääled lausuvad hoiatusi ning keelpillide pizzicatoʼd tuletavad meelde aja möödumist. Hakkab lausa hirm, kuulates, kuidas muusika sõnarütmiga nii täpselt kokku sulandub. Veel viimased sosinal flažoletitõmbed ning juba sünnivadki viimase osa («Month After Month») esimesest paigal seisvast noodist tardumus ja hingepiin. Soprani soololõigus mõjub iga ingliskeelse sõna lõpp lohutusejanus ohkena. Koorihäältest moodustunud udupilvest kasvab lõpuks välja orkester, kes kuulaja lõplikult seletamatusse unenäomaailma püüab jätta. Ent siis, päris albumi viimasel minutil, kõlab rahutoov koorimeloodia ja saabub ootamatu selgus. See on ühele härdas meeleolus kuulaja jaoks otsekui viimane hingetõmme lootuse järele.

Küllap peab Tõnu Kõrvitsa muusika esitaja olema väga tundlik ning oskama peaaegu et silmad kinni laulda ja mängida. Sellised on need muusikud siin plaadil kahtlemata olnud. Ent vähemalt sama tundlik peab olema ka Kõrvitsa muusika kuulaja, kes lubab endal olla haavatav ja aus ning mitte kartma end jäägitult muusikale anda ja sellega kaasa minna. Kokkuvõttes ei erinegi noore inglanna Emily Brontë luuletekstide inspiratsiooniks olnud 19. sajandi I poole Yorkshire’i rabad kuigivõrd tänasest päevast ning Nõmme roheluses äsjaniidetud murust. See on ühtpidi nukker, teisalt aga lohutav.